Nonii. Pole tükk aega kribanud midagi. Eelmine arginädal lõppes sõitmisega, sai bigairi pool käidud tehnilisemat sõidetud. Sai lastud ka nüüd oma rada laia lenksuga ja peale XC võistlust, see oli täitsa raskeks muutunud. Lisaks sai ehitatud step upi asemel olevast ma ei tea kelle tehtud surma kikkerist mingi suure pump-jumpi moodiasi. Nagu plaanitud, siis laupäeva hommikul tõmbasime Taaviga Soome Calpis bikeparki treenima. Kohalejõudmine mööda kiirteed oli päris äge, sai üsna kiiresti mööda kiirteed sõidetud. Linnas oli muidugi kohutav ummik. Nii kalpsi kohale jõudsime, siis väike söök riided selga ja mäele. Mind üllatas isegi, kui palju inimesi oli mäe peal arvestades, et olid Soome meistrikad Laajavouris. Igatahes kohvikus pidin ma ikka suht ära minestama, kui nägin et friikartulid koos viineritega maksid 6€. Ulme hind. Ostsin 2 päeva pilet kohe rõõmsalt ära ja läksin kallama. Alguses mind täitsa ärritas, kui lihtsa raha nimel see asi seal püsti on pandud. Mitte mingit raja ääre niitmist ega midagi. Kui mööda põldu tuled, siis kurvides oled külge pidi heina sees. Mõned rajad olid vapsee rohtu kasvanud. Ka radu endaid väga ei hooldata, nii treppi pidurdatud, et jube- aga see ongi downhill. Mida ma kohe tuntsin, et ma hoidsin jube kõvasti lenksust kinni, niimoodi, et käed väsisid alla jõudes ära. Tõenäoliselt oli see tingitud nendest aukudest, mis olid väga harjumatud. Radasi oli vähem tegelikult kui ma arvasin. Sõitsin kõik rajad mis mulle, et näidati läbi..üks kohalik kutt oli meile giidiks, tegi asja päris heaks. Siis hakkasin ma aimu saama, kus ma kiire olen ja kus mitte. Metsavahel. kus oli selline tehnilisime kraamtekkis kõige rohkem erroreid. Ühe raja peal Taavi, kes on minuga muidu enamvähem samal tasemel lihtsalt kadus eest ära. Ma lihtsalt ei tajunud biiti ära, milles on probleem. Aga samas põllu peal, kurvidega asjal vajusin ma kohalikule kutil (kes see aasta 5 korda sõitmas käinud kalpsis ja lasi nagu üli hästi selle kohta) temale ma sain ma kurvides täitsa järgi. Aga metsavahel kadus ta mul ka täitsa eest ära. See näitab, et ma juba tean mida tuleb treenida, tehnilist kraami. Järskus polegi nii väga probleemiks, kui on just selline natuke kurvidega puude vahel kivid ja juured. Siis ühe koleda crashi panin ka maha. Nimelt teise tõstuki juurest see rada mis esimese tõstuki juurde viib, kus on vahepeal mingi kivine asi ja peale seda kohe väga järks kurv. Seal alguses on kohe selline pikk sirge. Ja seal vasakus ääres oli valatud mingi kergkruus, asfalt, betoon vms maha. Mine muidugi üritasin enda natukene pushida ja lasin sinna mõnusalt külg ees sisse. Alguses arvasin, et oi blää nüüd on on pool nahka õla pealt läinud, aga õnneks mitte. Vaid mõned marrastused, sitta kah. Lasime edasi. Pürast tahtsin korra taavi amorti proovida, et teada saada, kuidas tema oma on aukudes võrreldes minu omaga. Vahe oli ulme. Minu oma raputas, tema omaga oli sujuvalt tunda. On selge, et Sepp, ma ikkagi tahan amort enne raami saada. Vahe oli lihtsalt jube suurÕhtul käisime pitsat söömas (8€ ja meie mõistes suur pitsa, ei olnudki väga hull..), panime telgi püsti, mõned õlled, tsill. Hommikul ärgates tekkis mul juba tõsisem error. Tundsin, et kurk valus. Kusele minnes pidin peaaegu kokku vajuma. Siis sain aru, et nüüd on mingi suurem error. Lootsin, et asi sitas magamises ja hakkasin end üles ajama. Mida päev edasi seda sitemaks läks. Ka ranne oli sitaks valus, see oli tõesti huvitav kuna laupäeval ma enda arust randmele väga haiget ei teinud, aga ju siis mõne matsuga ikka sai tehtud. Kuna enesetunne oli paras pask, siis hakkasin kohe päris tõsiselt kaaluma kas ma ikka täna sõidan. Söögiisu ka polnud (ja õhtusöök oli väga lahja). Kui kell juba mingi 11.30 sai sain aru, et asi läheb jamaks täna ma ei sõida. Kahju, sellest rahast, mis sinna 2 päeva pileti alla läks. Taavi tahtis laia lenksu proovida, lasin tal selle endale külge kruvida. Mõtlesin, et lähen ostan ühe tee, aga mäeomanikul polnud teed. Mõtlesin, et vaatan veel sõitu, aga jõudu polnud. Kolisin autosse ja tõmbasin kerra. Ja olingi autos päev otsa, sitaks külm oli jalad muutusid kangeks, mul oli seljas kõik riided ja olin magamiskotis. Mitte kellegile ei soovita sellist asja. Ma juba unistasin koju jõudmisest. Kui Taavi sõidu lõpetas, siis suure surmaga pakkisin enda asjad kokku ja ratta lahti ja liikusime tagasi Helsingi poole. Väga raske oli. Helsingisse jõudes ootas meid ulmeline järjekord laevale. Päike paistis peale nii koledasti, et ma ei teagi, kui mitu koledat roppust päikeses suunas lendas. Kui laeva saime oli rahu. Otsustasin kohe ära, et ma jään autosse. Kui sõitma hakkas laev, siis nii rahu enam polnud, kuna autod otsustasid enda signa tööle panna iga paari minuti tagant. See hakkas mu lõhkevale peale veelgi rohkem hullama. Üritasin lebos olla, jõle kõrge palavik oli, ma pakkusin sinna 39 kanti. Autos tulin sellise idee peale, et nagu vanasti märg lapp laubale. Minul oli märja lauba asemel Puhas sokk ja vesi, ajas ka asja ära. Ainult vesi sokis läks väga ruttu soojaks. Kui mingi tund oli sõidetud, siis ma ei suutnud enam ja pidin peldikut minema külastama. Peldikusse minnes voolas ikka ulme kogustes higi, tundsin kuidas lihtsalt higi jookseb. Tahtsin tagasi alla pääseda, aga kurat ei saanud. Siis mõtlesin, et perse nüüd pean hakkama Taavit otsima. Tänu õnnele, leidsin ma Taavi suht ruttu ülesse, ta oli liitunud Soome meistrikate sportlaste Kadi ja Andrusega. Istusin ka sinna ära, rääkisin mõne sõne juttu, enamus ajast lihtsalt olin. Koju jõudes ei olnud midagi muud kui magama. Kraadiklaas näitas 39.4, niiet päris rets oli. Järgmine hommik sain diagnoosi ka- angiin. Võta nüüd näpust kas konditsioneer või õhtul külmetamine, või laeval külmetamine. Igatahes praegu juba paranen, antibiootikumid on peal. See nädal ei liigu ma kuskile lähen hoopis maale, teen natuke tööd ja äkki saan kalale ka see aasta lõpuks.
Üleeile vaatasin mingit filmi II maailmasõja põgenikest, mis oli üli motiveeriv. Tahan juba sõitma saada.
Tiiser projektist, mis suve lõpuks ehk valmis saab:
Loodan kiiret paranemist, et saaks jätkata treeningutega ja ära teha need viimased poolteist kuud lätikateni. Peale lätikaid võib sõitu nautida natukene aega, lihtsalt tsillida ja funnida ja kui kooli kõrvalt nii pimedaks läheb, et rajale enam asja ei ole, siis tuleb alustada ettevalmistustega järgmiseks hooajaks, et olla kiirem kui kunagi varem :)
Ailar
kolmapäev, 20. juuli 2011
teisipäev, 12. juuli 2011
Wazzaup.
Tsau,
vahepeal on siin ikka ulme olnud. Olen nüüd sõitmas käinud pirital, kus mulle näidati mõnda päris ägedat kohta. Pirita on ikka suht fun, koos enda megakoguste radadega ja väntamisega. Tunnike sinna väntamist on kindlasti seda sõitu väärt ja Pirital hakkan ma nüüd palju tihemini käima. Eile sai siis algust tehtud minu esimese promo videoga. Ligi 4 tundi kogusime materjali, päris raske oli. Koguaeg üles alla, nagu duracelli jänku. Iseenest materjali saime nüüd küll, 3 sellist päeva tulevad veel. Kaameraga sõitmine on kõige raskem üldse. Ma olen suht juba väga ootusärevust täis, et projekt valmis saaks. Motivatsioon on ülikõrge, valmistun Eestikateks (ja ka Lätikateks). Nädalavahetusel on tõsine plaan minna Soome Kalpisesse treeninglaagrisse, ei suuda ära oodata jube, et kogu seda vinget värki fulleriga lasta saaks. Siis selline nali ka veel, et pühapäeval oli meil Windhami WC ja Vitalmtb ennustusmängus, suutsin mina ennustada kõige lähemale võitjate aega. Ja selle eest sponsoreeritakse mind Foxi kiivri, pükste, jersey ja kinnastage. Ma üli häppi, tõusin püsti ja karjusin, kui emaili nägin! Muidugi, oleks tahtnud ma seda Boxxer WCd saada, mida sai Fort Williami ennustuse auhinnaks, aga sitta kah, ma pole kunagi midagi asjalikku võitnud ja see on hea algus. Uue kiivri järgi oligi kõva puudus. Eks ma hakkan nüüd väga tõsiselt selle WC ennustamisega tegelema, siin on vaja loogikat, asjaga kursis olemist, quali aegu ja õnne. Täna on ilm suht kusine, seega mõtlesin, et läheks jooksma.
The Ailar
vahepeal on siin ikka ulme olnud. Olen nüüd sõitmas käinud pirital, kus mulle näidati mõnda päris ägedat kohta. Pirita on ikka suht fun, koos enda megakoguste radadega ja väntamisega. Tunnike sinna väntamist on kindlasti seda sõitu väärt ja Pirital hakkan ma nüüd palju tihemini käima. Eile sai siis algust tehtud minu esimese promo videoga. Ligi 4 tundi kogusime materjali, päris raske oli. Koguaeg üles alla, nagu duracelli jänku. Iseenest materjali saime nüüd küll, 3 sellist päeva tulevad veel. Kaameraga sõitmine on kõige raskem üldse. Ma olen suht juba väga ootusärevust täis, et projekt valmis saaks. Motivatsioon on ülikõrge, valmistun Eestikateks (ja ka Lätikateks). Nädalavahetusel on tõsine plaan minna Soome Kalpisesse treeninglaagrisse, ei suuda ära oodata jube, et kogu seda vinget värki fulleriga lasta saaks. Siis selline nali ka veel, et pühapäeval oli meil Windhami WC ja Vitalmtb ennustusmängus, suutsin mina ennustada kõige lähemale võitjate aega. Ja selle eest sponsoreeritakse mind Foxi kiivri, pükste, jersey ja kinnastage. Ma üli häppi, tõusin püsti ja karjusin, kui emaili nägin! Muidugi, oleks tahtnud ma seda Boxxer WCd saada, mida sai Fort Williami ennustuse auhinnaks, aga sitta kah, ma pole kunagi midagi asjalikku võitnud ja see on hea algus. Uue kiivri järgi oligi kõva puudus. Eks ma hakkan nüüd väga tõsiselt selle WC ennustamisega tegelema, siin on vaja loogikat, asjaga kursis olemist, quali aegu ja õnne. Täna on ilm suht kusine, seega mõtlesin, et läheks jooksma.
The Ailar
kolmapäev, 6. juuli 2011
Afterparty
Nonii!
Kuna tuju on nii hää, siis pidi täna sissekanne lihtsalt tulema. Esmaspäev oli selline peale võistlusi puhkus. Sai natuke analüüsitud ja läbi mõeldud enda võistlustel toimunut. Lisaks sai MSA wc ära vaadatud. Faking hull lihtsalt, kuidas tüübid panevad. Mott tõusis lihtsalt. See Troy Brosnan, see on on lihtsalt kreisilt andekas tüüp. Ma ei tea, kas ta on nüüdseks saanud 18 aga 6 aeg vist sõita eliidis välja. ULME!
Igatahes, eile oli selline jahedam ilm ja mõtlesime, et Astangule võiks ehitama ja sõitma minna. Jõudsime kohale, hakkasin labidat otsima. Huiatki. Labidas läinud. Helistasin siis isikutele, kes neid viimasena kasutasid. Isikud aga kahjuks jätsid labida ka kõige avalikuma koha peale seal karupees. No fuck that, siis polnud midagi tuli sõita. See on tegelikult mulle suht asjalik rada, kuna hüppama on vaja õppida. Peaks seal tihemini käima, aga sinna sellise päikesega nagu täna näiteks väga ronida ei viitsi. After that tahtis Priit1 minna kohalikku secret dirti (jah, meil on kaks Priitu). Mul ei olnud ka midagi vastu. Lootsin Priit2 käest ratast ka laenata (tal SS HT), et ise ka mõned hüpped lasta. Jõudsime kohale ja mõlemad Priidud lasid ise. Ma ei viitsinud oodata ja hakkasin enda fulleriga ka seda step up paugutama. See kikker oli nagunii juba suht räämas. Siis Priit2 väsis ära varsti ja ma sain ta htega paugutada. Kahjuks ta mind seti peale ei lasnud, kartis et paugutan nukki. Isu tuli küll peale, dirt on ikka kõva asi. Sellepärast ongi järgmine kevad vaja endale HT kokku panna (eelarveks tõenäoliselt u. 200€). Selline lihtne pill, ei mingeid käike, tagapiduriga, horisontaalse dropoudiga. Selline millega hea lasta dirti, streeti, parki, pumptracki, 4x. Mida iganes mis HT jaoks mõeldud on. Palju tehnilist ja ülakeha füüsilist saab HTega selliseid stiile lastes teha.
Täna siis mõtlesin, et lohistaks end Piritale. Nimelt olen ma nii perses vend, et ma polnudki veel see aasta Pirital käinud. Mõeldud tehtud. Teel külastasin ka Hr: Seppa, kes ütles, et uue amordi asemel osta uus raam. Tal on võibolla isegi õigus. Pärast räägin, miks. Väntamine polnudki nii hull, kui arvasin (v.a Pirita tee vastutuulega). Rajad olid meega smuutid. Hoopis erinev kui nõmmel. Üldiselt aeglasemad, aga tehnilisemad. Palju on sellist metsavahel "nussimist". Siis raamist rääkides. Istusin ühe kuti Gambleri peale ja lasin pumpe. Erinevus ulme. See Gambler (mis on juba 3a vana tehnoloogia) oli nii palju stabiilsem, et mul hakkas lausa kurb. Aga jah, ma ei taha väga uuest raamist mõelda, kuna tööd ka pole peab lotoga võitma vist. Kes tööd kuskil rattapoes või kus iganes pakkuda tahab, siis olen avatud kõigile pakkumistele. Aga lemmik rada oli täna see roadgapiga. Hüppamine on mul nüüd eesmärgiks seatud, tuleb hüppama õppima, siis paranevad muud asjad ka. Aga jah, ma olen sõitmist rohkem nautima hakkanud viimasel ajal. FUN FUN FUN! Kubsik kunagi ütles, et võta asja funniga. Praegu võtangi suht ja loodan, et kiirus ka paraneb. Siis Seppa "privatil" sai ka käidud ja üle nipli lastud. Seda rada oskaks sõita nii nagu Sepp, oleks kõva. Aga ma arvan, et Pirita võiks nüüd vähemalt kord nädalas küll kohustuslikuks saada.
Nüüd ma 3 päeva tegelen XC võistlustega, teenin natuke raha ja saan rada ka ehitada:)
Eks näis palju ma ma DHd lasta saan selle vahe sees, aga loodame, et natuke ikka. Tahan valgehobusele ja rummu kallama saada ilgelt.
Vot tak, seeya my crazy fans
Kuna tuju on nii hää, siis pidi täna sissekanne lihtsalt tulema. Esmaspäev oli selline peale võistlusi puhkus. Sai natuke analüüsitud ja läbi mõeldud enda võistlustel toimunut. Lisaks sai MSA wc ära vaadatud. Faking hull lihtsalt, kuidas tüübid panevad. Mott tõusis lihtsalt. See Troy Brosnan, see on on lihtsalt kreisilt andekas tüüp. Ma ei tea, kas ta on nüüdseks saanud 18 aga 6 aeg vist sõita eliidis välja. ULME!
Igatahes, eile oli selline jahedam ilm ja mõtlesime, et Astangule võiks ehitama ja sõitma minna. Jõudsime kohale, hakkasin labidat otsima. Huiatki. Labidas läinud. Helistasin siis isikutele, kes neid viimasena kasutasid. Isikud aga kahjuks jätsid labida ka kõige avalikuma koha peale seal karupees. No fuck that, siis polnud midagi tuli sõita. See on tegelikult mulle suht asjalik rada, kuna hüppama on vaja õppida. Peaks seal tihemini käima, aga sinna sellise päikesega nagu täna näiteks väga ronida ei viitsi. After that tahtis Priit1 minna kohalikku secret dirti (jah, meil on kaks Priitu). Mul ei olnud ka midagi vastu. Lootsin Priit2 käest ratast ka laenata (tal SS HT), et ise ka mõned hüpped lasta. Jõudsime kohale ja mõlemad Priidud lasid ise. Ma ei viitsinud oodata ja hakkasin enda fulleriga ka seda step up paugutama. See kikker oli nagunii juba suht räämas. Siis Priit2 väsis ära varsti ja ma sain ta htega paugutada. Kahjuks ta mind seti peale ei lasnud, kartis et paugutan nukki. Isu tuli küll peale, dirt on ikka kõva asi. Sellepärast ongi järgmine kevad vaja endale HT kokku panna (eelarveks tõenäoliselt u. 200€). Selline lihtne pill, ei mingeid käike, tagapiduriga, horisontaalse dropoudiga. Selline millega hea lasta dirti, streeti, parki, pumptracki, 4x. Mida iganes mis HT jaoks mõeldud on. Palju tehnilist ja ülakeha füüsilist saab HTega selliseid stiile lastes teha.
Täna siis mõtlesin, et lohistaks end Piritale. Nimelt olen ma nii perses vend, et ma polnudki veel see aasta Pirital käinud. Mõeldud tehtud. Teel külastasin ka Hr: Seppa, kes ütles, et uue amordi asemel osta uus raam. Tal on võibolla isegi õigus. Pärast räägin, miks. Väntamine polnudki nii hull, kui arvasin (v.a Pirita tee vastutuulega). Rajad olid meega smuutid. Hoopis erinev kui nõmmel. Üldiselt aeglasemad, aga tehnilisemad. Palju on sellist metsavahel "nussimist". Siis raamist rääkides. Istusin ühe kuti Gambleri peale ja lasin pumpe. Erinevus ulme. See Gambler (mis on juba 3a vana tehnoloogia) oli nii palju stabiilsem, et mul hakkas lausa kurb. Aga jah, ma ei taha väga uuest raamist mõelda, kuna tööd ka pole peab lotoga võitma vist. Kes tööd kuskil rattapoes või kus iganes pakkuda tahab, siis olen avatud kõigile pakkumistele. Aga lemmik rada oli täna see roadgapiga. Hüppamine on mul nüüd eesmärgiks seatud, tuleb hüppama õppima, siis paranevad muud asjad ka. Aga jah, ma olen sõitmist rohkem nautima hakkanud viimasel ajal. FUN FUN FUN! Kubsik kunagi ütles, et võta asja funniga. Praegu võtangi suht ja loodan, et kiirus ka paraneb. Siis Seppa "privatil" sai ka käidud ja üle nipli lastud. Seda rada oskaks sõita nii nagu Sepp, oleks kõva. Aga ma arvan, et Pirita võiks nüüd vähemalt kord nädalas küll kohustuslikuks saada.
Nüüd ma 3 päeva tegelen XC võistlustega, teenin natuke raha ja saan rada ka ehitada:)
Eks näis palju ma ma DHd lasta saan selle vahe sees, aga loodame, et natuke ikka. Tahan valgehobusele ja rummu kallama saada ilgelt.
Vot tak, seeya my crazy fans
esmaspäev, 4. juuli 2011
Kütiorg 10 ehk re-gain your motivation
Ello!
Järjekordne võistlus siis seljatatud. Seekord oli eesmärgiks teha korralik sõit ja jääda ise enda sõiduga rahule. Crashe vältida. Alustame siis laupäevast. Hommikul oli teada, et ega täna vist eriti vihma ei tule, aga ilmateate järgi ma ikka mudakummid ära ostnud kenasti. Alustasin siis trackwalkiga. Mööda senderiga rada ülesse ja siis kasekat alla. Senderi rajas midagi uut ei olnud toimunud. Kaserada, mul polnud aimugi mida see tähendab. Igatahes siis hakkasin mööda kasekat alla jalutama. Kui metsavahele jõudsin vajus suu maani. Drop flätti, mida peale kohe kurv. Peale toda kurvi tuli kurikuulus kasekurv, ja siis nii ta läks. Mõned kurvid veel. Siis sirge. Mõned pumbid. Järgmine drop, kus oli 2 liini valikut. Ülemine liin tundus alguses ikka täielik ulme. Drop tillukeste kändude ja tõsiste aukudega. Lõpp oli selline tehniline metsavahe. Kaserada hirmutas mu tõsiselt ära ja uskusin, et neid 2te hullu metsavahe droppi ma ei lase elusees. Siis polnud midagi alla, riided selga ja kallama! Alustasin siis rajast, millega tuttav olin, ehk senderiga rada. Andsin minna. Enamvähem kenasti. Lasin siis toda rada mõned korrad ja oligi aeg kaseka käes. oi blää kui jube see oli. Kasekurvis sain päris mitu korda pusse ja sinna kõrvale lennatud. Siis too koht, kus 2 liini läks läksin alt. Kuulasin all natukene siis õpetussõnu et too alumisest dropist võib üle sõita. Selge. Ülesse. Ja siis seal metsavahel alumise dropi juures peatus. Lätakad ka tsillid ja ohhetasid seal päris korralikult. Aga vennad järjest läksid ja ei tundunudki nii hull. Proovisin korra kas BB käib vastu äärt, kui 0 hooga minna. Ei käinud. Siis väike ball pickup ja oligi minek. Nii ma siis lasin mõlemad radu. Vahepeal tuli vihma. Ja õhtul sõitsime natukene veel. Ülemine drop metsavahel oli ikka ulme. Päeva lõpetasin üli rahulikult, tunne oli mõnus ja mott oli laes. Ma polnud ma arvan kunagi sellise tundega võistluseelset päeva lõpetanud.
Raceday:
Juba hommikul ärgates oli tunda närvi. Tõeliselt imelik, kuna ma ise olin endale kindlaks võtnud, et eesmärgiks on teha vaid korralikud sõidud, mitte midagi enamat. Kohale jõudsin, siis oli närv natukene veel suurem. Treeningu algus venis päris ullusti. Ma pakun, et mingi mingi 1,5-2 tundi vähemalt. Õnneks saadi asi korda. Ma sain isegi korra mäkke ronitud, kuna lift ei töödanud. Peale ronimist oli selge, et niimoodi asjal väge mõtet ei ole. Siis saadi lift tööle. Hakkasin treenima. Tunne oli päris okei, ainult närv oli. Timo julgustas mind, et võta see metsavahe esimene drop ka ära, see pole üldse nii hull. Sain aru, et mõistlik oleks, sest tunnid kaovad. Igatahes siis rääkisin Timpsiga kokku, et ma lähen vaatama ja ta tuleb ja laseb ära. Polnudki nii hirmus, kui see drop tundus. Jällegi ballsy, here i come. Lasin selle dropi ära. Kurat, tunne läks palju paremaks, siis sain kokku enamvähem runi. Siis hakkasin senderi rada laskma. Seal oli suurim error, et lihtsalt polnud mune piisavalt, et sender lasta teise länderisse. Okei, siis hakkas võistlus. Mina olin üllatuslikult juunioris esimene. Peab mainima, et mulle väga meeldis esimene olla. Saab kaelast ära kohe ja tehtud. Ei teki närvi, kui keegi crashib ja midagi ära murrab. Tõenäoliselt teine kordki. Enne starti arutasid mehed, et Kadi oleks võinud step-upi minna. Mina, kes ma treeningus step up ei lasknud hakkasin ka selle peale mõtlema päris tõsiselt.
Küsin veel Kaareli käest, et lendab ära. Siis saigi otsutatud, et davai võistlussõidus lasen step-upi esimest korda. Pukkis lihtsalt keskendusin. Lipp tõusis ja minek. Pärast mõtlesin, et oleks võinud startida käigu või paar suuremaga. Siis oli lihtsalt vänt. Drop. Siis oli ka vist väike vänt. Step up. Natukene nukki. Siin ongi nüüd mõttepaus. Kiiremini sain kindlasti, aga miks kurat mul kõik hüpped nukki lendasin. Enda arust väntasin palju rohkem, kui teised vennad, kes sealt vabalt üle lendasid. Kas siin asi ongi nüüd, minu kehvas hüppeoskuses (ja tõmbamisoskuses) või väntasin ma nii sitasti? Siis metsavahe koht, sai kenasti läbitud. Sirge, drop. Dropi sain suht kenasti, treeningutes tahtis väga tagaratasse minna üldiselt, suru ja lase raskus ette niipalju kui tahad. Toda kurvi ma eriti ei mäletagi, vist õnnestus. Senderisse läksin nats suurema hooga kui treeningus ja pauhti plaadile. Õnneks midagi hullu polnud. Siis oli väike kurv ja väntamine ülemäge. Eesmärk oli lõpusirgel ülesse lõigata. Üritasin ülesse saada, aga kurat liiga palju pidurit ja natukene vale liin ja vajusingi alla. Vahepeal üritasin tagasi ülesse saada, aga kas mulle tundus või seal ei saanud ma seda pidamist ja kartsin et panen külili äkki. Kurv vasakule sai suht okeilt läbitud. Siis oli veel sirge, sild ja vänta. Käigu märkasin liiga hilja ära vahetada. Ajaks: 00:49,68, mis oli siis jungas 5. aeg. Kaotus võitjale üle 8 sekundi.
Teine sõit:
Närv oli kuidagi suurem. Start anti, siis oli vänt, drop, vänt, hüpe. Üritasin tõmmata ratta kõhu alla aga ikka nukki. Siis oli väntamine, S, drop, kohe kurv. Siis oli kasekurv, mis läks suht napilt. Pelae kasekurvi oli veel 2 kurvi ja tuli sirge. See, et siin on vändata vaja tuli meelde alles poole sirge peal. Siis väntamine, üle essa pumbi. Teine pump oli jälle munade taga, niiet enne seda natuke pidurit ja lihtsalt sõitsin läbi sealt. Siis tuli see väärakas puu drop kohe kurvi. Üle puu ja lõikasin kurvi liiga sisse. Tulemus vajusin sinna külili ja jäin kinni. Treeningusd läksin väljast ja mingit errorit ei tekkinud. Kutid pakkusid, et mingi 3-4 sekundit võis küll sinna kaduda. Siis oli teine metsavahe drop ülesse ja tehniline lõpusektsioon. Kivist alla. Üle silla jha vänta. Käigu sain õigeks kohe ja andsin täiega kuni finishini. Aeg: 01:07,86, mis oli selle sõidu 4. Kaotust võitjale üle 15 sekundi. Aeg kokku 01:57,54 ja 4. koht. Kaotust võitjale natuke alla 24 sekundi. Poodiumilt jäin välja 17 sekiga. Tegelikult on tulemus päris masendav. Võrreldes seda aega teiste klasside ajaga, siis oleks ma olnud ikka seal päris taga otsas ning ise võiks enda sõiduga enamvähem rahule jääda. Esimesel rajal kadus vast mingi sekund umbes sinna, et ma alla vajusin ja teisel mingi 3-4 sekundit sinna külili vajumisega. Kui neid vigu poleks olnud, oleks kaotus ikkagi meeletu olnud. Muidugi, ega ma vist väga palju downhilli trenni ligi viimased 2 kuud vist teinud pole, aga see pole mingi argument. Tuleb teha tööd eelkõige hüppe oskuse ja juurikaste kurvidega rajaks. Ka muna tuleb veel kõvasti treenida.
Aga kindel on see, et sain nüüd ikka aru, et DH on ikka nii kõva ala, et võistlusspordina ma midagi muud küll teha ei sooviks eriti.
Mõni pilt ka, mis Anett Hallap tegi:
PS! Kui keegi oskab võrrelda, kas nukki lendamisel oli asi kiiruses, või kehvas hüppeoskuses, siis andke teada!
Tahaks tänada kõiki enda sponsoreid: pere&sugulased. Mott on üleval, eestikateks vormi!
Mollokile kiiret paranemist!
Aidaa!
Järjekordne võistlus siis seljatatud. Seekord oli eesmärgiks teha korralik sõit ja jääda ise enda sõiduga rahule. Crashe vältida. Alustame siis laupäevast. Hommikul oli teada, et ega täna vist eriti vihma ei tule, aga ilmateate järgi ma ikka mudakummid ära ostnud kenasti. Alustasin siis trackwalkiga. Mööda senderiga rada ülesse ja siis kasekat alla. Senderi rajas midagi uut ei olnud toimunud. Kaserada, mul polnud aimugi mida see tähendab. Igatahes siis hakkasin mööda kasekat alla jalutama. Kui metsavahele jõudsin vajus suu maani. Drop flätti, mida peale kohe kurv. Peale toda kurvi tuli kurikuulus kasekurv, ja siis nii ta läks. Mõned kurvid veel. Siis sirge. Mõned pumbid. Järgmine drop, kus oli 2 liini valikut. Ülemine liin tundus alguses ikka täielik ulme. Drop tillukeste kändude ja tõsiste aukudega. Lõpp oli selline tehniline metsavahe. Kaserada hirmutas mu tõsiselt ära ja uskusin, et neid 2te hullu metsavahe droppi ma ei lase elusees. Siis polnud midagi alla, riided selga ja kallama! Alustasin siis rajast, millega tuttav olin, ehk senderiga rada. Andsin minna. Enamvähem kenasti. Lasin siis toda rada mõned korrad ja oligi aeg kaseka käes. oi blää kui jube see oli. Kasekurvis sain päris mitu korda pusse ja sinna kõrvale lennatud. Siis too koht, kus 2 liini läks läksin alt. Kuulasin all natukene siis õpetussõnu et too alumisest dropist võib üle sõita. Selge. Ülesse. Ja siis seal metsavahel alumise dropi juures peatus. Lätakad ka tsillid ja ohhetasid seal päris korralikult. Aga vennad järjest läksid ja ei tundunudki nii hull. Proovisin korra kas BB käib vastu äärt, kui 0 hooga minna. Ei käinud. Siis väike ball pickup ja oligi minek. Nii ma siis lasin mõlemad radu. Vahepeal tuli vihma. Ja õhtul sõitsime natukene veel. Ülemine drop metsavahel oli ikka ulme. Päeva lõpetasin üli rahulikult, tunne oli mõnus ja mott oli laes. Ma polnud ma arvan kunagi sellise tundega võistluseelset päeva lõpetanud.
Raceday:
Juba hommikul ärgates oli tunda närvi. Tõeliselt imelik, kuna ma ise olin endale kindlaks võtnud, et eesmärgiks on teha vaid korralikud sõidud, mitte midagi enamat. Kohale jõudsin, siis oli närv natukene veel suurem. Treeningu algus venis päris ullusti. Ma pakun, et mingi mingi 1,5-2 tundi vähemalt. Õnneks saadi asi korda. Ma sain isegi korra mäkke ronitud, kuna lift ei töödanud. Peale ronimist oli selge, et niimoodi asjal väge mõtet ei ole. Siis saadi lift tööle. Hakkasin treenima. Tunne oli päris okei, ainult närv oli. Timo julgustas mind, et võta see metsavahe esimene drop ka ära, see pole üldse nii hull. Sain aru, et mõistlik oleks, sest tunnid kaovad. Igatahes siis rääkisin Timpsiga kokku, et ma lähen vaatama ja ta tuleb ja laseb ära. Polnudki nii hirmus, kui see drop tundus. Jällegi ballsy, here i come. Lasin selle dropi ära. Kurat, tunne läks palju paremaks, siis sain kokku enamvähem runi. Siis hakkasin senderi rada laskma. Seal oli suurim error, et lihtsalt polnud mune piisavalt, et sender lasta teise länderisse. Okei, siis hakkas võistlus. Mina olin üllatuslikult juunioris esimene. Peab mainima, et mulle väga meeldis esimene olla. Saab kaelast ära kohe ja tehtud. Ei teki närvi, kui keegi crashib ja midagi ära murrab. Tõenäoliselt teine kordki. Enne starti arutasid mehed, et Kadi oleks võinud step-upi minna. Mina, kes ma treeningus step up ei lasknud hakkasin ka selle peale mõtlema päris tõsiselt.
Küsin veel Kaareli käest, et lendab ära. Siis saigi otsutatud, et davai võistlussõidus lasen step-upi esimest korda. Pukkis lihtsalt keskendusin. Lipp tõusis ja minek. Pärast mõtlesin, et oleks võinud startida käigu või paar suuremaga. Siis oli lihtsalt vänt. Drop. Siis oli ka vist väike vänt. Step up. Natukene nukki. Siin ongi nüüd mõttepaus. Kiiremini sain kindlasti, aga miks kurat mul kõik hüpped nukki lendasin. Enda arust väntasin palju rohkem, kui teised vennad, kes sealt vabalt üle lendasid. Kas siin asi ongi nüüd, minu kehvas hüppeoskuses (ja tõmbamisoskuses) või väntasin ma nii sitasti? Siis metsavahe koht, sai kenasti läbitud. Sirge, drop. Dropi sain suht kenasti, treeningutes tahtis väga tagaratasse minna üldiselt, suru ja lase raskus ette niipalju kui tahad. Toda kurvi ma eriti ei mäletagi, vist õnnestus. Senderisse läksin nats suurema hooga kui treeningus ja pauhti plaadile. Õnneks midagi hullu polnud. Siis oli väike kurv ja väntamine ülemäge. Eesmärk oli lõpusirgel ülesse lõigata. Üritasin ülesse saada, aga kurat liiga palju pidurit ja natukene vale liin ja vajusingi alla. Vahepeal üritasin tagasi ülesse saada, aga kas mulle tundus või seal ei saanud ma seda pidamist ja kartsin et panen külili äkki. Kurv vasakule sai suht okeilt läbitud. Siis oli veel sirge, sild ja vänta. Käigu märkasin liiga hilja ära vahetada. Ajaks: 00:49,68, mis oli siis jungas 5. aeg. Kaotus võitjale üle 8 sekundi.
Teine sõit:
Närv oli kuidagi suurem. Start anti, siis oli vänt, drop, vänt, hüpe. Üritasin tõmmata ratta kõhu alla aga ikka nukki. Siis oli väntamine, S, drop, kohe kurv. Siis oli kasekurv, mis läks suht napilt. Pelae kasekurvi oli veel 2 kurvi ja tuli sirge. See, et siin on vändata vaja tuli meelde alles poole sirge peal. Siis väntamine, üle essa pumbi. Teine pump oli jälle munade taga, niiet enne seda natuke pidurit ja lihtsalt sõitsin läbi sealt. Siis tuli see väärakas puu drop kohe kurvi. Üle puu ja lõikasin kurvi liiga sisse. Tulemus vajusin sinna külili ja jäin kinni. Treeningusd läksin väljast ja mingit errorit ei tekkinud. Kutid pakkusid, et mingi 3-4 sekundit võis küll sinna kaduda. Siis oli teine metsavahe drop ülesse ja tehniline lõpusektsioon. Kivist alla. Üle silla jha vänta. Käigu sain õigeks kohe ja andsin täiega kuni finishini. Aeg: 01:07,86, mis oli selle sõidu 4. Kaotust võitjale üle 15 sekundi. Aeg kokku 01:57,54 ja 4. koht. Kaotust võitjale natuke alla 24 sekundi. Poodiumilt jäin välja 17 sekiga. Tegelikult on tulemus päris masendav. Võrreldes seda aega teiste klasside ajaga, siis oleks ma olnud ikka seal päris taga otsas ning ise võiks enda sõiduga enamvähem rahule jääda. Esimesel rajal kadus vast mingi sekund umbes sinna, et ma alla vajusin ja teisel mingi 3-4 sekundit sinna külili vajumisega. Kui neid vigu poleks olnud, oleks kaotus ikkagi meeletu olnud. Muidugi, ega ma vist väga palju downhilli trenni ligi viimased 2 kuud vist teinud pole, aga see pole mingi argument. Tuleb teha tööd eelkõige hüppe oskuse ja juurikaste kurvidega rajaks. Ka muna tuleb veel kõvasti treenida.
Aga kindel on see, et sain nüüd ikka aru, et DH on ikka nii kõva ala, et võistlusspordina ma midagi muud küll teha ei sooviks eriti.
Mõni pilt ka, mis Anett Hallap tegi:
Tahaks tänada kõiki enda sponsoreid: pere&sugulased. Mott on üleval, eestikateks vormi!
Mollokile kiiret paranemist!
Aidaa!
Tellimine:
Postitused (Atom)