mentaalne kriis

Täna on suht kehva päev olnud. Koolis on üldiselt seis suhteliselt nutune, sellel ei tahakski väga peatuda. Igatahes täna sõitsid meie kangelased välja Diverse etapile Poola. Ei saa mainimata jätta, kuidas ma neid vendi fännan ja kuidas ma neid ka kadestan. Mõne isikuga seotud on lootused päris kõrged. Paul, ma usun on eestlastest parim. Ma ennustaks talle kohta top 10ne sees (aga ma loodan ikkagi rohkemat). Ma loodan, et tal peab ratas vastu, närv vastu ja mootor vastu. Teised no offence loomulikult, ma usun nii kõrgele tasemele ei küündi, Triinule pakuks top 20 (ja jällegi ma loodan rohkemat). Järgmine aasta tahaks ise ka sina sõitma minna. Igatahes tuju on sitt olnud siin viimasel ajal ja täna otsutasin isegi viimase jõusaali treeningu enne hooaega ära jätta. Täna on lihtsalt selline päev kus passin kodus ja natukene mõtlen. Homme sõidan maale ja võtan venna bemexi kaasa ja hakkan pumptracki ehitama, tehnika pool on mul hetkel kõige kehvem ja mõtlesin ka Viljari sõnadele, kõigepealt tuleb tehnika, siis julgus ja siis kiirus ja saab sõita nii kiiresti, kuni tekib ajus piir ja see piir ongi see mis on vahet kiirel sõitjal ja tipp sõitjal. Õhtul vaatan MTB  fundamentalsi ära, loodan sealt head haridust saada. Aajaa tõenäoliselt Tarmo pakkus eile mulle enda ratast, lähen teen natuke pulli ja järgmine kolmapäev lähen flat pedaaliga MTB Kolmapäevikut sõitma Sakku. Rada pidi olema sile aga see eest suhteliselt tehniline singel.  Leian, et see on hea närvi test enne hooaja algust ja samas ka füüsilise vormi proov. Sest ülejärgmine nädalavahetus antakse ju hooaja avapauk Lätis ning viimane aeg lihvida enda tehnikat. Lisaks peaks ka ütlema, et selle võistlusega suudan ehk elimineerida 100% huvi XC0 vastu. Geo on vahepeal ka nädalavahetuse pildi kama tekitanud.
Minu lemmik on see, vaadake silmi:

Stay tuned

pjorno

Tere noored,

Mis ma ikka vahpeal teinud olen, trenni ja üritanud kooliga sammu pidada. Kooliga on hetkel natuke raske, ma ei saa ennast liinile väga. Eile oli siis sõidupäev. Positiivne on see, et nõmmel on nüüd täitsa puhas ja kõike saab sõita. Mõned rajad meeldivad mulle vähem, kui eelmine aasta, mõned aga rohkem. Üldiselt tean hetkel, mis rajad mulle kõige paremini sobivad. Tunnen ja fännan kõige rohkem tehnilisi järsakuid, kus on sitaks juuri ja(või) kive. Ja sellised poolkiired. Aga igatahes eilne sõidupäev jäi nats lühikeseks. Käisin proovisin seda uut "bigairi" mis nädalavahetusel püsti pandi. Igati kobe nägi välja, aga viskas kuradi ilmelikult. Esimene kord panin kenasti tagaratasse, hüpekas kusjuures viskas ikka päris korralikult, õhus tundsin et panen vabsee selili, aga länder tuli vastu. Siis mõtlesin, et kurat võtaks nats raskus ettepoole, õhus tundsin kuidas nüüd läheb ikka asi käest. olin juba kindel, et oi blää nüüd hakkan frontflippi tegema, aga jällegi tuli länder vastu ja lihtsalt esiratasse. Külili maha. Kenake mats oli, pole tükk aega midagi sellist teinud. Küünarnukk ja käsi natuke lõhki, õnnelik õnnetus. Sõitsin veel, aga mõtlesin, et tunne pole täna enam see lähen teen haavad puhtaks. Aga täna jälle, sõiduisu on hullult suur. Vinge on see, et praegu sajab ka vihma ja märjadel juurtel trenn, ei tee kunagi paha. Seniks aga stay cool ja hoiame pöialt Eesti oma kangelastele Diverse Downhill etapil, Poolas!

Vooremäe treeninglaager

Hei hjopsti!

Sellal, kui teie mune värvisite, õppis üks kutt sõitma. Läksime reede hommikul kella 7mese rongiga, (öö oli mingi 4,5h pikk umbes.) Ma nägin välja eriti cuul Baltasse vändates, seljas kott, nöörgi ümber seotud magamismatt, lenksu küljes magamiskott ja telk ja kaelas rituali raam. Kohale jõudsime Tartusse, tsillisime ringi suhtlesime kohalikega, käisime poes. Lõpuks avanes meile au külastada Tartu Tähtvere BMX Racing sisehalli. Peale nats ajast möllamist seal, sain aru kust Tartu vennad enda kiiruse ammutavad. Talv otsa seal trenni teha, parandab tehnilisi oskusi ikka kõvasti. Igatahes edasi tuleb tänada Freedown klubi liikmeid, kes meid kenasti Voorele said. Ilm oli tõeliselt mõnus ja rajad veel vingemad kui sügisel. Mina sain enda Shimano ketsid ka kätte ja peab ütlema peale mõnda sõitu, ei taha ma enam kunagi ilma sõiduketsita sõita. Hoopis teine dimensioon. Igatahes pakkisime end lahti, varustus selga ja hakkasime kallama. Esimene päev oli siuke harjumine rohkem. Õhtul oli värskekapsa borss, maitses päris hää. Öö oli natsa külm ja  vihmane. Hommikul oli ka borss. Teine päev oli palju parem, üldiselt sain kohalikelt palju nõu, kuidas kiiremini sõita ja peaks isegi ütlema, et kui ma enne pidasin DHd ikkagi selliseks alaks, kus kõige lollim on kõige kiirem, siis nüüd arvan ikka nats teistmoodi. Igatahes mõned nädalad on aega võistlusteni ja üritan kõiki nõuandeid mida ma kuulsin arendada ja omandada. Üldiselt sain ma ka selgeks, et võin enda rattaga ka päris rahul olla. Lenks võiks olla natuke laiem ja pidurid vajavad õhutamist, muidu on täitsa tip-top värk. Nüüd tunnen vajadust soft põlvekate järgi, tõmbasin Timpsi omad korra jalga ja oi blää kui mugavad need olid. Kiirus igatahes paranes selle nv jooksul, sain end rattal palju kindlamaks ja mõned muudatused on vaja teha veel rata juures, kui ka varustuse hulgas. Ja issand kui kiire on Paul. Koju jõudsime edukalt. See nädalavahetus oli AWESOME ja tänud kõigile, kes meid transpordi ja kõige muuga aitasid!!

Hull nädal

Tere tere, kui esmaspäev oli tavaline päev, siis teisipäev oli hull juba. Võtsin enda 888 ette, tegin hoolduse ära. 2 päeva ja ligi 12 töötundi. Esimene amordihooldus ever. Ära suutsin lõhkuda ainult reboundi varda (mille keerasin kõveraks). Suuresti peab siin tänama Kristjanit, rattapood Start! mehaanikut, ilma temata poleks see võibolla siiamaani koos. Soovitan enda amordi murega sinna pöörduda (ka foxid on oodatud). Igatahes rebound on küll kadunud aga amort on pehme ja sujuvam, mida mul oligi vaja. Täna lõpuks jõudis Dartmoori tellimus. Lätakad aga ei suutnud 3me asja tellida. Üks nendest oli minu valge Nitro lenks. Suht nuuks. Aga tagajooks on nummi. Ilus, veereb kenasti ja teeb rohkem häält kui eelmine. Esimene jooks ka laotud, seega see nädal ladusin elu esimese jooksu (rihitinud olen varem ka) ning hooldasin esimese amordi. Aga siuke nali on veel, et ma lähen nveks Voorekale nüüd. Õpin ehk hüppama. Ma ei tea, kuidas ma homme balta saan, mul on jube hunnik asju (ja rituali raam ka). Tartus tuleb loota, et head inimesed meid peale võtavad. Eelarve koos rongiga on suht 15€. Ma ei tea mis saab, ja üritan hakkama saada. Eks ma jagan pühapäeval(esmaspäeval) muljeid teiega ning annan teada, mis seis on. Nagu öeldakse:

Jääge moodsaks"

Tõeline pühapäev

Kui ma hommikul üles tõusin, lootsin, et äkki tõesti on sommi sugulane telefoni sisse lülitanud ja ma olen saanud enda ratta 1k-ga maha ärida ja sama summa eest endale muretseda EC-D. Eile õhtul sai Pauliga päris mitu tundi vesteldud, hää  on taga juttu ajada, keegi kes on sinuga suht samal lainel, see on isegi hea, et ta on palju kiirem. Paraku aga nii ei läinud ja tänu sellele, reede ja laupäev jäid sõitmata. Hea oli vähemalt see, et reedel sai ratta paika timmitud jälle enamvähem üle tüki aja. Sõitma oli plaanis täna minna Astangule, kus oli meil ikka sitaks fun. Seal ma tundsin tõepoolest, et kiirus on nats ikka paranenud. Tegime üheroadgapi, enda rõõmuks ehitasin paarimeetrise kiviaja, lahtine paekivi, suht fun, ratas ujub mõnusalt. Igatahes mina oleks hea meelega veel peenestanud neid radasi seal, sest sitaks fun ja hoopis midagi muud kui Nõmme või Pirita. Priiit ja Roman läksid koju, Martin kippus ilgelt nõmmele ja loomulikult sinna me ka läksime. Turu pealt sai varusid täiendatud kuupäeva ületanud 20 sendiste piparkookidega, mis andsid peaaegu 1,250 kcali. Edasi juurikate juurde, lumi on seal juba suhteliselt kadunud. Seal siis kõmmutasime nats juuri ja möllusi, jalad olid lõpuks suht kutud ja tõmbasime koju. Homme pean veel jõukasse minema (üldse ei viitsi enam, aga ainult 2 nädalat veel). Mis on super positiivne, järgmine nädal tuleb dartmoori tellimus kohale ja ma saan endale lõpuks uue tagajooksu ja 780mm lenksu!! See pole veel kõik, lisaks peaksid saabuma ka minu shimano am-41 ketsid ja 5050 pedaalid. Üldiselt on mõttes järgmine nädalavahetus ehk ka voorele jõuda, saaks nats suure mäe peal ka trenni teha. Kohalikke palvetades, saab ajavõtuga ka äki trenni lasta nats. Eks ma hoian teid kursis, põrutan sööma hetkel.

Nägesh!

Kalendri muudatused

Tsau!

Üldiselt valgustas triinu täna mind, palju on Soomes osavõtu maksud võistlustel ja sain kohe aru, et kalender tuleb nüüd ümber teha.


7-8.5 Riekstukalns Latvian Cup #1
15.5 Kalpalinna SC #1
21-22.5 Vooremäe Eesti Karikas #1
28-29.5 Tukums (Hyvinkää) Latvian Cup #2 (NKC #2)
18-19.6 Ligatne Latvian Cup #3
2-3.7 Kütiorg Eesti Karikas #2
7-8.8 Klaukkala NKC #4
13-14.8 Kütiorg EMV Eesti Karikas #3
20-21.8 Korde Latvian Cup #4
4.9 Kalpalinna NKC #6
11.09 Aukštadvaris (Messilä) Leedu (Kultainen Kampi-Leiri 2)
17-18.9 Tukums Latvian Cup #5 (season ending)

Soome võistlused on siis nii öelda 3.das järjekorras. Võistlusmaksud on liiga kõrged minu eelarvele. Lisaks läti 3. võistluse kaasa tegemine on ka küsimärgi all, sest lõpetamine on mul 19.dal
Trenni ka vahepeal tehtud ikka sõitmas käidud, jõukas käidud. Motivatsioon on ikka kõrge. Seaks selle hooaja eesmärgi ka siis paika. Eesti võistlustel tulla poodiumile on minu 2011 võistluseesmärk. Loodetavasti saan teile varsti anda väga häid uudiseid mu sõiduriista kohta, aga hetkel väga ei usu. Metsa tahaks minna, aga ei saa homme lähme Astangule, saame sealse radade olukorra ka teada. Astangu siuke äge koht, kus oleks palju lõbusam HTega sõita. Seal vaja see aasta kõvasti tööd teha, hästi selline pumpe täis rada tuleb sinna püsti panna, mida vürtsitada hüpete ja droppida ja kurvidega.

Lilled ja kuidas maailm areneb

Elu on tore. Kui ma eile olin veel päris kurb, et ilm on nii kaunis ja mina viibisin maal, kus pole mägedest haisugi. Lisaks sellele, pole mul hinded ka koolis väga okei hetkel, kuna puudumisi on (eelmine nädal ei käinud 2 päeva koolis) ja mata on suht ajunusper. Igatahes mis mu tuju üleval hoiab, on see kaunis ilm siin tallinnas. Lisaks ennustasin ma täppi kes Halo DBS round 2e võidab- GEE FTW!- rattamaailmas on toimumas nii põnevat iga päevaga, et see on ulmeline. Praegu avasin pinkbike ja mida ma sealt loen? Täiesti perses, õliga käikar. Kõik on sheff, kaal vähem kui xtril. hinnasilt $2306, mis on natukene suur...õliga käikari eest. Varsti tulevad meile veel siin abs pidurid DH saab endale isamõtlevad amordid ja nii ta läheb noo. Igatahes see selleks, mina tõenäoliselt lähima 10 aasta jooksul sellist värki enda lubada ei saa ja pohhui ka. Igatahes täna oli 2 varianti, kas jõukas või sõitmine. Ma aga ei pidanud vastu ja kippusin metsa. Täna liitus minuga ka mr. Sten Väinaste, kohalik legend. Natuke vesistasin ta ratta peale suud, siis üritasin radade peal sabas püsida. Liine vähemalt oskab ta päris hästi vaadata ja üritasin õppida nii palju kui võimalik. Kuulasin vanameistrilt õpetust, temaga saab alati sitaks nalja ka niuniuniu. Kulutasime mõttes 2 miljardit eurot, väga edukalt sai see kulutatud. Nüüd siis omme on jõukas, ülehomme treening nõmme bike20secis nii see aeg läheb. Nädala vahetusel olen ka vist linnas ja killin radasid (kes tahab eriti cool olla siis teeb ettepaneku voorele minna!!). Jõukat on veel kolm nädalat käia, kannatame ära. Poisil muskel kasvab igatahes, rajal on tunda. Nädala lõpus peaks uue lenksu ja tagajooksu ka kätte saama, siis olen eriti vinge kutt.


nagu mu venku õps ütleb:
dasvidanje

Kalender ja sõiduaparaat.

Tervitus noored,

Enamus teist on täna koolis ja tööl, mina aga puhkan ja teen kergelt trenni, väike jooks särk värk.
Hommikul tegelisin siis ka võistluskalendriga. Panin kokku kõik, kus sõita tahaks ja ajaliselt saaks. See kui palju tegelikult sõita saab sõltub rahakotist, autojuhtidest ja paljudest muudest teguritest. Igatahes siin on minu "unistuste" kalender 2011 hooajaks.

7-8.5 Riekstukalns
15.5 Kalpalinna
21-22.5 Vooremäe
28-29.5 Tukums/Hyvinkää
18-19.6 Ligatne
2-3.7 Kütiorg
7-8.8 Klaukkala
13-14.8 Kütiorg EMV
20-21.8 Korde
4.9 Kalpalinna
11.09 Messilä
17-18.9 Tukums

Selline on siis unistuste kava, paraku ma kardan, et rahalist ressurssi kõik need sõidud kaasa teha, ei jätku.
Kindel on see, et Kütioru võistlustel peaksin küll 100% kohal olema. Üldiselt võistlusi on suht palju kirjas hetkel, 12. See kõik on selleks, et võimalikult palju sõita erinevaid radasi ja saada üle enda stardinärvist, mis on ikka päris jube. Juunis loodetavasti saab vähemalt nädalakese Vällakal laagrit teha, ehk saab kütikale ka.
Nõmmel sai ka käidud seal asi juba sulab kenasti, meie tööst oli ikka sitaks abi. Kohtasime ka ammu maha kantud Väinasted, kes lubas see hooaeg enne sõjaväge sõita(ja võistelda) ja peale sõjaväge ka sõitma hakata (ja ka isegi võistelda). Loodame, et Väints sa oma sõnu sööma ei hakka, sest sinu näpunäidetest on mulle ikka kasu olnud.

Sõiduriist

Nagu pealkirjas lubasin on meil täna juttu ka minu sõiduriistast. Aparatuuriks on siis Specialized Bighit 08. Raami ostsin tutikage suurus M (FR raam), mis on minu 186 CM juba nats väike, aga siin pole midagi väga kurta, kuna uut raami näen alles äkki 2 aasta pärast. Amordiks on ees Marzocchi 888RV 07, mis saab kohe varsti hoolduse, siis loodan et hakkab korralikult tööle. Paugutaks hea meelega Boxxer RC-ga millel oleks õhksisu, aga finats on väga kehv. Piduriteks on Avid Code 5d, tõelised tööhobused, thuithuithui, suht rahul nendega siiamaani, ees 203mm, taga vahetasin 203mm 185 vastu, sest liiga palju oli enne. Käiguvahetus Sramilt, kätt KMC, kasset shimano. Esijooks Dartmoor Fortress pöiaga, novatechi rumm, veeremine on täitsa okei. Tagajooks formula rumm kinnistel ja s-type pöid. Varsti on taga Fortrees pöid, ja Dartmoor Vee-OH rumm. Vändad Hussefeldid, lenks on Scott pilot FR 710mm, mis vahetub Dartmoor Nitro 780mm vastu. Lai on ju moes. Stem on lühike holzfeller. Tagaamordiks on DHX 4.0, vägev amort, aga 450 vedru on natuke jäik, ka miinimum rõhuga. Tahaks 350 või 400 vedrut saada, kui kellelgi vedeleb siis äkki müüte, vahetate?
Kummid Schwalbe Space Jump, sitaks hea gripiga, mustrit on tohhujaalt, mis peamine 135kr tükk. Sein on küll õhuke, aga sellise hinna juures, who cares? Üldiselt hetkel kõik enamvähem funkab, aga elu on näidanud, et downhillis, lendavad juppid väga ootamatult pilbasteks. Ma tegelikult tahaks ilgelt Sainti käiguvahetuse(pidurid ka) ära proovida, sest olen nüüd natuke XTRi ja XXi saanud XCs saanud võrdlusi kuulda ja ainult XTRi palju suuremast töökindlusest ongi räägitud. Usun, et ka Saint on töökindlam, kui nt X.9 või X.0 disain, on Saintil ikka palju parem. Ainus probleem, et Sainti Eestist ei saa ja ta on sitaks kallis. Mina aga vaene Mustamäe poiss, ei hakka siin väga ennast erutama selle Saintiga.
Natsake pikaks läks, aga kannatate ära. Ja loomulikult, inimesed kes Tallinnast plaanivad kaasa teha kalendris toodud võistlusi Soomes ja Lätis ning kellel oleks autos koht ratturile ja rattale (katusekoha sebin ehk ise vajadusel) andke mulle julgelt teada, saaks varakult juba asjad paika.

Nael kummi ;)

Hetkeseis

No tere taas.

Meeleolu on ülev, eile käisime Priiduga nõmmel kaevamas, hetkel on sõidetavad 2 ülemist liini ja 4 alumist liini. Kui kaevamise olime lõoetanud ja ma sain alla veereda, siis ülim lihtsalt. Selle kirjeldamiseks pole sõnu, mis nauding see sõita oli seal. Täna kooli pole sõudeergomeetri võistlustele kalevisse ja peale seda lähen uurin mis seis tellimusega on ja sõitma. Jõukasse eriti ei viitsi küll, aga teen 2x nädalas 10. Mai-ni ära. Eile sõites tundus, et kiirus on kõvasti kasvanud, aga ma ei taha endale illusioone luua, ootame vooreka võistluse ära ja siis näeme. Üldiselt tundub, et jõukast on palju kasu olnud, ratas tundub palju kergem ja paremini kontrollitav. Rohkem ma ei oskagi öelda hetkel, need kes lume sulamist ootavad tulge ka sõitma, sest sigavinge on metsas!

Nägesh!

2011 Hooaeg

Tsau,

2011 hooaeg...hmm. Paneks paika nad punktid.

1. Võistle, võistle, võistle; mida rohkem seda parem, erinevad rajad, erinevad kohad, erinevad ilmad, erinevad pinnased.

2. Sõida, sõida, sõida, eriti suurt mäge ja niipalju kui võimalik.

3.  Poodiumile

4. Lihvida rattavalitsemisoskusi: eelkõige hüpped, pumbid, kurvid, eriti flat kurvid.

5. Munad kasvama!!

6. Õppida kiirematelt võistlejatelt võimalikult palju.

7. Nautida sõitu, mitte üle treenida (võhikutele, treenida täpselt niipalju, et ma tahaks koguaeg homme ka sõitma minna)

8. SAADA KIIREMAKS!

Mul on väike tiimiidee ka, aga sellest veel ei räägiks, ennem vaja teha valmis mõned asjad veel. Mulle meeldib seltskonnaga sõita ja trippida, just see trippimine ongi asja juures üks parimaid osasi. Võtad kaasa enda ratta varustuse, raha ja mõneks päevad unustad enda mured, sõidad, grillid, tsillid võtad õlut. MÕNUS.

Ma tahan ka täpse 2011 kalendri paika panna, aga sellega läheb veel nats aega, kuna minust oleneb siin vähe, eelkõige on asi autojuhtide taga ja loomulikult ka rahalise ressursi. Üldiselt Eesti võistlustel tahaks kõikidel kaasa sõita, Soome jõuda 2-3 korda ja Lätti 1-2 korda. Seda palju ma kaasa saan sõitu näitab ainult aeg.

Järgmises postis, minu rattast, hetkeseisust ja Nõmmel valitsevast olukorrast. ÄRGE UNUSTAGE LUGEDA!!

Downhillini jõudmise jätk

Hommik,

jätkame sealt, kus me eile pooleli jäime. Peale seda kui MTB käes oli, hakkasime sõpradega haarangut laiendama, hakkasime sõitma streeti, parki. Üsna peagi hakkasin aru saama, et minu areng ei ole nii kiire, kui teistel kuttidel ja sõiduisu polnud ka nii suur, kui teised viskasid 180 ja korralikke bhope juba. Dirdis olid isegi korralikud airid, aga ükspäev lihtsalt nagu kadusin need ära, ei saanud enam nii kõrgele lihtsalt.

Hooaeg 2010:
Samas oli mul kõrvalt koguaeg olnud huvi DH vastu. Kohe kui hardtaili sain, mõtlesin läheks prooviks HT DHd. Aga mõtteks see vaid jäigi alguses. Eelkõige seepärast, et ei uskunud kunagi, et ma leian selle 30 kilo, et endale korralik fullsusser osta. Talve tulekuga, aga isu kasvas Väints ka rääkis mulle msnis, et hakka sõitma jne. Siis mingi kuu aega kaalumist ja otsus tehtud saigi, esimesed korrad metsas olid ikka hämmastavad, pirita rajad tundusid ikka mega pikkad. Sünnipäeva ajal ostsin pidurid, avid code 5d 203mm ketastega. Üldiselt ma ei tea miks ma ostsin nad nii suurte ketastega, sest rajal tagumine võttis ikka kohe loha. Aga üldiselt alguses oli ikka jube kõva sõita küll. Siis otsustasin, et lõpetan karate ära ja hakkan ainult ratastega tegelema. Mais sain esimest korda voorekale. Jube pikad tundusid need rajad ja hüpped panid ikka jala värisema, kui õigesti mäletan, siis sel päeval jäigi hüpped vallutamata. Nädala või kahe pärast oli vooreka esimene võistlus. Siis sai need hüpped ka hüpatud, adrelaks oli ikka meeletu.

'

Voore kevade võistlus 2010

Üldiselt koht oli mingi 10s, suht aeglane, Pauli vaadates vajus ikka suu lahti.

Ja niimoodi see hooaeg minema hakkas. Kütika võistlusel käisin, EMVl ka, jõudsin ka Leetu, kus suutsin matsu panna, paraku matsu videot enam üleval pole, küll aga tean kus see mats toimus, see peaks Marise helmet olema samal rajal.

  

              1.08 dropis, käisin kenasti üle nipli, esijooks meenutas banaani ja läks mahakandmisele.

Vahepeal jõudsime siis ära käia Soomes Kalpises. Tõeliselt vinged rajad, eriti maasikas on see kiviaed seal. No igatahes märkasin seal rippumas demo raami. suht hea hinnaga, 899€ vist oli. Taavi märkas teisel pool bighiti 349€. Mul hakkas suu vett tilkuma, kohe kui ma seda nägin. Vanematega oli jutt olnud, et panevad mulle iga kuu mingi summa kõrvale, et saaks kevadel äkki voltage fri, aga see summa oli ikka palju odavam. Tagasitulles, tegin kohe vanematega juttu. Sommid olid väga aktiivsed, ja umbes 4 päeva pärast oligi esimene korralik fullsusser mul olemas. Alguses mõtlesin isegi, et panen EMV kokku ja lükkan space ette, aga mõistus tuli koju viimase hetkel. No igatahes natuke aega ta mul seisis, oli amorti ka ju vaja. Amordiga päästis mind välja Taavi, kes müüs mulle vist mingi 600 krooni eest (u. 40€) oma 888RV, mis noh töötab rahuldavalt.

 Balti cupi viimasele etapile läksin ka suure hurraga, seekord fullsusseriga, enne seda sian õhtul ratast korra nõmmel proovida. Aga see mis kütiorus ees ootas, oli jube. Vihma oli sadanud lahinal juba üsna mitu päeva ja karta oli täielikku mudarallit. Treeningu päeval alguses oli veel täitsa okei. Uure raja lõpp ei tulnud üldse välja kohe. Osalt oli asi selles, et mul puudusid mudakad, aga teiselt sõiduoskus ja kolmandaks mudaga kogemusi mul polnud, nõmmel ainult liiv ju. Paralleelselt elavad mu kasuisa vanemad suveti vällaka kõrval mäe otsas, mis on tõeline unistus. Vällakal nüüd mõned korrad kokku käidud, sellest mäest küllalt ei saa. Usun, et minul võtab sealt alla tulek üle minuti. Väikesed dropid flat kurvid, juured, yumm. 

Vooreka viimane hooajalõpujämm oli suht cool. Suht pro oli see, et ma jätsin enda kiivri koju ja üüber suured tänud neile, kes kaasa võtsid ja kes kiivrit laenasid! Sai näha enda arengut. Üldiselt mida ma märkasin hästi oli, et julgust oli palju rohkem kui kevadel. Ajaliselt noh, hüpperada kurvastas mind väga sest suur oli mu üllatus kui sõitsin 4 sekki aeglasemalt kui kevadel. Osalt oli see süüdi mu tagajooksus, mis kohutavalt veereb, tänaval sõites kui mina väntan, siis teised veerevad enamust ajast. Ja noh, kehva on ka tehnika flat kurvides, seda hakkan see hooaeg kõvasti viilima. Aga teine rada rahuldas mind küll, seda lasin 6 sekki kiiremini kui kevadel, et rahuldav areng. Sellega hooaeg oli suht kutu ka, sest nõmmel väga peale kooli enam sõita ei jõudnud väljas oli pime.

Hullud mõtted:

Toas istudes tekivad ikka igasugused ideed, lõi ka mulle pähe miks ma seda downhilli nüüd sõidan, kui kutid kes on sama kaua sõitnud minust niipalju kiiremad on, mu kodurajad on 20 sekki ja sõidukaaslasi on ka väga vähe. Olin otsutanud hakata XCd sõitma, suures osas oli selles süüdi rattapood Start!-i  tiim. Aga mõned nädalad, enne ratta reaalset müüki, tuli mõistus koju. Üldiselt olen ma väga võistleva iseloomuga, kui kuskil on võistlusmoment, siis lebolt ei suuda ma seda kunagi võtta. Arvasin, et XCs on mul suurem reaalsus läbi lüüa. Igatahes tuli mõistus koju, ning otsustasin jääda downhillile:)

Selles otsuses peaksin eelkõige tänama Erik Purrest, kes on tõestanud, et suure töö ning hea tahtmisega võib ka Eestist kuskile jõuda. Ma ei kujuta ette, kui andekas on ta võrreldes Pauliga, aga igatahes on ta väga tubli ja palju edu talle eelseisvaks hooajaks!!

Talendikus:

See on üks jube asi. Üldiselt ütleks ma, et mingi talent ma downhillis küll ei ole, palju aeglasem ikka kui teised. Kui ma mõtlen kaua ma sõitnud olen ja kaua Paul sõitnud on ja võrdlen tasemeid, siis no tasede erinevus on jõhker. Downhilli juures tõmbab mind väga palju adrenaliin. Fun, kiirus, asjade tehniline pool, seltskond jms. Kõige nõrgemateks külgedeks pean ma arvan seda, et hulljulgust on liiga vähe, samuti suured kiirused. Suurte kiiruste kartuse probleem on tõenäoliselt suuresti treeningus, kuna tallinnas suht vähe lõike mille kiirused on lähedased kütioruga. Üldiselt pean tegema rohkem trenni, kasvatama mune, ja parandama sõidutehnikat. 

Algus

Tervist!


Mõte blogi teha tekkis juba suht ammu, jagada enda sõiduelamusi teistega, omada ülevaadet enda arengust ja ehk mõni potensiaalne sponsor leiab siia blogisse tee. Põhiliselt hakkab juttu tulema sõidust, treeningust, toitumisest, puhkusest, spordist, elust.

Rattad:

Ratastega puutusin esimest korda kokku vast lapsepõlves, mäletan kuidas isa lükkas tagant pakiraamiga rohelist veneaegset masinat, millel oli 1 abiratas. Esimese ratta, mida võiks rattaks nimetada, sain enda 8.daks sünnipäevaks. See oli Madison Buffalo, kõvakahvliga 18 käiguga xc püss. Sellega sai ikka tõelist sõitud tehtud, välimine tagakumm siledaks, mingeid hüppe moodi asju maja kõrval, kõige cuulim oli klassikaaslastega käia ringi tiirutamas. Aastaga umbes lagunes ratas ära, ja huvi kadus. Hakkasin tegelema korvpalliga; uskusin, et ükspäev olen NBA staar. Aga see vaid unistuseks jäi, kui 11 aastaselt otsustasin isa ja kasuvenna jälgedes hakata karatega tegelema. 13. aastaselt hakkasid mind lummama BMXid, mida näidati Extreme Channeli pealt. Peale seda, kui mu vend endale GT Zone sai, sain aru et bmx ei ole mulle. Meil hakkas klassivendadega tekkima suur huvi, mtb dirti vastu. Muretsesime, ka rondid mida putitada oli vaja. Minu ront ei saanudki valmis, küll aga joonase roheline koletis oli ikka pull masin. Ma kordamööda hüppasin, Joonase, Rene ja enda venna ratastega. Vahest sattusid venelased veska dirti, viskasid seal 360 kraade ja asju. Siis hakkas mind MTB tõeliselt tõmbama, ei möödunud päeva mil ma sellest ei unistanud, et mul endal oleks ükskord selline ratas. Hakkasin panema kokku ratast, mille asjade sunnil pidin maha müüma. See aga polnudki nii hull, sest 2009 augustis sain endale esimese korralikku pilli. Ma mäletan seda päeva, oli ilus augustipäev päike paistis. Oranz ritual tundus seal poes nii jube kaunis, tundsin end lihtsalt seitsmendas taevas, kui sealt poest selle ratta auto peale tõstsime. Selline ta välja nägi mõne kuu pärast.

 

2009 August.

Jätkub!