Käes on esmaspäev, olen saanud natukene mõelda ja seedida asja ning on paras aeg kirja panna muljed. Alustuseks räägiks üldse võistlusele eelnevast ajast. Reedel töölt koju jõudes, oli mu üllatus VÄGA suur kui mu auhind lõpuks kohale oli jõudnud. Kiirelt asja selga peegli ette imetlema. Kiiver oli ikka väga seksikas ja mugav. Särk ja püksid väga hea õhutusega. Aga kindad olid väga väikesed. Tahtsin L, aga nad saatsid M-id. Kui M üritasin kätte tõmmata ja ei õnnestunud, saatsin foxile kirja, et saatsite vale suuruse aga saatke L asemel XL. Foxi toredad poisid lubasid juba sama päeva õhtul teele panna, tunne nagu tõesti sponsored by Fox..:)
Aga siis seadsime sammud Haanja poole, Mustikmäele. Kell oli nii kena, et tahtsin Vällamäele sõitma ka veel jõuda. Tiba enne 8sat jõudsingi Vällamäele, oma tuliuues Foxi kostüümis. Vihma mõnusalt kallas ja lootus vihmavabalt EMV sõita ei olnud just suurim. Igatahes Vällakal see aasta esimest korda (jah, mul endal ka häbi) väga fun. Ja siis eelviimane allasõit, kõige parempoolsem rada ülevalt oli seal kuskil keskel mingi teega risti mõnus juurikas. Mida ma õigel ajal ei näinud ja vopsti esiratas alt ja kõhuli. Foxid olid mustad, aga lohutasin end sellega, et homme on nad mustemad. 9 ajal oli juba üsna pime, võsa vahel ei näinud muhvigi. Siis tõmbasin Mustikmäele ära sööma ja magama.
Laupäeva hommikul oli tuju hea, ainult tagapidur vajas veel õhutamist. Sellest kujunes vast nädalavahetuse suurim katsumus, sest poole õhutamise ajal avastasin, et üks polt mis käib süstla asemele normaaltingimustes on kadunud. Siis magnet ja muru sisse kammima, sest ma ju nii osav, et muru sees tegin seda. Kammisin pool tundi seda rohtu ja juba käisid peast läbi igasugused mõtted, et äkki ma ei jõuagi starti. Aga õnneks kasuisa aitas hädast välja ja leidis poldi ülesse. Igatahes tulemus oli okei. Pidur hakkas täitsa hästi tööle. Edasi polnudki midagi, kütiorgu. Tunne oli mõnus, meel oli rõõmus. Kenasti veeres päev õhtusse, mõned matsud, sain oma liinid paika, mis oli väga oluline. Ja tekkis lootus, et vihma ei tule, alguses oli natuke libe, aga asi paranes.
Siis pühapäev. Rahvast oli veel rohkem kui laupäeval. Esimest korda elus polnud mul võistluse hommikul mingit närvi. Tunne oli väga hea. Treeningutel ka kõik enamvähem sujus. Ei muretsenud üldse konkurentide pärast. Võiks öelda, et viimaks ometi sai selgeks, kuidas tuleb võistelda. Kui ma ma mäkke ronisin, siis tundsin kuidas närvike hakkas tekkima. Minu kurvastuseks olin ma pandud viimasena startima, eirates mu soovi esimesena startida. Aga siis start. Väntamine. Drop. Vänt. Stepup. Seekord sain stepupi selgeks, väge lihtne. Siis langus ja kurv. See kurv läks natuke mädasti, kallutasin vähe ja vajusin natike välja. Juurtes läks midagi väga perse, liiga palju pidureid vast. Alumine osa oli ka okei, negatiiv tuli hästi, Samliku väike õpetus oli väga kasulik, tänud. Siis alla jõudes vajus suu maani. Olin alles 4jas eestlane.Kaotus küll imetillukene, aga ikkagi. Siis polnud enam midagi, seedisin asja ja mõtlesin, et teine sõit kas kõik või mitte midagi. Närv oli väiksem, teadsin mida on vaja teha. Stardiplatele ja vänta. Kõik sujus okeilt, aga esimeses hüppes täiega tagaratasse ja üks jalg pedaalilt maha. Viga mida treeningus ei juhtunud kordagi. Ülejäänud rada oli okei, enne dropi S kurvis vajusin ka natuke välja. Aega- 0,5 sekki kaotust Martinile, ja ma tean täpselt kuhu see kadus. Aga noh hea oli näha, et asi arenes, kaotust võtjale 15 sekki, võrreldes 24 sekiga kütiorg 10e ajal.
Petrik ulme vend, õnnitlen eliidi võidu puhul. Chumba power! Mulle pandi pinge peale, öeldes mikrisse, et minu blogist saab muljeid lugeda. Aga ma usun, et tean nüüd mida mul on vaja, et juunioride eliidi kanna peale astuda. Lihtsalt siin Tallinnas kallamisest on vähe. Ma tean, et töötan õige asja nimel!
Mõni pilt ka:
Näeme!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar