highway to hell

See nädal on olnud sõna otses mõttes karm. Esmaspäev, väike puhkus. Teisipäev fotoshuut@trailbuilding. Kolmapäev treening&trailbuilding. Neljapäev oli see uhke päev kui mnid esimest korda filmiti. Lähinädalate jooksul saab siis ehk aimu, mida mu suvised treeningpäevad endast kujutavad. Mis eriti kõva oli selle päeva juures, et ühe pääris korralikku hüppe paugutasin länderisse!! Sellega oli ja minu nädala nael tehtud. Reede oli koolipäev ja nädalavahetuseks maale. Maale koos minuga tuli ka minu venna BMX. Õhtul vaatasin filmi. Laupäev oli nagu oodata, tõeline tööpäev. Hommikul ülesse, korralik breakfest, natukene aega leiba lusse ja tunke selga ja trimmerdama. Ega jah siin on igasugu põõsaid ja kive piisavalt, niiet väga ei pea kurvastama töö vähesuse üle. Mingi 2 tunniga sai naadiraiped ribadeks lastud. Tegin põllul puhtaks ka väikese lapikese enda jaoks. Siis väike janukustutus ja natukene puhkust ja murutraktori otsa. Sellega sai pool aeda korda tehtud, kuni tuli lõunasöök. Oi blää. kui täis ma end pugisin. Supp, kissell, pannkoogid- Yummi! Jällegi mõnda aega leiba luusse ja siis murutraktorile tagasi. Siis sai l
lõpuks kogu selle rohelise jama ära niidetud ja algust tehtud pikka aega oodatud backyard pumptrackiga. Plats on vast mingi 20m korda 5 meetrit, hetkel eriti midasgi sõita ei kannata, sest ilgelt konarlik on see maa seal. Valmis sai tehtud ühe kurvi alge. See peab kõvasti kõrgemaks minema. Idee on väga kõva, töötunde kulub sinna alla kõvasti. Siis on ka põhjust maale ronida, kui siin saab ka tehnika trenni teha. Täna olen ma suhteliselt niisama vedelenud, loen natukene treeningu kohta ja üritan nii DH psühholoogilise poole, kui ka füüsilise poole paika saada. Varsti tahaks teiega jagada teisipäevast pildimaterjali, niiet seniks:

stay cool!

Go big, OR GO HOME!

Nagu kohalik "stei bläkk" kutt ütleb: you are fucking awesome, siis võib seda sama ka selle nädalavahetuse kohta öelda. Kohalejõudmine toimus reede hommikul. Kohale viis meid mugav rong. Sõit sujus tõrgeteta, ükski eluheidik rongi ette ei jooksnud. Kohale jõudes saime aru, et nende kottidega voorele sõitmine jalgrattal, nagu plaanis oli ei toimi. Otsutasime siis Geo mehe juurde sõita Zeppelini. Alati tore ja heatahtlik mees pakkus heldesti meie kottidele transporti. Vabanetud nendest suurtest kottidest, liikusime edasi Vooremäele. Väike peatus Roiu supermarketis, kust said muretsetud hääd ja paremat kraami. Vooremäele jõudis oli otsaesine igatahes märg ja sääseraiped ka enam rahule ei jätnud. Istusime maha, väike puhkus ja siis oli sõitmine. Varsti liitusid meiega K9 tiimerid Paul Raid ja Triinu Laurits. Minu arust Triinu uus velo on ikka fucking awesome, ilus ja flatis toimis väga hästi. Meiega liitusid veel mõned downhillerid õhtupoole, eesotsas mentali ill ja südame rütmihäiretega kabeklubi liige, kes ei teadnud mis on downhill ja lihtsalt sõitis pääris kiiresti. Õhtupoole tulid ka meie kotid Geo mehega. Õhtul lõkke ääres, väike makaron vorstiga ja tuttu ära. Uni oli kuradima häää! Järgmine päev saime siis rajad täpselt teada ja hakkas workout pihta. Treeningpäeval hakkas vaikselt selgeks saama, et ega siin seekord vist poodiumile asja pole. Aga minu motivatsioon ei langenud. Motivatsiooni hakkas langetama hoopis see, et minu pidurid hakkasid surema. Ühel hetkel tagapidur surigi.Oi ma olin kuri ja närvis. Ilma tagapidurita sai ka päris mitu crashi lastud ning kaelas rippuv prilllaud ka ära proovitud, tundub et abi oli küll. Aga minu elu päästis seekord Veiko. Üüber tänud talle, et ta nägi ette, et avidi bleed kitti läheb voorel vaja. Saime minu pidurid ka korda (esimese ka just, raputates kadus ka see ära). Esimesel rajal oli 2 värdjat kohta mis mul laupäevaks veel selged ei olnud e ma ei teadnud kuidas ma neid sõidan.  Õhtul oli rahvast natuke rohkem ja lõkke ümber hängisid inimesed. Mina keerasin varakult tuttu, mõnus. Hommik oli üllatavalt rahulik, närvi väga nagu ei olnudki. Vaatasin veel hoolega enda liine, ja siis hakkasime sõitu tegema. Kusjuures sel hetkel sain ma enda liinid juba peaaegu kõik paika. Igatahes selle hooaja numbriks valisin 216- võtsin vanuse järgi lihtsalt, kuna mul mingit õnnenumbrit pole. Enne kui asusin puhkama, mõlemad rajad viimast korda veel läbi. Hüpetega polnud ma rahul, koguaeg tagaratasse ikka need asjakesed, mõned asjad veel, siis võis nagu peaaegu rahule jääda sõiduga. Esimene rada oli aga natuke keerulisem, eriti see osa mis nüüd uus oli. Kõige halvem pauk seal oli viimane run enne võistlust seal pauku panna. Peale seda hakkasin mõtlema teisele liinile, aga jäin siiski endale kindalks, kuna see tundus mulle kiireim. Igatahes siis algas pihta ootamine. närv, närv, närv.. Viimased korrad, sõitsin mõttes rada läbi ideaalselt. Enne starti tegin suure vea ja pushisin end ülse. Ajasin vere liiga käima. Teises kurvis läks asi juba putsi ja vajusin külili. Siis oli juba mõttes suur tüüra ja kiiresti püsti ja edasi. Metsavahe läbisin päris kiiresti ja tuli uphill. Vänta, vänta, vänta. ja siis sai jälle alla minna. Läksin siis enda liini ja partsti kännu otsa ja külili. Kuradi kurat. Püsti ja viimane kurv, mida ma põdesin sai ka normaalselt läbitud. Vänta ja finisisse. Kuradi pettumus oli ikka. Siis vaatasin sõitu, varsti ronisin ülesse tagasi. Järgmise sõidu alguses olin ikka nats pettunud, aga närv oli ikka sees. Seekord end käima ei ajanud nii hullult ja hakkasin vänta andma. Faking, kui pidin käiku ülesse vahetama, vahetasin mina alla. Aru sain sellest alles tsirka 10 meetrit eemal, kui vänt käis täitsa tühja. Siis kiirelt käik ülesse ja minek. Zajebiss gopro oli essa hüppe peal päris lähedal. Täiega edasi ja metsavahele. Kusjuures ma ole kindel, et mul metsavahel kõik päris kenasti läks. Kurvist läbi oli täiega vänta, bunnyga üle pumbi, siis metsavahelt surumine kurv ja sirge ja jälle vänt. Pidurdamine ja S-i. Esimesest kenasti teise ja siis sain aru, et oi blää mis käik mul sees on. Siis vahetasin käiku alla (mitte piisavalt) ja vänta täielikult finishi poole. Finishis kirusin enda algust ja olin ikka päris kuri. Siis natuke vaatasin teisi ja ronisin ülesse aegasi vaatama. Esimese runi aeg oli ikka päris masendav, aga 2 crashi siiski. Teine run oli mulle päris suur üllatus, arvestades hüppeoskust. 2. runil siis enda ajaga 4.jas arvestades täiesti raisku läinud stardisirget. Väga rahul ei ole. 2 runiga arvestades asjaolusi olin isegi päris rahul. Poolteist sekki oleks ma usun õnnestunud käiguvahetusega kindlasti õnnestunud säästa. Autasustamine, õnnitlused kõikidele poodiumiinimestele, kiired olete! Tagasiminek oli niimoodi, et ratas läks Väintsi ja Kupi peale, suured tänksuud neile pepupoistele kaa..
Ise läksin Andrusega. Parklas ajasime juttu ka Põlva kolhoositiimi rahvaga. Sain neilt kuttidelt kenasti motivatsiooni juurde. GO FUCKING BIG OR GO HOME! Ja nii ongi. Üldiselt on mul natuke parem ülevaade, mida tuleb hakata eriti treenima ja mida üldse tuleks enda nn treeningplaani juurde võtta ja rohkem rõhku panna. Tuleb hakata treenima enda piiril.
See nädal on lootus äkki Nõmmel kaevata ja pildistatud saada. Lisaks lubas Kaarel Põlvast, et  tuleb ja kostitab mind neljapäeval helmetcamiga, et näidata teile mis minul siin Nõmmel teoksil on. Mul, aga tuleb kiireks saada Kütika võistluseks! See kord oli GO HOME!

GO BIG, OR GO HOME!

see nädal

olaa

üldiselt see nädal on olnud sõidurohke. Lõhutud on saadud sisekas, on saadud vihastada bussijuhi peale, et see raibe mind peale ei lasnud kuigi nägi, et kumm on veljelt maas. Aga jah, väga kurvastada ei saa, sest pärast tutvusin TAKi lehel reeglitega ja rattad bussis on keelatud. Fuck. Anyway see selleks, ratas liigub praegult väga hästi (thui thui thui). See nädal on saanud sõitu teha Taavi ja Reioga. Reio oli see nädal esimest korda rajal tagasi, good:)
Aga jah, põhiasi on nagu ikkagi see, et homme sõidan Vooremäele koos Martini ja Rassiga. Lubati uusi radu, seega ma olen isegi rõõmus, kuna siis pole kohalikel seda eelist, et rada on peas. Tunnen enda peal juba natukene pinget ja närvi. Olen ise enda lootused üles kruttinud (tahaks väga loota, et mitte liialt). Ütlen siis ära, et eesmärk on juunioris poodiumile tulla. Õhtul vaatan veelkord MTB Fundamentalsit, äkki avastan midagi mida tuleks hoolega jälgima hakata. Aga nagu Gee Atherton ütles, hooaja esimene võistlus on kõige tähtsam, see näitab ära kui kiire keegi see hooaeg on ja sellepärast on ka võibolla närvipinge natuke suurem tavalisest. Võistlusnärv on üldse minu puhul kehva asi. Jah, aga see jääb viimaseks sissekandeks enne võistlusi, niiet hoidke kõik siis pöidlaid pihus, et tuleksid head ajad ning midagi ratta küljes ja enda küljes ei puruneks. Pühapäeval või esmaspäeval saate tagasiside ka, kuidas minul läks. Järgmiseks nädalaks lubati uut lenksu ja fotoshuuti!!

Good luck!

Pole tükk aega midagi kirjutanud, seega..

on mul olnud väga kiire. Kool, mets, õppimine, Dartmoor. Tegelikult pole olnud väga millestki kirjutada ka. Esmaspäev ja teisipäev sai veedetud puhates, sõitmisega ei tegelenud. Kolmapäeval oli astangu, neljapäeval nõmme ja reedel ka nõmme. Reedel leidsin lühikese aga huvitava lõigu, kus panin kena matsu maha, sellise et alguses hoidsin hinge kinni, et käsi ikka liiguks. Õnneks tegu lihtsalt väikese põrutusega. Halvem pool oli see, et käikari tross purunes. See pole väga hull, kuna uus lenks peaks varsti jõudma ja siis on vaja nagunii uut kõri ja trossi, kuna praegune on hetkelgi liiga lühike. Motivatsioon on päris hea. Nädalavahetuse olen veetnud maal, paraku pole BMXi siia veel ikka saanud linnast, seega pumptrack ei ole veel tegemisel. Aga füüsilist sellegi poolest, päris mitu tundi on saanud puid lõhutud, mulda freesitud, kive korjatud- nagu ikka maal. Oleks kalale ka tahtnud minna väga, aga paat pole veel vette jõudnud. Muide kalapüük ongi peale rattasõitu üks meelistegevusi, eriti lemmik on havi püük. Igatahes ootan vooret juba ning loodan, et see vihm hoiab vooreka pinnase ka järgmine nädalavahetus natuke niiske, sest peavalu on voorekas ikka täitsa kuivaga. Kõige rohkem ärritab hetkel mind kodused tööd, mis homseks teha on vaja. Saaks juba suve kätte, oleks üks mure vähem. Igatahes, elu on normaalne.

Päris korralik nädalavahetus

Jaa, kui ma reede õhtul olin päris kurb ikka veel, et ma Lätti ei saanud, siis asi paranes. Kindel plaan oli, et kui ei saa Lätti tuleb teha korralik trenn. Mõeldud-tehtud. Laupäeval oli plaan minna Taneli ja Martiga ning hunniku Türi ja Paide noortega kaema Valgehobuse mäge. Nagu trippimisele ikka tavaks saanud, tuli ka seekord varakult tõusta. Nii ta algas- rong Aegviitu, ja mööda kruusateid Valgehobuse poole. 45 kruusateid ja jõudsime ülimalt kaunisse mäekeskusse. Avanes vaade päris normaalsele mäele, mõnusale tiigile ja ja väga korralikkule kompleksile. Istusime siis maha ja hakkasime ootama. Kell tiksus, ajasime juttu. Enne 10t ilmus kohale vallavanem, ajasime natuke juttu, rääkisime palju downhillereid on Eestis ja mis asi see downhill üldse on. Jäime ootama Paide gruppi. Jõudis ka see grupp kohale, käru täis tööriistasi, kaugelt oli näha, et trailbuildingu koha pealt pole tegu algajatega. Ega siis midagi, ronisime mäkke ja hakkasime rada vaatama. Päris palju oli sõnelust, igal ühel oma visioon asjast. Siis tuli vallavanemale ette näidata, mis meile mõttesse tuli. Üldiselt peaks mainima, et väga mõistlik mees on, väga vastutulelik oli. Saime loa kätte, ja hakkasime lihtsalt tegema, jupikaupa. Saime siis pool valmis. Pakuti suppi tasuta ja isegi juua. Rada peaks ütlema, et on raske, tehniline ja nõuab korralikult julgust. Hetkel ma pole isegi kindel, et see asi töötab, seda saab teada siis kui keegi roadgapi ära laseb. Igatahes mul on väga hea meel, et Eestimaal on juures koht, kus hakkab tulevikus võistlusi tulema. Selle kohaga  tekkis meil Martiga väga palju ideesi ning loodame, et need ka teoks saavad :)
2012 suusahooajaks pidi ka uus lift tulema, loodetavasti saame siis läbi rääkida ka, milline ratturitele suvel kasutamiseks sobiks.
Mäele saamine on väga mugav-rongiga aegviitu ja sealt natukene väntamist. Tallinast on edasi tagasi sõit õpilasele vaid 2€ kokku (Y)
Tagasituleks oli päris naljakas, külastasime baari mis meenutas tõesti 90datest välja karanud vene maffia baar.
 Laupäev oli korda läinud. Pühapäeval oli siis minek voorekale. Siinkohal peab tänama Tartmot, kes seda väga mugavalt võimaldas. Voorekal oli jõle kuiv. Alguses oleks suurest hüppest 2 korda crashi suutnud panna. Timps tuletas kohe ka meelde probleemi allika. Selleks oli liiga kõrge rõhuga rehv. Nats õhku välja ja asi läks päris heaks. Need noored lahkusid mäelt ja asemele tuli Geo. Peab ütlema, et see geoga veedetud 2 tundi oli kõige arendavam selle nädalavahetuse juures. Võtsime läbi tehnikateooriat ja praktikat ja sõidsime lõikusi mis voorel mulle kõige rohkem peavalu ja kiirusekadu põhjustasid. Loodetavasti avaldub selle asja kasu ka 3 nädala pärast võistlustel. Suured tänud Geole õpetuse eest igatahes..siis nussisin enda ajusi veel ühe lõigu kallal ja mõtlesin, et sõidaks kogukompotti ka. Mõned korrad ülesse ja alla ja siis hüpperajast (vähemalt sain hüpped lastud korralikult, ilma crashi tundeta) jõudsin sinna järsku kurvi kui tundsin, et esijooks ujub korralikult. Siis kui pidurdama hakkasin, et keerata ei saanud pidama. Alguses ei saanud aru, hakkasin edasi sõitma, siis tundsin nägin, et olin enda sisekummist jagu saanud. No midagi pole teha, seda oli juba 3 korda lapitud. Istusin maha võtsin lonksu vett ja Tarmo tuli ka juba, nad said enda raja maha märgitud. Ega sisi polnudki midagi ratas käekõrvali ja auto poole.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et kogemuste rohke nädalavahetus, mis ma usun ei oleks olnud Lätis nii kõva kui oli.

Milleski mustas paistab valgust

Tsau,
 nagu arvata oli siis Läti jääbki mulle suletuks. Täna kruvisin rattale külge uue pedalossi ja sadula. Natuke grippi ja paarsada grammi kaaluvõitu. Kaal peaks nüüd olema kuskil 19 kilo natuke peale. Pedaaliks 5050x ja sadulaks mingi hea väike bmxi oma, mis ei jää enam voore sugusel rajal jalgu. Täna metsa ei saanud, kuna üks on tegi proovi mu rattal ja sain duubelsnakebaidi, downhilli ratas pole ikka trepist üles minemiseks. Homme vaja üle vaadata, kust läbi laskma jäi ja korda teha. Nõmmel käisime eile priiduga ja varsti tuleb üks mingi 40 sekine rada juurde, mis tuleb päris kiire ja huvitav. Laupäeval on päevakavas Valgehobuse mägi, saame ehk ühe võistluskoha juurde ja pühapäeval võibolla voorekale. Kurb olen ma ikka, sest lätis oleks ma hullu pannud, aga noh väga igav nädalavahetus ikkagi ei tule õnneks :)
Aga ja, lõuna eestlased on päris vinge lepingu saanud, teeb kadedaks ikka täitsa, ei ütleks ära sellisest pakkumisest üldse mitte. Aga jah vaatasin pinkbikest videosi just ja kirusin, et kurat ma ei saanud täna sõitma. Olen ikka jube sõltuvuses sõitmisest ikka, see on kreisi.

Väga kurb

Tere, ma pole tükk aega midagi kirjutanud. Üldiselt tuju on väga sitt, sest Läti uks jääb mulle see nädalavahetus ilmselt suletuks. Põhjus on väga lihtne, Eesti maal pole ühtegi sinnapoole liikuvat autot, kus oleks ruumi ja Põhja-Eestis on inimesed kas liiga laisad, vigastusega, tööl või mõne muu totra vabandusega hakkama saanud. Kuradi närvi ajab. Soome minekuks pole lihtsalt raha 52€ laevapiletid, 30€ mägi, mingi 20€ võistlusmaks, lisa juurde toit, bensuraha. Tööl ei käi, sellist luksust lubada ei saa. Selliste asjade pärast panebki mõtlema, miks kurat ma seda 20 sekki siin sügan, kui isegi lähisriikide võistlustele ei saa? Siis 2 nädala pärast on Voorekas, aga seda ma ei saaks väga nimetada korralikuks võistluseks mulle, kuna see on minule natuke liiga kurviline ja sile (loe ei oksa sõita seal)ning kohalikel on suur eelis. Ja siis on järgmine võistlus juba keset juulit, sest juuni võistlus on lätiga ühel ajal. Olen vahepeal sõitmas ka käinud, aga jah sellest ei ole tuju absoluutselt hetkel rääkida.

Kõik