Kes ma olen? Mõtteid, arvamusi, vaatenurki.

Just eile tuli mulle see idee, et peaks kirjutama endast. Täna õhtul teeme selle teoks.
Paljud inimesed kes minuga koos midagi on teinud, võivad pidada mind hulluks, hüperaktiivseks või mida iganes veel. Tõenäoliselt just nende inimeste pärast leidsin, et selline sissekanne on vajalik. Ning ehk õpetab mulle endalegi midagi. Eile õhtul kuulasin Raadio 2 ja seal oli päris hea jutt selle kohta, et mingi hetk elus saad sa aru, et kõik inimesed keda sa oled pidanud nii headeks, ei olegi nii head tegelikult. Ning siis vaatad sa peeglisse ja saad aru, et ka sul on mõni asi kapis, millest sa rääkida ei soovi. Aga tegelikult, ei olnud mul üldse plaanis sellest täna rääkida. Täna tahaksin ma rääkida endast.
Ma olen üks väga keeruline isik. Ma arvan, et minus on kaks mina. Ma ei nimetaks seda kahepalgelisuseks vaid, pigem mitmekülgsuseks. Olen kuulnud inimeste suust väga vastuolulisi küsimusi. Rohkem kuulen ma vast seda: "Kas sa kunagi vait ka jääd?" ja üsna harva seda: "Kas sa nii vaikne oledki?" Ma arvan, et kui ma mõtlen praegu, et miks ma olen siis vahest nii lärmakas või siis nii vaikne, siis kõige tõenäolisem vastus oleks, et see on seotud sellega, kas antud teema millest ma mõtlen, on mulle huvitav või kas on mul üldse millestki mõelda. Kas tegevus on lahe, või tegevus on igav.
Mulle meeldib tavaliselt kui mul on lõbus. Naeruga suudan peletada tavaliselt kõik kurvad mõtted ja keskenduda ainult hetkele. Ja nendes hetkedes on tihti palju ilusat. Naer on rohi, mis ravib kõik haavad.
Mulle meeldib panna inimesi naerda ja ilmselgelt meeldib ka mulle üsna tihti inimeste tähelepanu. Naeruga on võimalik luua suhteid, on võimalik neid hävitada. Naer on üldse üks asi, millel on päris suur võim.
Kui mind vaevab miski asi, millega ma tahan tegeleda, milles ma pean jõudma selgusele, siis tavaliselt olen ma vait. Keskendun, mind on üsna raske häirida. Olen täielikult oma mõtetes, unistustes. Mulle väga meeldib unistada ja mõtelda. Meeldib kujutada ette asju, mängida läbi oma ajus erinevad võimalused, erinevad teed erinevad valikud. Tihti on isegi halb, et ma nii palju asju suudan oma peas läbi mängida. Lausa valus on vahel.
Tihti töötan läbi oma mured üksi, ei aruta neid kellegiga. Kui ma olen midagi elus õppinud, siis seda, et lõpuni saab usaldada vaid iseennast.
Inimesed kipuvad mind üsna tihti arvustama. Ma olen tuhandeid korda kuulnud õpetajate, kaasõpilaste, ning ka lihtsalt juhututtava käest, et ma ei jõua elus mitte kui kuskile. Neile ei meeldi mina ja mu ego. Neile ei meeldi minu arvamus. Mul on igast asjast oma arvamus ning mina seda tagasi ei kavatse hoida. Ma ütlen seda mida ma mõtlen. Loomulikult on ka erandeid ja juhtumisi, isikuid kellele lihtsalt ei oleks poliitiliselt korrektne öelda, et "Anna andeks, aga sa oled ikka täielik lammas." Inimestele ei meeldi tihti mu arvamus, mu vastus või küsimus. Mulle meeldib kahelda. Inimest on erakordselt huvitav jälgida, kui sa esitad tema argumendile vastu argumendi ja vaatad mida ta nüüd ütleb. Ma jään endale kindlaks tavaliselt. Ehk kui ma kellegagi vaidlen ning tean, et mul on õigus siis 90% juhtudest vähemalt on mul õigus. Isikuid kellega vaidlen on kahte sorti. On tavalised inimesed, kas vannuvad sulle alla ja saavad aru, et nemad on öelnud midagi valesti, ning on täielikud kääbikud, kes ei suuda kunagi tunnistada, et nad eksisid. Eksimine on inimlik, ning edukas inimene eksib. Veel edukam inimene, tunnistab oma eksimust.
Ma näengi maailma kahe värviga. On  olemas must ja valge. On olemas hea ja halb. On olemas tark ja loll. On olemas edukas-ja tavaisik. Ka seda on üritatud minuga vaielda ja tõestada vastupidist, aga eks igal ühel oma viis maailma nägemiseks. Minul on kaks värvi, see kas sulle see meeldib, või mitte, mind absoluutselt ei koti.
Olen juhtiv inimene, mulle meeldib tegutseda. Paljudele tundub, mu päevaplaan täis hullus, kui juhtub samal päeval olema kool, töö, trenn.  Ning ikka õhtul jätkub mul veel aega möliseda, arutada, mõelda, lugeda või mida iganes. Suhtlemine on ka üks minu lemmiktegevusi, sest tänapäeva inimesed ei oska suhelda. Pean ütlema, et mul on vedanud ja olen oma suhtlemisoskust kõvasti viimase aasta jooksul lihvida saanud. Just suhtlemine on üks edukuse võtmeid elus. Kes palju teeb, see palju jõuab.
 Ma arvan, et kõige rohkem on minu elu muutnud raamat "Rikas isa, vaene isa". Peale selle raamatu läbi lugemist, hakkasin nägema maailma hoopis teisest küljest. Hindama hoopis midagi muud. Ma olin ka enne juba natuke sellise suhtumisega ning see raamat kinnitas mu teooriat täielikult.
Ma ei taha elu lõpuni teenida kellegile teisele kõvasti pappi. Ma tahan ise panna inimesed endale pappi tootma. Ma ei taha lihtsalt toota pappi, ma tahan toota pappi selle pealt mis mulle meeldib. Kindlasti mõtlevad mõnest teist praegu, et haha, 10 aasta pärast oled samasugune palgatööline nagu iga teine, aga mõelge nii. Minul on elus oma siht, oma ideed, mida ma kavatsen teostada. Üsna kindel on, et tippsportlast minust enam ei saa, aga mis teha kõigist ei saagi. Kavatsen aidata neid inimesi, kes noorena unistavad samadest, millest mine näiteks eelmine suvi unistasin.
Tänapäeval näengi ühiskonna suure probleemina seda, et noortel ja lastel ei ole tõsiseltvõetavaid eeskujusid kellega suhelda. Paljud noored ei nimeta, enda vanemaid enda suurimateks eeskujudeks. Mul on ka vanemad, usun, et nad on mind aidanud ja toetanud. Õpetanud. Aga siiski, ei nimetaks ma neid enda suurimateks eeskujudeks. Minu maailma pilt ja nägemus elust on üsna midagi muud kui mu vanematel. Ma ei ütleks, et see on halb. Igas inimeses, on midagi head ja midagi halba. Ka minus. Paremaks inimeseks üritan mina saada niimoodi, et üritan inimestelt võtta vaid seda parimat. Õppida nende häid külgi. Sellepärast, ütleksingi, et mul ei ole mingit kindlat eeskuju. Aga ma soovin, et ehk kunagi olen mina mõnele noorele selline eeskuju.
Mulle meeldib asju kogeda, elu näha. Proovida erinevaid asju. Õppida. Tõsi, tänapäevast kooli ei hinda ma üldse eriti. Asi mida meile seal praegu õpetatakse on andke andeks aga täielik pask. Ka see jutt, et see on vajalik meie ajumahu arendamiseks on minu vaatenurgast vaadatuna üks täielik farss. Ma võin olla vastuvoolu ujuja ja ühiskonna kritiliine isik, aga ometi kooli ma pooleli jäta. Liiga raske on hakkama saada ilma vähemalt keskhariduseta, ning kunagi ei tea mis mõte sulle pähe võib turgatada.
Ma ei saa absoluutselt aru inimestest, kes veedavad tunde oma päevas õppides ja pürgivad oma eliitkooli pole, käivad ülikoolis teenivad mitu kraadi, lähevad tööle, näiteks mõnda riigiasutusse tööle. Töötavad terve elu seal asutuses, võtavad pangalaenu ostavad endale põllule maja, töötavad 8-17, kusjuures võivad nad teenida leibkonna peale isegi 4000€ kuus, aga ometigi ei jää neil sellest kuu lõpuks sentigi üle. Käivad kord aastas soojal maal reisil ning vaatavad lihtsalt, et saaks odavalt päikese alla. Pühapäeval mõtlevad, et "Pagan homme on jälle töö päev, üldse ei taha minna." Lõpuks saavad oma pensionit ja elavad oma pappmajakeses, mis juba igalt poolt läbi jookseb. Ka nende lapsed jätkavad seda sama teed. Mina ei taha oma elu niimoodi elada ja juba sellest kirjutamine paneb judinad üle selja jooksma.
Mõni täiskasvanud inimene võib seda lugedes pidada mind naiivseks, nooreks ja lolliks. Võibolla olengi ma loll ja naiivne. Võibolla oled hoopis sina, kes sa mind pead lolliks ja naiivseks, ise loll ja naiivne. Üldse on lollus ja naiivsus suhteline. Kõik on suhteline. Väga raske on mõõta midagi, mis pole matemaatiline ühik. Hinnata midagi, mis pole füüsikaline suurus.

Elagem, unistagem, ning tehkem oma unistused teoks.

Omakooli nädal ja rattasõit ja jooksmine.

Fuck yeah!

Just niimoodi nimetaks ma seda isegi võibolla, et fantastilist nädalat.  Koolis ei ole küll kõik nii suurepäraselt läinud, aga muidu on väga lahe. Aga kui nüüd siis rääkida koolivälisest tegevusest, siis alustama peaks esmaspäevast.
Koolist vabanesin 14.00. Oli selge, et tahan sõitma saada DH rattaga. OI kui häää oli, ratas tundus esimest korda juba mõnus, kui jäikus välja arvestada. Geomeetria tundus mugav. Metsas oli algus täitsa tore (arvestades, et DH ratast ei olnud ma näppinud ca. 2-3 nädalat), kiirust ka eriti nagu polnud, aga see juba tuli mõne korraga. Esmaspäeval oli selline mõnus värdjas tuul, mis võttis droppidest paar korda, ikka üsna lappama ära, aga sain hakkama, kodurajad siiski.
Kindel tunne oli see, et tahaks midagi uut sõita kui neid sütti silmad kinni sõidetavad rajad. Tuleb ehitama hakata, siit ka üleskutse, pühapäeval 11-12 teeks nõmmel sõitu ja ehitust. Mul mõned ideed ikka on.
 Siis teisipäev. oli üsna äge, koolis on meil omakooli nädal, ning sel teisipäeval tulid meie kooli meie kooli vilistlased. Meil oli siis tund planeeritud Ülo Mattheusiga. Ütleme nii, et ma olin kerge eelarvamusega, et järjekordne eluaegne riigitöötaja, aga kuna tegu on kirjanikuga, siis mingil määral ka põnevil, et tegu on kirjanikuga. Väga huvitas mind see, kuna ma ju ise ka natukene kirjutan. Ja päris lahe oli kui vastus küsimusele, "Millal te kirjutama hakkasite?" kõlas niimoodi: "Keskkooli ajal hakkasin tüdrukutele luuletusi kirjutama, neile väga meeldis." Äge! Lisaks oli üsna vinge kuulata, kuidas riigikogu pressinõunik räägib, kuidas omal ajal sai kehka tunnis õlut joodud. Näitab jällegi seda, et hinnetega ei jõua mitte kui kuskile, on palju tähtsamat. Ning eriti äge oli kuulata, kuidas omal ajal koos Härra President Ilvesega koos sai pidu pandud. Just igapäev ei saa esitada küsimusi inimeselt, on kõike eelnevat teinud. See oli lahe.
Järgmine tund, mis pidi olema, meil inglise keel, oli samuti vilistlasega. Kahju (isegi häbi) on tunnistada, et tema nimi mulle meelde hetkel ei tule, aga eesnimi oli vist Kristjan. Igatahes ka selline lahe inimene. Viisakalt riides, väga hea inglise keelega, 4-ja õiguskraadiga. 10 aastat käinud ülikoolis. Töötab Tele2s. Mulle meeldis, kui ta ütles, et "Olen 10 aastat käinud ülikoolis ja õppinud õigust, aga hetkel ma ei ole kindel kas see oli 10 aasta raiskamine või mitte." Ja ta ta ütles seda sellisel toonil, et see tundus täitsa lahe, et inimene ei kahetse üldse, et peale 10 aastat ülikoolis käimist ja selle õigsuses kahtlemist ta seda tegi. Inglise keel oli tal igatahes üsna hea, muidugi oli ta ka Inglismaal ülikoolis käinud ja alles laupäeval sai ta sealt kätte oma kraadi. Küsisin mina siis, et:"Kas te pole mõelnud oma äri avamisest, et kas teid ei häiri 8-17ni töö mingi rikka välismaalase jaoks, kellele tema tööb toob miljoneid kasu?" Vastus oli lihtne, ta ütles: "Olen ikka, paljudel ta sõpradel on oma advokaadi büroo, aga mu töö on praegu nii hea, kell 11 joon viskit. Kunagi tahaks olla kohtunik, aga eks näis mis tulevik toob." Lahe kui teda see ei häiri ja ta on oma tööga rahul. Kogu jutt käis Silveti tunnile vastavalt ikkagi inglise keeles ja oli ikka end tiba raske väljendada, aga oli tunda, et eneseväljendus oskus ja ka hääldus on ikka paranenud. Siis ta küsitles meid ka, mis me mõtleme peale keskkooli teha jne. Eks ma ka rääkisin oma ideest, et oma äriga, mis oleks seotud ratastega, sooviks alustada tõenäoliselt mitte Eestis, sest meie turg on nii väike. Selle peale rääkis ta kohe, et tal on Itaalias ka eestlasest sõber, kes ka hiljuti avas just oma rattapoe. Kõik on võimalik, vaid tahtmist peab olema.
Kõik need inimesed, nende lood, olid nii motiveerivad. Tundub, nagu oleks ma juba edukaks määratud.
Sel samal õhtul tegin ma ühe kakumäe ringi jooksu. (kodu-töö-vabaõhumuuseum-flint-kodu). Ca. 1.45 asfaldil. Väga paha oli pärast jalgadel, asfaldil ilma spetsiaalse tossuta. Seega siit soovitus- kui õige jalats puudub, jääge metsa.
Eile siis oli Hendrikul ja Tanelil DH video sündinud. Ma vaatasin seda korra, vaatasin 2 korda, vaatasin kolm. Deem, parim rattavideo, mis Eestis tehtud. Stiili on, edit oli ka lihtsalt suurepärane ning laul on mu uus lemmik.

Kes pole veel näinud siis vaadake:

Homme on ka õhtul plaanis väike jooks, ning nädalavahetus DH lainel :)
Kribamisteni!