Just eile tuli mulle see idee, et peaks kirjutama endast. Täna õhtul teeme selle teoks.
Paljud inimesed kes minuga koos midagi on teinud, võivad pidada mind hulluks, hüperaktiivseks või mida iganes veel. Tõenäoliselt just nende inimeste pärast leidsin, et selline sissekanne on vajalik. Ning ehk õpetab mulle endalegi midagi. Eile õhtul kuulasin Raadio 2 ja seal oli päris hea jutt selle kohta, et mingi hetk elus saad sa aru, et kõik inimesed keda sa oled pidanud nii headeks, ei olegi nii head tegelikult. Ning siis vaatad sa peeglisse ja saad aru, et ka sul on mõni asi kapis, millest sa rääkida ei soovi. Aga tegelikult, ei olnud mul üldse plaanis sellest täna rääkida. Täna tahaksin ma rääkida endast.
Ma olen üks väga keeruline isik. Ma arvan, et minus on kaks mina. Ma ei nimetaks seda kahepalgelisuseks vaid, pigem mitmekülgsuseks. Olen kuulnud inimeste suust väga vastuolulisi küsimusi. Rohkem kuulen ma vast seda: "Kas sa kunagi vait ka jääd?" ja üsna harva seda: "Kas sa nii vaikne oledki?" Ma arvan, et kui ma mõtlen praegu, et miks ma olen siis vahest nii lärmakas või siis nii vaikne, siis kõige tõenäolisem vastus oleks, et see on seotud sellega, kas antud teema millest ma mõtlen, on mulle huvitav või kas on mul üldse millestki mõelda. Kas tegevus on lahe, või tegevus on igav.
Mulle meeldib tavaliselt kui mul on lõbus. Naeruga suudan peletada tavaliselt kõik kurvad mõtted ja keskenduda ainult hetkele. Ja nendes hetkedes on tihti palju ilusat. Naer on rohi, mis ravib kõik haavad.
Mulle meeldib panna inimesi naerda ja ilmselgelt meeldib ka mulle üsna tihti inimeste tähelepanu. Naeruga on võimalik luua suhteid, on võimalik neid hävitada. Naer on üldse üks asi, millel on päris suur võim.
Kui mind vaevab miski asi, millega ma tahan tegeleda, milles ma pean jõudma selgusele, siis tavaliselt olen ma vait. Keskendun, mind on üsna raske häirida. Olen täielikult oma mõtetes, unistustes. Mulle väga meeldib unistada ja mõtelda. Meeldib kujutada ette asju, mängida läbi oma ajus erinevad võimalused, erinevad teed erinevad valikud. Tihti on isegi halb, et ma nii palju asju suudan oma peas läbi mängida. Lausa valus on vahel.
Tihti töötan läbi oma mured üksi, ei aruta neid kellegiga. Kui ma olen midagi elus õppinud, siis seda, et lõpuni saab usaldada vaid iseennast.
Inimesed kipuvad mind üsna tihti arvustama. Ma olen tuhandeid korda kuulnud õpetajate, kaasõpilaste, ning ka lihtsalt juhututtava käest, et ma ei jõua elus mitte kui kuskile. Neile ei meeldi mina ja mu ego. Neile ei meeldi minu arvamus. Mul on igast asjast oma arvamus ning mina seda tagasi ei kavatse hoida. Ma ütlen seda mida ma mõtlen. Loomulikult on ka erandeid ja juhtumisi, isikuid kellele lihtsalt ei oleks poliitiliselt korrektne öelda, et "Anna andeks, aga sa oled ikka täielik lammas." Inimestele ei meeldi tihti mu arvamus, mu vastus või küsimus. Mulle meeldib kahelda. Inimest on erakordselt huvitav jälgida, kui sa esitad tema argumendile vastu argumendi ja vaatad mida ta nüüd ütleb. Ma jään endale kindlaks tavaliselt. Ehk kui ma kellegagi vaidlen ning tean, et mul on õigus siis 90% juhtudest vähemalt on mul õigus. Isikuid kellega vaidlen on kahte sorti. On tavalised inimesed, kas vannuvad sulle alla ja saavad aru, et nemad on öelnud midagi valesti, ning on täielikud kääbikud, kes ei suuda kunagi tunnistada, et nad eksisid. Eksimine on inimlik, ning edukas inimene eksib. Veel edukam inimene, tunnistab oma eksimust.
Ma näengi maailma kahe värviga. On olemas must ja valge. On olemas hea ja halb. On olemas tark ja loll. On olemas edukas-ja tavaisik. Ka seda on üritatud minuga vaielda ja tõestada vastupidist, aga eks igal ühel oma viis maailma nägemiseks. Minul on kaks värvi, see kas sulle see meeldib, või mitte, mind absoluutselt ei koti.
Olen juhtiv inimene, mulle meeldib tegutseda. Paljudele tundub, mu päevaplaan täis hullus, kui juhtub samal päeval olema kool, töö, trenn. Ning ikka õhtul jätkub mul veel aega möliseda, arutada, mõelda, lugeda või mida iganes. Suhtlemine on ka üks minu lemmiktegevusi, sest tänapäeva inimesed ei oska suhelda. Pean ütlema, et mul on vedanud ja olen oma suhtlemisoskust kõvasti viimase aasta jooksul lihvida saanud. Just suhtlemine on üks edukuse võtmeid elus. Kes palju teeb, see palju jõuab.
Ma arvan, et kõige rohkem on minu elu muutnud raamat "Rikas isa, vaene isa". Peale selle raamatu läbi lugemist, hakkasin nägema maailma hoopis teisest küljest. Hindama hoopis midagi muud. Ma olin ka enne juba natuke sellise suhtumisega ning see raamat kinnitas mu teooriat täielikult.
Ma ei taha elu lõpuni teenida kellegile teisele kõvasti pappi. Ma tahan ise panna inimesed endale pappi tootma. Ma ei taha lihtsalt toota pappi, ma tahan toota pappi selle pealt mis mulle meeldib. Kindlasti mõtlevad mõnest teist praegu, et haha, 10 aasta pärast oled samasugune palgatööline nagu iga teine, aga mõelge nii. Minul on elus oma siht, oma ideed, mida ma kavatsen teostada. Üsna kindel on, et tippsportlast minust enam ei saa, aga mis teha kõigist ei saagi. Kavatsen aidata neid inimesi, kes noorena unistavad samadest, millest mine näiteks eelmine suvi unistasin.
Tänapäeval näengi ühiskonna suure probleemina seda, et noortel ja lastel ei ole tõsiseltvõetavaid eeskujusid kellega suhelda. Paljud noored ei nimeta, enda vanemaid enda suurimateks eeskujudeks. Mul on ka vanemad, usun, et nad on mind aidanud ja toetanud. Õpetanud. Aga siiski, ei nimetaks ma neid enda suurimateks eeskujudeks. Minu maailma pilt ja nägemus elust on üsna midagi muud kui mu vanematel. Ma ei ütleks, et see on halb. Igas inimeses, on midagi head ja midagi halba. Ka minus. Paremaks inimeseks üritan mina saada niimoodi, et üritan inimestelt võtta vaid seda parimat. Õppida nende häid külgi. Sellepärast, ütleksingi, et mul ei ole mingit kindlat eeskuju. Aga ma soovin, et ehk kunagi olen mina mõnele noorele selline eeskuju.
Mulle meeldib asju kogeda, elu näha. Proovida erinevaid asju. Õppida. Tõsi, tänapäevast kooli ei hinda ma üldse eriti. Asi mida meile seal praegu õpetatakse on andke andeks aga täielik pask. Ka see jutt, et see on vajalik meie ajumahu arendamiseks on minu vaatenurgast vaadatuna üks täielik farss. Ma võin olla vastuvoolu ujuja ja ühiskonna kritiliine isik, aga ometi kooli ma pooleli jäta. Liiga raske on hakkama saada ilma vähemalt keskhariduseta, ning kunagi ei tea mis mõte sulle pähe võib turgatada.
Ma ei saa absoluutselt aru inimestest, kes veedavad tunde oma päevas õppides ja pürgivad oma eliitkooli pole, käivad ülikoolis teenivad mitu kraadi, lähevad tööle, näiteks mõnda riigiasutusse tööle. Töötavad terve elu seal asutuses, võtavad pangalaenu ostavad endale põllule maja, töötavad 8-17, kusjuures võivad nad teenida leibkonna peale isegi 4000€ kuus, aga ometigi ei jää neil sellest kuu lõpuks sentigi üle. Käivad kord aastas soojal maal reisil ning vaatavad lihtsalt, et saaks odavalt päikese alla. Pühapäeval mõtlevad, et "Pagan homme on jälle töö päev, üldse ei taha minna." Lõpuks saavad oma pensionit ja elavad oma pappmajakeses, mis juba igalt poolt läbi jookseb. Ka nende lapsed jätkavad seda sama teed. Mina ei taha oma elu niimoodi elada ja juba sellest kirjutamine paneb judinad üle selja jooksma.
Mõni täiskasvanud inimene võib seda lugedes pidada mind naiivseks, nooreks ja lolliks. Võibolla olengi ma loll ja naiivne. Võibolla oled hoopis sina, kes sa mind pead lolliks ja naiivseks, ise loll ja naiivne. Üldse on lollus ja naiivsus suhteline. Kõik on suhteline. Väga raske on mõõta midagi, mis pole matemaatiline ühik. Hinnata midagi, mis pole füüsikaline suurus.
Elagem, unistagem, ning tehkem oma unistused teoks.
esmaspäev, 5. detsember 2011
neljapäev, 1. detsember 2011
Omakooli nädal ja rattasõit ja jooksmine.
Fuck yeah!
Just niimoodi nimetaks ma seda isegi võibolla, et fantastilist nädalat. Koolis ei ole küll kõik nii suurepäraselt läinud, aga muidu on väga lahe. Aga kui nüüd siis rääkida koolivälisest tegevusest, siis alustama peaks esmaspäevast.
Koolist vabanesin 14.00. Oli selge, et tahan sõitma saada DH rattaga. OI kui häää oli, ratas tundus esimest korda juba mõnus, kui jäikus välja arvestada. Geomeetria tundus mugav. Metsas oli algus täitsa tore (arvestades, et DH ratast ei olnud ma näppinud ca. 2-3 nädalat), kiirust ka eriti nagu polnud, aga see juba tuli mõne korraga. Esmaspäeval oli selline mõnus värdjas tuul, mis võttis droppidest paar korda, ikka üsna lappama ära, aga sain hakkama, kodurajad siiski.
Kindel tunne oli see, et tahaks midagi uut sõita kui neid sütti silmad kinni sõidetavad rajad. Tuleb ehitama hakata, siit ka üleskutse, pühapäeval 11-12 teeks nõmmel sõitu ja ehitust. Mul mõned ideed ikka on.
Siis teisipäev. oli üsna äge, koolis on meil omakooli nädal, ning sel teisipäeval tulid meie kooli meie kooli vilistlased. Meil oli siis tund planeeritud Ülo Mattheusiga. Ütleme nii, et ma olin kerge eelarvamusega, et järjekordne eluaegne riigitöötaja, aga kuna tegu on kirjanikuga, siis mingil määral ka põnevil, et tegu on kirjanikuga. Väga huvitas mind see, kuna ma ju ise ka natukene kirjutan. Ja päris lahe oli kui vastus küsimusele, "Millal te kirjutama hakkasite?" kõlas niimoodi: "Keskkooli ajal hakkasin tüdrukutele luuletusi kirjutama, neile väga meeldis." Äge! Lisaks oli üsna vinge kuulata, kuidas riigikogu pressinõunik räägib, kuidas omal ajal sai kehka tunnis õlut joodud. Näitab jällegi seda, et hinnetega ei jõua mitte kui kuskile, on palju tähtsamat. Ning eriti äge oli kuulata, kuidas omal ajal koos Härra President Ilvesega koos sai pidu pandud. Just igapäev ei saa esitada küsimusi inimeselt, on kõike eelnevat teinud. See oli lahe.
Järgmine tund, mis pidi olema, meil inglise keel, oli samuti vilistlasega. Kahju (isegi häbi) on tunnistada, et tema nimi mulle meelde hetkel ei tule, aga eesnimi oli vist Kristjan. Igatahes ka selline lahe inimene. Viisakalt riides, väga hea inglise keelega, 4-ja õiguskraadiga. 10 aastat käinud ülikoolis. Töötab Tele2s. Mulle meeldis, kui ta ütles, et "Olen 10 aastat käinud ülikoolis ja õppinud õigust, aga hetkel ma ei ole kindel kas see oli 10 aasta raiskamine või mitte." Ja ta ta ütles seda sellisel toonil, et see tundus täitsa lahe, et inimene ei kahetse üldse, et peale 10 aastat ülikoolis käimist ja selle õigsuses kahtlemist ta seda tegi. Inglise keel oli tal igatahes üsna hea, muidugi oli ta ka Inglismaal ülikoolis käinud ja alles laupäeval sai ta sealt kätte oma kraadi. Küsisin mina siis, et:"Kas te pole mõelnud oma äri avamisest, et kas teid ei häiri 8-17ni töö mingi rikka välismaalase jaoks, kellele tema tööb toob miljoneid kasu?" Vastus oli lihtne, ta ütles: "Olen ikka, paljudel ta sõpradel on oma advokaadi büroo, aga mu töö on praegu nii hea, kell 11 joon viskit. Kunagi tahaks olla kohtunik, aga eks näis mis tulevik toob." Lahe kui teda see ei häiri ja ta on oma tööga rahul. Kogu jutt käis Silveti tunnile vastavalt ikkagi inglise keeles ja oli ikka end tiba raske väljendada, aga oli tunda, et eneseväljendus oskus ja ka hääldus on ikka paranenud. Siis ta küsitles meid ka, mis me mõtleme peale keskkooli teha jne. Eks ma ka rääkisin oma ideest, et oma äriga, mis oleks seotud ratastega, sooviks alustada tõenäoliselt mitte Eestis, sest meie turg on nii väike. Selle peale rääkis ta kohe, et tal on Itaalias ka eestlasest sõber, kes ka hiljuti avas just oma rattapoe. Kõik on võimalik, vaid tahtmist peab olema.
Kõik need inimesed, nende lood, olid nii motiveerivad. Tundub, nagu oleks ma juba edukaks määratud.
Sel samal õhtul tegin ma ühe kakumäe ringi jooksu. (kodu-töö-vabaõhumuuseum-flint-kodu). Ca. 1.45 asfaldil. Väga paha oli pärast jalgadel, asfaldil ilma spetsiaalse tossuta. Seega siit soovitus- kui õige jalats puudub, jääge metsa.
Eile siis oli Hendrikul ja Tanelil DH video sündinud. Ma vaatasin seda korra, vaatasin 2 korda, vaatasin kolm. Deem, parim rattavideo, mis Eestis tehtud. Stiili on, edit oli ka lihtsalt suurepärane ning laul on mu uus lemmik.
Homme on ka õhtul plaanis väike jooks, ning nädalavahetus DH lainel :)
Kribamisteni!
Just niimoodi nimetaks ma seda isegi võibolla, et fantastilist nädalat. Koolis ei ole küll kõik nii suurepäraselt läinud, aga muidu on väga lahe. Aga kui nüüd siis rääkida koolivälisest tegevusest, siis alustama peaks esmaspäevast.
Koolist vabanesin 14.00. Oli selge, et tahan sõitma saada DH rattaga. OI kui häää oli, ratas tundus esimest korda juba mõnus, kui jäikus välja arvestada. Geomeetria tundus mugav. Metsas oli algus täitsa tore (arvestades, et DH ratast ei olnud ma näppinud ca. 2-3 nädalat), kiirust ka eriti nagu polnud, aga see juba tuli mõne korraga. Esmaspäeval oli selline mõnus värdjas tuul, mis võttis droppidest paar korda, ikka üsna lappama ära, aga sain hakkama, kodurajad siiski.
Kindel tunne oli see, et tahaks midagi uut sõita kui neid sütti silmad kinni sõidetavad rajad. Tuleb ehitama hakata, siit ka üleskutse, pühapäeval 11-12 teeks nõmmel sõitu ja ehitust. Mul mõned ideed ikka on.
Siis teisipäev. oli üsna äge, koolis on meil omakooli nädal, ning sel teisipäeval tulid meie kooli meie kooli vilistlased. Meil oli siis tund planeeritud Ülo Mattheusiga. Ütleme nii, et ma olin kerge eelarvamusega, et järjekordne eluaegne riigitöötaja, aga kuna tegu on kirjanikuga, siis mingil määral ka põnevil, et tegu on kirjanikuga. Väga huvitas mind see, kuna ma ju ise ka natukene kirjutan. Ja päris lahe oli kui vastus küsimusele, "Millal te kirjutama hakkasite?" kõlas niimoodi: "Keskkooli ajal hakkasin tüdrukutele luuletusi kirjutama, neile väga meeldis." Äge! Lisaks oli üsna vinge kuulata, kuidas riigikogu pressinõunik räägib, kuidas omal ajal sai kehka tunnis õlut joodud. Näitab jällegi seda, et hinnetega ei jõua mitte kui kuskile, on palju tähtsamat. Ning eriti äge oli kuulata, kuidas omal ajal koos Härra President Ilvesega koos sai pidu pandud. Just igapäev ei saa esitada küsimusi inimeselt, on kõike eelnevat teinud. See oli lahe.
Järgmine tund, mis pidi olema, meil inglise keel, oli samuti vilistlasega. Kahju (isegi häbi) on tunnistada, et tema nimi mulle meelde hetkel ei tule, aga eesnimi oli vist Kristjan. Igatahes ka selline lahe inimene. Viisakalt riides, väga hea inglise keelega, 4-ja õiguskraadiga. 10 aastat käinud ülikoolis. Töötab Tele2s. Mulle meeldis, kui ta ütles, et "Olen 10 aastat käinud ülikoolis ja õppinud õigust, aga hetkel ma ei ole kindel kas see oli 10 aasta raiskamine või mitte." Ja ta ta ütles seda sellisel toonil, et see tundus täitsa lahe, et inimene ei kahetse üldse, et peale 10 aastat ülikoolis käimist ja selle õigsuses kahtlemist ta seda tegi. Inglise keel oli tal igatahes üsna hea, muidugi oli ta ka Inglismaal ülikoolis käinud ja alles laupäeval sai ta sealt kätte oma kraadi. Küsisin mina siis, et:"Kas te pole mõelnud oma äri avamisest, et kas teid ei häiri 8-17ni töö mingi rikka välismaalase jaoks, kellele tema tööb toob miljoneid kasu?" Vastus oli lihtne, ta ütles: "Olen ikka, paljudel ta sõpradel on oma advokaadi büroo, aga mu töö on praegu nii hea, kell 11 joon viskit. Kunagi tahaks olla kohtunik, aga eks näis mis tulevik toob." Lahe kui teda see ei häiri ja ta on oma tööga rahul. Kogu jutt käis Silveti tunnile vastavalt ikkagi inglise keeles ja oli ikka end tiba raske väljendada, aga oli tunda, et eneseväljendus oskus ja ka hääldus on ikka paranenud. Siis ta küsitles meid ka, mis me mõtleme peale keskkooli teha jne. Eks ma ka rääkisin oma ideest, et oma äriga, mis oleks seotud ratastega, sooviks alustada tõenäoliselt mitte Eestis, sest meie turg on nii väike. Selle peale rääkis ta kohe, et tal on Itaalias ka eestlasest sõber, kes ka hiljuti avas just oma rattapoe. Kõik on võimalik, vaid tahtmist peab olema.
Kõik need inimesed, nende lood, olid nii motiveerivad. Tundub, nagu oleks ma juba edukaks määratud.
Sel samal õhtul tegin ma ühe kakumäe ringi jooksu. (kodu-töö-vabaõhumuuseum-flint-kodu). Ca. 1.45 asfaldil. Väga paha oli pärast jalgadel, asfaldil ilma spetsiaalse tossuta. Seega siit soovitus- kui õige jalats puudub, jääge metsa.
Eile siis oli Hendrikul ja Tanelil DH video sündinud. Ma vaatasin seda korra, vaatasin 2 korda, vaatasin kolm. Deem, parim rattavideo, mis Eestis tehtud. Stiili on, edit oli ka lihtsalt suurepärane ning laul on mu uus lemmik.
Kes pole veel näinud siis vaadake:
Kribamisteni!
pühapäev, 27. november 2011
minutid läevad, tunnid ja päevad
hai all senjoors ja senioriitas.
Minu päevad lähevad üks ja kaks. Ei ole trenni tegemisest loobunud. Siinkohal jooksmisest on saanud parim kaaslane. DH ratta selga pole ikka veel saanud. Oleks see nädal saanud, aga tekkis võimalus neljapäeval maale sõita, siis kasutasin seda võimalust. Ratas on ikka muutusteta, ei ole viitsinud seda Sepa juurde viia. Aga igatahes nüüd ma väga loodan, et äkki õnnestub homme DH rattaga metsa saada. Isu on täitsa olemas. Eelmine nädal oli ka üsna trenni vaene, ka vist 2 või kolm korda ainult, lihtsalt ei viitsinud minna nädalavahetusel jooksma. Kui rääkida lõppevast nädalast, siis on see olnud ikka jõle mõttetu. trenni ainult kaks korda tehtud, imesin kuskilt mingi viiruse. Esmaspäeval käisime jooksmas Jakoga, siis oli väga okei kõik. Teisipäeval suutsin endale mingi kurguvalu sebida. Isegi mingi nohualge oli olemas, siis oli selge et trenni paar päeva nüüd ei ole. Õnneks nohust viilisin ära ja kurk sai ka juba okei seisu. Neljapäeval oli maale minek
Reedel oli mul kindel rattaplaan, aga pandi puid lõikama. No ma mõtlesin, et sitta kah, pärast sõidan. Siis kui selle paplijuraka tükkideks oli lasnud, siis ikka olin kindel, et pärast lähen sõidan. Aga siis hakkas selle papli väljavedu. Ladvast allapoole liikudes, läksid jupid ikka järjest jämedamaks ja jämedamaks. Lõpuks oli see, et kui ma selle asjaga ükskord ühelepoole sain, olin läbi nagu euro ning jõudsin järeldusele, et see oligi täna trenni eest. Laupäeval oli kindel ratta plaan, ning mõeldud tehtud. Tegin siukse paraja ringi, täitsa tegus oli. Parajalt sitaseks sai ka, ei saa jätta mainimata. Tänane päev on ka selline lebo, mul fingers crossed, et homme saaks DHd sõita. Ma väga loodan, et lumi veel kohe maha ei tule, võiks tibake aega veel minna.
Jõle igav jutt on viimasel ajal ikka, see ka ei erine üldse, mulle ei meeldi igatahes, aga ehk saame hakkama.
Teie Ailar
Minu päevad lähevad üks ja kaks. Ei ole trenni tegemisest loobunud. Siinkohal jooksmisest on saanud parim kaaslane. DH ratta selga pole ikka veel saanud. Oleks see nädal saanud, aga tekkis võimalus neljapäeval maale sõita, siis kasutasin seda võimalust. Ratas on ikka muutusteta, ei ole viitsinud seda Sepa juurde viia. Aga igatahes nüüd ma väga loodan, et äkki õnnestub homme DH rattaga metsa saada. Isu on täitsa olemas. Eelmine nädal oli ka üsna trenni vaene, ka vist 2 või kolm korda ainult, lihtsalt ei viitsinud minna nädalavahetusel jooksma. Kui rääkida lõppevast nädalast, siis on see olnud ikka jõle mõttetu. trenni ainult kaks korda tehtud, imesin kuskilt mingi viiruse. Esmaspäeval käisime jooksmas Jakoga, siis oli väga okei kõik. Teisipäeval suutsin endale mingi kurguvalu sebida. Isegi mingi nohualge oli olemas, siis oli selge et trenni paar päeva nüüd ei ole. Õnneks nohust viilisin ära ja kurk sai ka juba okei seisu. Neljapäeval oli maale minek
Reedel oli mul kindel rattaplaan, aga pandi puid lõikama. No ma mõtlesin, et sitta kah, pärast sõidan. Siis kui selle paplijuraka tükkideks oli lasnud, siis ikka olin kindel, et pärast lähen sõidan. Aga siis hakkas selle papli väljavedu. Ladvast allapoole liikudes, läksid jupid ikka järjest jämedamaks ja jämedamaks. Lõpuks oli see, et kui ma selle asjaga ükskord ühelepoole sain, olin läbi nagu euro ning jõudsin järeldusele, et see oligi täna trenni eest. Laupäeval oli kindel ratta plaan, ning mõeldud tehtud. Tegin siukse paraja ringi, täitsa tegus oli. Parajalt sitaseks sai ka, ei saa jätta mainimata. Tänane päev on ka selline lebo, mul fingers crossed, et homme saaks DHd sõita. Ma väga loodan, et lumi veel kohe maha ei tule, võiks tibake aega veel minna.
Jõle igav jutt on viimasel ajal ikka, see ka ei erine üldse, mulle ei meeldi igatahes, aga ehk saame hakkama.
Teie Ailar
kolmapäev, 16. november 2011
Sügiseselt mõtlik ja MOTIVEERITUD
Tere poisid ja tüdrukud!
Jooksuaeg täielikult alanud. Ja mulle meeldib raisk! Tund 1.45 joosta, pole midagi ulmet, hakkan harjuma. Mõnusalt vaheldust on ka, tiba asfalti, metsa, mäkke üles ja mäest alla. Tunnen kuidas mootor läheb võimsamaks. Pühapäeval sai siuke pull tehtud, et Purresega trenni mindud tegema XCd piritale. Me arutasime seda juba eelmine nädal. Enne seda, tegin 1.50 ja 1.45 jooksu päevad ka. Tunne oli hommikul päris hea, kõht oli täis leiba sai tiba aega luusse lastud. Egas siis midagi, 11.20 pidin olema surfi juures, riietusin ilmale vastavalt, et siis oleksin surfi juures 11.20. Nii kui Purrese kätte sain, ja ta tempot hakkas tegema, oli näha, et poiss on trenni teinud, sest minu pulss tõusis peaaegu kohe 160 peale. Oli selge, et trenn tuleb raske. Aga mõtlesin, et hea saabki raske trenni ka teha, sisi on näha mis mootor teeb. Egas midagi, põrutasime Pirita poole. Piritaks oli juba paras vunk sees ja tiba lasime singleid. Peale ringi tegime pausi, paar minti ajasime juttu. Järgmisele ringile, ma ei olegi enam kindel, kas Purres palus minul ees sõita, või veel mitte aga igatahes, mingi ring palus ta mul ees sõita. Võtsin ja andsin minna. Jumala lambist krusisin seal pirital ringi. Pirital on XC rattaga muidu väga äge, mulle väga meeldis, seal väga mõnusad rajad. Siis kui ma olin end juba parajalt koomasse sõitnud nägime Seppa. Lahe vaatepilt, fiveten, munakoor, teksapüksid ja twentyniner. Sepp lendas ikka laskumiste peal tõeliselt järgi talle ei saanud. Tal on jalga ka ikka päris korralikult. Igatahes, enne kui ma koomaäärel sõitma hakkasin, ütles Purres, et jalga on :)
Hea on kuulda, et vähemalt mingit osa jalgrattaspordist on mulle antud. Aga Sepp vedas meid kõige tehnilistema asjade peale XC rattal. Sain hakkama küll. Hea meel täitsa selle üle, et XC rattal sellised asju suutsin ära sõita. Kui mootorile saaks ka turbo peale, siis võiks ju järgmine aasta Tallinna GPed või XCO EMVed täitsa sõita. Eks näis.
Igatahes siis kui me juba metsas lõppu tegema, olin mina täitsa koomas. Pärast koju veeredes surin ka, kui Purresega veeresime ja ta ütles, et tal juba üsna puhkeseis, siis minul oli ikka 120+ .
Eks oli selge, et need kaks jooksupäeva olid mu üsna ära tapnud. Kui koju jõudsin olin täiesti kutu, süüa polnud siis läks 6 võiga leiba alla ja hulga juua ja keerasin magama.
Kes ei tea, kes on Erik Purres, siis eestlane, kes üritab välismaal läbi lüüa DH-ga. Paljud vihkavad teda, naeravad tema üle. Aga mehel endal on savi ja ta ajab oma asja ning eriti ei huvita teda teist arvamus. Austan teda, ega tema ka vist eriline talent pole, temalt on õppida nii mõndagi. Julgustavad tema sõnad küll, kui ta ütleb, et välismaal on hoopis teismoodi asjad kui Eestis. Sellepärast olengi täitsa motiveeritud oma DH asja ajama edasi. Lähme ja vaatame mis saab. Kui ei saa asja, siis ei saa, keegi vähemalt ei saa öelda, et andis alla. Võtame asja tiba funnimalt, sõidan dirti ja Purrese rangel soovitusel teen uuusi radasi ja hakkan järsemaid asju sõitma, see pidavat kõige rohkem arendama. Ja ausaltöeldes järskudest asjadest olen eemale hoidnud juba üsna pikalt. Tulebki ratas pehmeks ära saada, amort Sepa juurde ja vividele taha uus vedru sebida.
Raisk mul on huvi DHd sõita ja kiireks saada. Ja talvega see isu ei vähene!
Talvest rääkides, siis plaanis on suusatada, võibolla teeme mingi aeg tiba jõusaali/ujumist ka, aga hetkel ei kinnitaks seda veel. Praegu on aga jooks ja siis jooksuga koos jõulinnakutes möllamine. Tiba XCd ning tahaks dirti ja DHd ka veel tiba sõita, enne kui lumi maha tuleb.
Lõppu üks laul, mis tõmbab alati moti ülesse!
GO OUT THERE AND RIDE WITH YOUR FUCKING BIKE!
Jooksuaeg täielikult alanud. Ja mulle meeldib raisk! Tund 1.45 joosta, pole midagi ulmet, hakkan harjuma. Mõnusalt vaheldust on ka, tiba asfalti, metsa, mäkke üles ja mäest alla. Tunnen kuidas mootor läheb võimsamaks. Pühapäeval sai siuke pull tehtud, et Purresega trenni mindud tegema XCd piritale. Me arutasime seda juba eelmine nädal. Enne seda, tegin 1.50 ja 1.45 jooksu päevad ka. Tunne oli hommikul päris hea, kõht oli täis leiba sai tiba aega luusse lastud. Egas siis midagi, 11.20 pidin olema surfi juures, riietusin ilmale vastavalt, et siis oleksin surfi juures 11.20. Nii kui Purrese kätte sain, ja ta tempot hakkas tegema, oli näha, et poiss on trenni teinud, sest minu pulss tõusis peaaegu kohe 160 peale. Oli selge, et trenn tuleb raske. Aga mõtlesin, et hea saabki raske trenni ka teha, sisi on näha mis mootor teeb. Egas midagi, põrutasime Pirita poole. Piritaks oli juba paras vunk sees ja tiba lasime singleid. Peale ringi tegime pausi, paar minti ajasime juttu. Järgmisele ringile, ma ei olegi enam kindel, kas Purres palus minul ees sõita, või veel mitte aga igatahes, mingi ring palus ta mul ees sõita. Võtsin ja andsin minna. Jumala lambist krusisin seal pirital ringi. Pirital on XC rattaga muidu väga äge, mulle väga meeldis, seal väga mõnusad rajad. Siis kui ma olin end juba parajalt koomasse sõitnud nägime Seppa. Lahe vaatepilt, fiveten, munakoor, teksapüksid ja twentyniner. Sepp lendas ikka laskumiste peal tõeliselt järgi talle ei saanud. Tal on jalga ka ikka päris korralikult. Igatahes, enne kui ma koomaäärel sõitma hakkasin, ütles Purres, et jalga on :)
Hea on kuulda, et vähemalt mingit osa jalgrattaspordist on mulle antud. Aga Sepp vedas meid kõige tehnilistema asjade peale XC rattal. Sain hakkama küll. Hea meel täitsa selle üle, et XC rattal sellised asju suutsin ära sõita. Kui mootorile saaks ka turbo peale, siis võiks ju järgmine aasta Tallinna GPed või XCO EMVed täitsa sõita. Eks näis.
Igatahes siis kui me juba metsas lõppu tegema, olin mina täitsa koomas. Pärast koju veeredes surin ka, kui Purresega veeresime ja ta ütles, et tal juba üsna puhkeseis, siis minul oli ikka 120+ .
Eks oli selge, et need kaks jooksupäeva olid mu üsna ära tapnud. Kui koju jõudsin olin täiesti kutu, süüa polnud siis läks 6 võiga leiba alla ja hulga juua ja keerasin magama.
Kes ei tea, kes on Erik Purres, siis eestlane, kes üritab välismaal läbi lüüa DH-ga. Paljud vihkavad teda, naeravad tema üle. Aga mehel endal on savi ja ta ajab oma asja ning eriti ei huvita teda teist arvamus. Austan teda, ega tema ka vist eriline talent pole, temalt on õppida nii mõndagi. Julgustavad tema sõnad küll, kui ta ütleb, et välismaal on hoopis teismoodi asjad kui Eestis. Sellepärast olengi täitsa motiveeritud oma DH asja ajama edasi. Lähme ja vaatame mis saab. Kui ei saa asja, siis ei saa, keegi vähemalt ei saa öelda, et andis alla. Võtame asja tiba funnimalt, sõidan dirti ja Purrese rangel soovitusel teen uuusi radasi ja hakkan järsemaid asju sõitma, see pidavat kõige rohkem arendama. Ja ausaltöeldes järskudest asjadest olen eemale hoidnud juba üsna pikalt. Tulebki ratas pehmeks ära saada, amort Sepa juurde ja vividele taha uus vedru sebida.
Raisk mul on huvi DHd sõita ja kiireks saada. Ja talvega see isu ei vähene!
Talvest rääkides, siis plaanis on suusatada, võibolla teeme mingi aeg tiba jõusaali/ujumist ka, aga hetkel ei kinnitaks seda veel. Praegu on aga jooks ja siis jooksuga koos jõulinnakutes möllamine. Tiba XCd ning tahaks dirti ja DHd ka veel tiba sõita, enne kui lumi maha tuleb.
Lõppu üks laul, mis tõmbab alati moti ülesse!
GO OUT THERE AND RIDE WITH YOUR FUCKING BIKE!
reede, 11. november 2011
Ajavoolu reisija
Just niimoodi võiks nimetada seda nädalat, mis on minu viimasest postitusest möödunud.
Mitte midagi erilist pole toimunud. Tegevust on muidugi olnud sitaks, ei saa midagi öelda.
Kool on aega tolmuimejaga imenud. Selle nädala jooksul on kenasti trenni ka saadud teha.
Sai XC liikurile alla pandud korralikud kummud lõpuks, FF taga ja Renegade ees on ratas hoopis teine tera oma veeramise poolest. Siinkohal tuleb tänada Erkit, kelle abiga need said muretsetud. Siis pühapäeval sai DHd käidud tegema üle pika aja tegemas. Minna ma täitsa isegi tahtsin. Metsa jõudes oli täitsa kurb tegelikult, et mingit muutust pole toimunud. Ajus on sama blokk, mis enne, mitte midagi pole muutunud. Aga ma veel ei anna alla. Üldiselt peaksingi võibolla ära rääkima ka mõtetest, mis mu peas hetkel on just rattasõidu asjus.
Tunnen end niimoodi, et kui minust järgmisel hooajal ka asja veel, ei ole, siis on üsna tõenäoline, et DH kaob minu hobide kirjast ära. Kõik räägivad, et funni pärast võiksid edasi sõita, aga siin Tallinnas ma ainult funni pärast sõita, ei näe nagu pointi, arvestades veel neid summasid mis spordi alla lähevad. DHd, teengi ma sellepärast, et siin on on lisaks adrele ja funile veel võistlusfaktor, ning see faktor on väga olulisel kohal.
Alla ma veel igatahes ei anna. Ehk on veel lootust, et talve jooksul pannakse slow nupp off asendisse.
Selle alternatiivina näengi seda, et kui midagi ei õnnestu, siis tuleb end tõestada parematel jahimaadel, vähemalt sporti olen proovinud, aga näed sellega ei õnnestunud edukaks saada.
Siis tulebki investeerima hakata jalgratta spordi arendusele, et talendikatel oleks rohkem lootust kuskile jõuda kui on seda tänapäeval. Ning lisaks leida ka mingi võimalus, kuidas hakata raha teenima oma lemmik tegevuse pealt. Sporti muidugi ei lõpetaks, DH asemel, sõidaksin arvatavasti dirti ja kui võistlemissoov tekiks, siis XC kalender on meil päris suur. Eks mul on mõtteid ja ideid tohututes kogustes ja ainult aeg näitab mis sellest kõigest saab.
Täna sai algust tehtud siis jooksuhooajaga ja ma pean ütlema, et jooksmine pole veel kunagi nii mõnus olnud, kui ta oli seda täna. 1.50, mets, mõtteid täis pea, hea muusika. Tõusud ja langused. Ja just mind üllataski, kui palju kergem oli mul olla peale mõnda Nõmme treppi või tõusu joostes. Jõulinnakus ka nipet näpet. On näha, et võrreldes kevadega olen astunud suure sammu edasi. Kindlasti hakkab jooksmist nüüd rohkem tulema, sest see pime aeg soosib seda.
Kehka tunnis sai selgeks, et kõht on nõrk ja just alumised kõhulised. Eks ma nüüd võtan selle ka ette ja hakkan vaeva nägema, selle parandamise nimel.
Eriti tahaks veel rääkida oma meeletust söögiisust. Ükspäev sai käidud Hesburgeris, kus läks sisse suur hesburger eine ja pärast veel tavaline hesburger eine. Pärast seda oleks veel ühe jäätise ka sisse tõmmanud, aga järjekord oli liiga pikk. Ausaltöeldes, see isu valmistab mulle isegi muret, sest enda arust, ei tee ma nii palju trenni, et peaksin niipalju sööma, aga kaalus muutusi pole veel märgata, niiet ei põe. Üldiselt söön ikkagi kvaliteet toitu muidu, vaid väljas söömas käies söön rämpsu, aga välja õnneks väga tihti ei satu.
Siis rääkides koolist, ega seal midagi väga roosilist ei toimu. Üritan hakkama saada. Väga selline piiripealne on. Kõige hullem ongi vast see, et see mida ma õpin, ei tekita minus mingeid emotsioone, sest tean, et tulevikus mul seda vaja ei lähe. Aga paraku seda paberit ikkagi oleks tulevikus vaja, niiet ega siin pole midagi, tuleb kaasa käia.
Ja reisingi ajavoolus, sest mul puudub hetkel kõrgem eesmärk.
Vähemalt tore on kuulda, et keegi nimetab mu kirjutisi andeks.
Mitte midagi erilist pole toimunud. Tegevust on muidugi olnud sitaks, ei saa midagi öelda.
Kool on aega tolmuimejaga imenud. Selle nädala jooksul on kenasti trenni ka saadud teha.
Sai XC liikurile alla pandud korralikud kummud lõpuks, FF taga ja Renegade ees on ratas hoopis teine tera oma veeramise poolest. Siinkohal tuleb tänada Erkit, kelle abiga need said muretsetud. Siis pühapäeval sai DHd käidud tegema üle pika aja tegemas. Minna ma täitsa isegi tahtsin. Metsa jõudes oli täitsa kurb tegelikult, et mingit muutust pole toimunud. Ajus on sama blokk, mis enne, mitte midagi pole muutunud. Aga ma veel ei anna alla. Üldiselt peaksingi võibolla ära rääkima ka mõtetest, mis mu peas hetkel on just rattasõidu asjus.
Tunnen end niimoodi, et kui minust järgmisel hooajal ka asja veel, ei ole, siis on üsna tõenäoline, et DH kaob minu hobide kirjast ära. Kõik räägivad, et funni pärast võiksid edasi sõita, aga siin Tallinnas ma ainult funni pärast sõita, ei näe nagu pointi, arvestades veel neid summasid mis spordi alla lähevad. DHd, teengi ma sellepärast, et siin on on lisaks adrele ja funile veel võistlusfaktor, ning see faktor on väga olulisel kohal.
Alla ma veel igatahes ei anna. Ehk on veel lootust, et talve jooksul pannakse slow nupp off asendisse.
Selle alternatiivina näengi seda, et kui midagi ei õnnestu, siis tuleb end tõestada parematel jahimaadel, vähemalt sporti olen proovinud, aga näed sellega ei õnnestunud edukaks saada.
Siis tulebki investeerima hakata jalgratta spordi arendusele, et talendikatel oleks rohkem lootust kuskile jõuda kui on seda tänapäeval. Ning lisaks leida ka mingi võimalus, kuidas hakata raha teenima oma lemmik tegevuse pealt. Sporti muidugi ei lõpetaks, DH asemel, sõidaksin arvatavasti dirti ja kui võistlemissoov tekiks, siis XC kalender on meil päris suur. Eks mul on mõtteid ja ideid tohututes kogustes ja ainult aeg näitab mis sellest kõigest saab.
Täna sai algust tehtud siis jooksuhooajaga ja ma pean ütlema, et jooksmine pole veel kunagi nii mõnus olnud, kui ta oli seda täna. 1.50, mets, mõtteid täis pea, hea muusika. Tõusud ja langused. Ja just mind üllataski, kui palju kergem oli mul olla peale mõnda Nõmme treppi või tõusu joostes. Jõulinnakus ka nipet näpet. On näha, et võrreldes kevadega olen astunud suure sammu edasi. Kindlasti hakkab jooksmist nüüd rohkem tulema, sest see pime aeg soosib seda.
Kehka tunnis sai selgeks, et kõht on nõrk ja just alumised kõhulised. Eks ma nüüd võtan selle ka ette ja hakkan vaeva nägema, selle parandamise nimel.
Eriti tahaks veel rääkida oma meeletust söögiisust. Ükspäev sai käidud Hesburgeris, kus läks sisse suur hesburger eine ja pärast veel tavaline hesburger eine. Pärast seda oleks veel ühe jäätise ka sisse tõmmanud, aga järjekord oli liiga pikk. Ausaltöeldes, see isu valmistab mulle isegi muret, sest enda arust, ei tee ma nii palju trenni, et peaksin niipalju sööma, aga kaalus muutusi pole veel märgata, niiet ei põe. Üldiselt söön ikkagi kvaliteet toitu muidu, vaid väljas söömas käies söön rämpsu, aga välja õnneks väga tihti ei satu.
Siis rääkides koolist, ega seal midagi väga roosilist ei toimu. Üritan hakkama saada. Väga selline piiripealne on. Kõige hullem ongi vast see, et see mida ma õpin, ei tekita minus mingeid emotsioone, sest tean, et tulevikus mul seda vaja ei lähe. Aga paraku seda paberit ikkagi oleks tulevikus vaja, niiet ega siin pole midagi, tuleb kaasa käia.
Ja reisingi ajavoolus, sest mul puudub hetkel kõrgem eesmärk.
Vähemalt tore on kuulda, et keegi nimetab mu kirjutisi andeks.
reede, 4. november 2011
Ketta nädal ja tibake muud kraami
See nädal on minu elus olnud üks täielik hunnik paska.
Algus oli paljutõotav ja tavaline esmaspäevane kooli ja tööpäev. Teisipäeval lootsin peale kooli väikse dirti naudingu teha, aga kui rene ratta sõidukorda sain, siis oli selge et midagi ei saa teha. See kuradi kella keeramine, kõik on selle süü. Ilma selle talve ajata, oleks minu elu palju lõbusam. Üldiselt see kell 16.45 kott pime on ikka täiesti masendav. Seda osa ma Eesti juures vihkan, neid kohutavalt pimedaid aegu.
Siis kolmapäeval oli kella 16ni koolis. Tegelikult oleks pidanud jooksma minema, aga ei viitsinud lihtsalt. Jube jube jube. Neljapäeval oli jälle töö päev. Täna lootsin ma mõnusa trennipäeva teha. Koolis juba läks kõik sinna perse poole, sest füüsika KT tõenäoliselt 2, vene keele jutustamine x, siis veel mingi füüsika x ujus välja. Ning siis lootsin, et saab nüüd midagi toredat teha. Trippisin siis Astangule, ja peaaegu dirdis avastasin, et kuidagi pehme on tagumine osa. Sõitsin veel edasi ja tundsin maad tagarattaga. Vaatasin alla ning kumm oli katki. Siis tuli üks suur hunnik roppusi. Mõtlesin mis ma teen, otsustasin Joonasele helistada. Moosisin Piiritsa ära ja lubas mulle siseka tuua. Trippisin talle vastu ja võtsin jooksu valmis. Siis mingi 45 minuti pärast jõudis kohale Piirits. Kui pumpame hakkasime, saime aru, et pump on katki. No siis ilmus ka Priit kohale, ning otsustasime Priiduga, et hängime dirtis, äkki saame pumba tööle. Aga see kumm ja pump olid mõlemad perses. Siis ma sain priidu rattaga ka oma tosin hüpet teha.
Ütleme nii, et rattal ja rattal on ikka vahe. Jossi rattaga länderi saada oli ikka palju lihtsam kui Priidu pilliga.
Ja siuke mõnus dirti HT saab olema minu järgmine ratas. Alu raamil kindlasti, muidugi 100mm väike slopeks, mida saaks SSina kasutada oleks elu perfekto. Aga pagana kallis ka. Sellise kokkupanek läheks üle 1500€, mida on ikka tiba palju. Kuigi Dartmoor Shine, on ikka üks paganama seksikas pill.
Aga siis räägiks sellisest teemast nagu horoskoopid. Ühed ütlevad, tegu on sitaga, teised ütlevad, et tegu on õige kraamiga, mis tõesti aitab paremini elada.Üldiselt, kui ma vaatan seda horoskoopi, mis ma Postimehe tagaküljelt võin näha, siis tehu on täieliku bullshitiga. Aga olen enda jaoks avastanud ka horoskoobi, mille abil võid end paremini tõepoolest tundma õppida. http://www.horoskoop.net/natal.php minu puhul 90% on täitsa õige jutt, mis ta mulle rääkis. Soovitan teilgi proovida, saate ehk midagi enda kohta teada. Siuke värk tundub üldse kõik väga huvitav, siin maailmas on palju asju mida tahaks teada saada. Küsimusi on niipalju, aga vastuseid nii vähe. Mind mingisuguse Kirby müüja jutuga midagi uskuma ei pane. Et midagi uskuda, peab seda ise nägema ja veenduma. Kõik on igatahes võimalik. Aga valgub jälle jutt laiali.
Võtaks veel majanduse teemaks. Tundub, et euroga on nüüd ikka päris perses. Lugedes E24 pealkirju kasvõi, võib aimu saada, et siin pole tegemist enam mingi naljaga. Kui juba majandusnobelipreemia laureaat ütleb, et eurotsoon võib kokku kukkuda, siis on tõesti asjad halvad. Kreeklased on ise ka ikka parajad idikad. Peaminister teeb mõnusat tsirkust. Üldse tundub mulle, et asjad on ikka väga perses. Suleviga arutasime ükspäev, et see jama võib siin täitsa sõjani viia. Aga loodame parimat, et asi paraneb. Iseenest on päris huvitav, sest nii mõnegi aktsia ostmiseks on praegu õige õeg, ja poole aasta pärast võib päris kenakese summa teenida oma investeeringu pealt. Jälgime ja vaatame, elu on huvitav.
Algus oli paljutõotav ja tavaline esmaspäevane kooli ja tööpäev. Teisipäeval lootsin peale kooli väikse dirti naudingu teha, aga kui rene ratta sõidukorda sain, siis oli selge et midagi ei saa teha. See kuradi kella keeramine, kõik on selle süü. Ilma selle talve ajata, oleks minu elu palju lõbusam. Üldiselt see kell 16.45 kott pime on ikka täiesti masendav. Seda osa ma Eesti juures vihkan, neid kohutavalt pimedaid aegu.
Siis kolmapäeval oli kella 16ni koolis. Tegelikult oleks pidanud jooksma minema, aga ei viitsinud lihtsalt. Jube jube jube. Neljapäeval oli jälle töö päev. Täna lootsin ma mõnusa trennipäeva teha. Koolis juba läks kõik sinna perse poole, sest füüsika KT tõenäoliselt 2, vene keele jutustamine x, siis veel mingi füüsika x ujus välja. Ning siis lootsin, et saab nüüd midagi toredat teha. Trippisin siis Astangule, ja peaaegu dirdis avastasin, et kuidagi pehme on tagumine osa. Sõitsin veel edasi ja tundsin maad tagarattaga. Vaatasin alla ning kumm oli katki. Siis tuli üks suur hunnik roppusi. Mõtlesin mis ma teen, otsustasin Joonasele helistada. Moosisin Piiritsa ära ja lubas mulle siseka tuua. Trippisin talle vastu ja võtsin jooksu valmis. Siis mingi 45 minuti pärast jõudis kohale Piirits. Kui pumpame hakkasime, saime aru, et pump on katki. No siis ilmus ka Priit kohale, ning otsustasime Priiduga, et hängime dirtis, äkki saame pumba tööle. Aga see kumm ja pump olid mõlemad perses. Siis ma sain priidu rattaga ka oma tosin hüpet teha.
Ütleme nii, et rattal ja rattal on ikka vahe. Jossi rattaga länderi saada oli ikka palju lihtsam kui Priidu pilliga.
Ja siuke mõnus dirti HT saab olema minu järgmine ratas. Alu raamil kindlasti, muidugi 100mm väike slopeks, mida saaks SSina kasutada oleks elu perfekto. Aga pagana kallis ka. Sellise kokkupanek läheks üle 1500€, mida on ikka tiba palju. Kuigi Dartmoor Shine, on ikka üks paganama seksikas pill.
Aga siis räägiks sellisest teemast nagu horoskoopid. Ühed ütlevad, tegu on sitaga, teised ütlevad, et tegu on õige kraamiga, mis tõesti aitab paremini elada.Üldiselt, kui ma vaatan seda horoskoopi, mis ma Postimehe tagaküljelt võin näha, siis tehu on täieliku bullshitiga. Aga olen enda jaoks avastanud ka horoskoobi, mille abil võid end paremini tõepoolest tundma õppida. http://www.horoskoop.net/natal.php minu puhul 90% on täitsa õige jutt, mis ta mulle rääkis. Soovitan teilgi proovida, saate ehk midagi enda kohta teada. Siuke värk tundub üldse kõik väga huvitav, siin maailmas on palju asju mida tahaks teada saada. Küsimusi on niipalju, aga vastuseid nii vähe. Mind mingisuguse Kirby müüja jutuga midagi uskuma ei pane. Et midagi uskuda, peab seda ise nägema ja veenduma. Kõik on igatahes võimalik. Aga valgub jälle jutt laiali.
Võtaks veel majanduse teemaks. Tundub, et euroga on nüüd ikka päris perses. Lugedes E24 pealkirju kasvõi, võib aimu saada, et siin pole tegemist enam mingi naljaga. Kui juba majandusnobelipreemia laureaat ütleb, et eurotsoon võib kokku kukkuda, siis on tõesti asjad halvad. Kreeklased on ise ka ikka parajad idikad. Peaminister teeb mõnusat tsirkust. Üldse tundub mulle, et asjad on ikka väga perses. Suleviga arutasime ükspäev, et see jama võib siin täitsa sõjani viia. Aga loodame parimat, et asi paraneb. Iseenest on päris huvitav, sest nii mõnegi aktsia ostmiseks on praegu õige õeg, ja poole aasta pärast võib päris kenakese summa teenida oma investeeringu pealt. Jälgime ja vaatame, elu on huvitav.
teisipäev, 1. november 2011
Alustame asjakest siis rääkides ka tibakesest ilma muredest.
Nii,
kuna ratta mula jääb vähemaks ikka, siis otsustasin, et prooviks nüüd niimoodi teha, et räägiks ratastele muud juttu ka vahele. Ratastega on praegu üldse nii, et ma ei oskagi kohe mida öelda. Ilmselgelt on mul väikest pausi vaja, sest tundub nagu, et vahet pole mis rattaga ma sõidan, sõita ma ikka ei oska. Dirt on hetkel ainus asi, mida sõita tahaks ja viitsiks. Aga selle kuradi kella keeramise pärast ei saa ma seda peale kooli eriti teha. Üldiselt tahaks kiruda ja vanduda seda Eesti riiki, aga kuradi jama on ikka kodu riiki vanduda ja kiruda maailma koledamadesse avarustesse on ka valus. Kahju, et mulle siin nii palju meeldib. Midagi on aja jooksul külge hakanud. Vahepeal sai käidud dirtis, mulle väga meeldis. Täna sai käidud üksinda streeti tegemas, aga üldse ei meeldinud. Roka kausis tegin seal ca 160 kraadi ära vist. B hop on muidugi kõvasti paremaks läinud aga trikke võiks ka tulla. DH ratast pole üldse väga näppinud. Hooaja lõpp on ka, ma parem puhkan, sest hetkel on ratastest üsna kõrini. Mis ei tähenda, et ma trenni ei teeks. Aga aitab ratastest.
Täna vaatasime multimeedia tunnis USA doki USA naiste õigustest, naistest poliitikas, et naistele pannakse meeletult palju rõhku ja nii edasi. Niisiis, ka mina vaatasin seda filmi, jälgisin ja mõtlesin. Jõudsin järeldusele, et tegu on ikka täieliku saastaga. Räägime naistele pandavast rõhust, välimusest. Võrdluseks tooks kohe loomariigi. Loomariigis on alati niimoodi, et üks sugupool, on teisest suurema konkurentsiga. On siis kas isane ilusam ja emased kõik üritavad isast ära oma välimuse ja häälitsuste või millega iganes ära võrgutada. Mul tekib küsimus, eks miks peaksid inimesed olema teistsugused? Ja ei saa öelda, et vaid naised konkureerivad. Ka meil, meestel käib ju väga tõsine konkurents. Naised käivad trenni, et välja näha ilusamad, aga mehed teevad seda sama. Inimesed on ju täpselt samasugused loomad nagu teisedki, meil on olemas oma instinktid ning eesmärk sugu jätkata. Seal oli veel ka, et 20% on olnud vahekorrras enne 13dat eluaastat. Juba aegade algusest on kõik liigid sugu jätkanud siis, kui nad on saavutanud suguküpsuse. Lisaks räägiti siin, et ilge jama, kuna naistest tippjuhte on vähem. Ma usun, et see ongi reaalne, sest naistel ja meestel on erinevad eesmärgid elus. Erinev ülesanne on neil juba looduslikul tasandil. Ei saa väita, et ühiskond rõhub lollide ja ilusate naiste peale, et selline ongi ideaal. Ideaal on tegelikult ju midagi muud. Ideaaliks peatakse tänapäeval just iseseisvat ilusat naist, kes saab ise kõigega hakkama. See, et naised ei ole tippjuhid või tipp poliitikud on juba paljuski tingitud tänu nende hormoonidele. Ja kui rääkida enesekindlusest, mis pidavat ka filmi järgi olema suur probleem, siis tuleb õppida oma lapsi kasvatama ja süstima neisse enesekindlust.
Kokkuvõtteks siis ma ei ütle, et on hea, et naisi pole kuskil eriti palju tippjuhtidee ja poliitiktena, kindlasti on vaja tasakaalustamiseks ka edukaid naisi neil aladel, et asja tasakaalustada, aga ma leian, et oleme oma sisult nii erinevate eesmärkidega loodud ning see nagu praegu on, ongi normaalne. See, et naised saavad täpselt samal ametil vähem palka, kui mehed, see on puhtalt tegu kehva kasvatuse ning halva eneseusu ja enesekehtestamise oskusega.
Varsti kindlasti mingi uus teema, millel arutlen ;)
kuna ratta mula jääb vähemaks ikka, siis otsustasin, et prooviks nüüd niimoodi teha, et räägiks ratastele muud juttu ka vahele. Ratastega on praegu üldse nii, et ma ei oskagi kohe mida öelda. Ilmselgelt on mul väikest pausi vaja, sest tundub nagu, et vahet pole mis rattaga ma sõidan, sõita ma ikka ei oska. Dirt on hetkel ainus asi, mida sõita tahaks ja viitsiks. Aga selle kuradi kella keeramise pärast ei saa ma seda peale kooli eriti teha. Üldiselt tahaks kiruda ja vanduda seda Eesti riiki, aga kuradi jama on ikka kodu riiki vanduda ja kiruda maailma koledamadesse avarustesse on ka valus. Kahju, et mulle siin nii palju meeldib. Midagi on aja jooksul külge hakanud. Vahepeal sai käidud dirtis, mulle väga meeldis. Täna sai käidud üksinda streeti tegemas, aga üldse ei meeldinud. Roka kausis tegin seal ca 160 kraadi ära vist. B hop on muidugi kõvasti paremaks läinud aga trikke võiks ka tulla. DH ratast pole üldse väga näppinud. Hooaja lõpp on ka, ma parem puhkan, sest hetkel on ratastest üsna kõrini. Mis ei tähenda, et ma trenni ei teeks. Aga aitab ratastest.
Täna vaatasime multimeedia tunnis USA doki USA naiste õigustest, naistest poliitikas, et naistele pannakse meeletult palju rõhku ja nii edasi. Niisiis, ka mina vaatasin seda filmi, jälgisin ja mõtlesin. Jõudsin järeldusele, et tegu on ikka täieliku saastaga. Räägime naistele pandavast rõhust, välimusest. Võrdluseks tooks kohe loomariigi. Loomariigis on alati niimoodi, et üks sugupool, on teisest suurema konkurentsiga. On siis kas isane ilusam ja emased kõik üritavad isast ära oma välimuse ja häälitsuste või millega iganes ära võrgutada. Mul tekib küsimus, eks miks peaksid inimesed olema teistsugused? Ja ei saa öelda, et vaid naised konkureerivad. Ka meil, meestel käib ju väga tõsine konkurents. Naised käivad trenni, et välja näha ilusamad, aga mehed teevad seda sama. Inimesed on ju täpselt samasugused loomad nagu teisedki, meil on olemas oma instinktid ning eesmärk sugu jätkata. Seal oli veel ka, et 20% on olnud vahekorrras enne 13dat eluaastat. Juba aegade algusest on kõik liigid sugu jätkanud siis, kui nad on saavutanud suguküpsuse. Lisaks räägiti siin, et ilge jama, kuna naistest tippjuhte on vähem. Ma usun, et see ongi reaalne, sest naistel ja meestel on erinevad eesmärgid elus. Erinev ülesanne on neil juba looduslikul tasandil. Ei saa väita, et ühiskond rõhub lollide ja ilusate naiste peale, et selline ongi ideaal. Ideaal on tegelikult ju midagi muud. Ideaaliks peatakse tänapäeval just iseseisvat ilusat naist, kes saab ise kõigega hakkama. See, et naised ei ole tippjuhid või tipp poliitikud on juba paljuski tingitud tänu nende hormoonidele. Ja kui rääkida enesekindlusest, mis pidavat ka filmi järgi olema suur probleem, siis tuleb õppida oma lapsi kasvatama ja süstima neisse enesekindlust.
Kokkuvõtteks siis ma ei ütle, et on hea, et naisi pole kuskil eriti palju tippjuhtidee ja poliitiktena, kindlasti on vaja tasakaalustamiseks ka edukaid naisi neil aladel, et asja tasakaalustada, aga ma leian, et oleme oma sisult nii erinevate eesmärkidega loodud ning see nagu praegu on, ongi normaalne. See, et naised saavad täpselt samal ametil vähem palka, kui mehed, see on puhtalt tegu kehva kasvatuse ning halva eneseusu ja enesekehtestamise oskusega.
Varsti kindlasti mingi uus teema, millel arutlen ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)