MA LENDAN!!

JÕU!

Peaks ütlema, et tänane DH oli ülikõva.  Alguses nats radasi. Siis lennukit. Lennuks võttis täna jala ikka suhteliselt nõrgaks. Isegi pidurit näppisin enne kikkerit. Siis tegime pulli ja võtsime aega ja panime rada.2 runi igal ühel. Mina 3/3 stopperi järgi. Hakkasin tõsiselt mõtlema selle peale, et kui äge oleks ajavõtuga trenni teha. Paneb ikka natuke rohkem pingutama. Anyways kõva. Siis kutid räigelt pushisid ja endal tuli ka tuju juba kõrgemale ehk oli vaja "sütiste bigair" ära lasta. Alguses ma räigelt põdesin ikka, kuna ma 2 korda seda hüpet lasnud, kui kikker veel teine oli ja siis oli 2 äärmust, kas situli või nõusi. Alguses siis natukene väiksem hoog ja hakkas pihta. Ullult vägev hüpekas. Kikker on mulle nii nummi lihtsalt. Igatahes siis tuli tunne peale ja ikka kaugemale ja kaugemale. Lõpuks tuli vist mingi cirka 7,5-8m lendu ära Martini mõõtmistehnika järgi. Üüber hästi hakkas tulema, aga lõpuks ikka külili maha. Kena mustriga verevalum on mul jalal. Nüüd valmistuma kütitkas. Rattal tekkis käiguvahetuse error, homme uurin mis probleem on. Ja kui ma siia veel postitanud pole siis tänu Kaarelile väike viidik ka valminud:

HOIDKE MOTT ÜLEVAL!
GO BIG OR GO HOME!

Sõitnud ja möllanud

Nonii. 9 päeva möödas viimasest postist. Facebooki süstiti motikirju. Eks tegelikult mulle mott tuligi tagasi, mingiks 2ks või 3ks sõiduks. Eks kaasa aitas ka ilmade natukene jahenemine. Igatahes vahepeal on ma sellise hulluse teinud, et 155km maanteel. Vastutuulega ja üksi. Oli vaja jaanideks maale saada. Maanteeratturid olid jumala kindlad, et ma ei tee seda ära ja vedasid isegi kihla. Aga näed, tuli mees metsast, ja sõitis veel 5kmh suurema keskmisega kui vennad ennustasid. Ja siis öeldi, et kui selle ära teed siis taastud sellest alles sügiseks. Paraku nad kõik eksisid. Kutt tõmbas täna 105km xc sõitjatega maanteed ka veel. Peaks ütlema, et pole üldse hull. Jalg on täitsa mõnus. Hakkab see grupitrenni hirm ka ära kaduma ja juba julgen tuules ka sõitma hakata. Ainus koht kus täna väga raske oli, oli tõus enne türisalu panka. Seal ikka tüübid kadusid eest ära ja vahe oli lõpuks paarsada meetrit. Enne tabasalu tõusu ma ei saanud proovida, kuna kett lendas maha, ja see tõus oligi tuksis. Ei mulle täitsa meeldis. Jaanipäev oli selline rahulik, piirdus õllega, mälu oli ka suurepärane. Pulsomeetri muretsesin ka endale, vahet pole mis trenni ma teen, talvel kulub ikka ära. Nädalavahetusel on kütiorg 10. Mott on enamvähem 0. Aga isegi, kui motti pole ja ma transa saan, siis olen kohal. Äkki saab motivatsiooni ülesse kerida, see kuluks väga ära praegu. Ja kevadel oli mul siin suur XC plaan. Siis ma tahan ka kindlasti XC0 käia metsas ära proovimas, kuna ma seda tegelikult veel teinud ei ole. Äkki on huvitam, kui maantee.Aga vot selline seis ongi hetkel. Ma lähen nüüd magama tagasi. Täna pool päeva maganud.

ratas müügis, miks?

Tere!

Kuna on juba märgata küsimuste vohangut, siis ma parem kirjutan siia. Jah, nii ta on ratas läks müüki. Olen nüüd juba peaaegu kuu aega motivatsiooni kriisis. Süüdlaseks võib pidada maanteeratast ja nõmmet ja minu otsustusvõimetust. Ma kaalusin päris tükk aega, kas panna müüki või mitte. Kuna motivatsioon ei tule tagasi, siis ei jäänud mul muud üle. No mis ma siin siis ikka räägin. Mul on kõrini 20 sekundi laskmisest. See polegi asja juures kõigehullem. Mingi blokk on ajusse tekkinud ja ma ei suuda enam nii kiiresti sõita. Koguaeg on nagu mingi hirm sees. See pole enam naudin, nagu adrelaks, vaid see on häiriv. Üldiselt hakkasin ma mõtlema, miks ma downhilliga tegelen. See ala tõmbas mind tollal, kuna pakkus adrenaliini ja võistlust. Paraku ma ei saaks enam tõe poolest rääkida adrenaliinist, kuna ma nagu ei tunne seda. On vaid hirm ja peale kardetu sooritamist on emotsioon "Noh, tegin ka." Mis mind veel kohutavalt häirib on see, et minu maakoht asub pärnumaal. Koht kus pole ühesti mäe moodi asjast haisugi. Kuna mulle meeldib meri ja tegelikult pole ma väga linna inimene, siis ma ei viitsi eriti linnas passida nädalavahetuseti. Siis on nii, et kui hakkab kool ja tuleb sügis, siis mingi oktoobri keskpaigast rattaselga enam naljalt asja ei ole. Nii pime on peale kooli lihtsalt. Ja kevadel saab sõitma hakata valguse poolest alles märtsi lõpus. Aga aeg on näidanud, et siis on ka lumi maas. Ja saaks ju nädalavahetuseti sõita, aga ma tahan maale minna. Kokkuvõtteks kõige suurem mure ongi, see hirm ja kaifi kadumine, mis motivatsiooni puuduse tekitavad. Väliskeskond (edukad Eesti sõitjad välismaal, WC) peaksid praegu motiveerima, aga ainult nendest ei piisa.
Rääkisid maanteest?
Nii väike uus sõltuvus ta mul ongi. Pika moosimisega paar nädalat tagasi sai Kristjaniga maanteed rühkimas käidud. Mulle meeldis. Kiirus, väga psühhiline teema on tempo hoidmine. Väga füüsiline. Kui ma veel mõtlesin, et sellega ma saan igalpool tegeleda, tõusis testosterooni tase kõrgele. Proovisin maantekaga asfalt laskumisi, siga lahe. Käisin maantekaga harku metsas kruusa ja singleid laskmas. Kruus oli äge, aga singlid mitte nii ägedad.  Sai tehtud siin 60km sõite. Siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult eelkõige downhilli juures tõmbab mind selle sportlik pool ning ma hakkasin mõtlema, et maantee on palju sportlikum. Ja mul oleks samad treeningutingimused, mis enamus inimestel maailmas. Ainus teema ongi see, et ma olen 16. See on viimane piir, kus mingi spordialaga tegelema hakata. Tean seda, et praegu tase on ulme lihtsalt kuttidel. Trennid on ka ulmelised, rasked ja pikad. Aga ma usun, et mulle raske sobibki. Ja, kui nüüd saabki ratta müüdud, siis arvatavasti peab sügist rattakooli ka minema, siin üksiku hundina ilma ei tee. Ma tahan tegelikult enne XC pilliga ka raskeid harku radu lasta, ehk on huvitavam, aga kahtlen. Sadul pee all droppe teha ei tundu väga minu teema olevat:D aga kui ma nüüd hakkangi maantee hundiks, siis blogi ei peatu ja downhilleritele niipalju, et ma kindlasti kavatsen maantee meestele ka rääkida, et Eestis on olemas täitsa DH EMV. Uskuge mind, see, et mul iga paari kuu tagant uue ala vastu huvi tekib, see häirib mind ennast ka väga, aga eks ma üritangi seda õiget ülesse leida ;)

thii ailar

ajudega on probleeme

See kõik sai alguse juba umbes 2 nädalat tagasi. Probleem seisneb selles, et mul puudub igasugune motivatsioon minna metsa downhilli sõitma. Kuigi mott peaks olema laes, end hästi näitavad eestlased välisvõistlustel, suures hoos käiv WC, aga võta näpust minul motti pole. Motivatsiooni puudumise süvenemise puhul võib süüdistada minu nööandjat Kristjanit, kes koguaeg pidi mind maanteele kaasa kutsuma. Isegi ratas anti pihkul. No, aga kuna mul siin juba motivatsioonipuudus oli, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole natuke maantee sõitu proovida, polnud ju kunagi enne proovinud. Ligi 40km kokku sai sõidetud, täitsa meeldis. Järgmine päev läks kristjan Filter Temposõidukolmapäevale. Kuna mul HEst oli piduriklotse vaja, siis saime jutule, et ma lähen kaasa. Võistlejaid oli sitaks. Endamisi arvutasin, mitu world cupi ma saaks kaasa sõita, kui kõik need rattad maha müüks, mis seal võistlusel olid. Igatahes, kui ma end lõpuks stardiplatsi ajasin, nägin millise tempoga need vennad läksid. U18 kutid lasid nii, et mul lihtsalt vajus suu lahti. Tol õhtul magamaminnes, ei saanud ma enam maantee mõtteid väga peast. Endal hakkas ka imelik, enne pinkbike minekut läksin rattaprofid.ee, tööjuures ka maanteekad käivad uksest sisse ja välja. Täna mõtlesin siis, et võtan natuke pikema trenni ette ja võtab natuke vaimustust maha aga kus sa siis sellega. Ligi 60km sai sõidetud, mõned kilomeetrid harku kruusal ka. Mind ajab kuradi närvi see, et iga paari kuu tagant mingi ülim vaimustus tekib mõne uue rattaala vastu. Ratastest ma küll üle vaevalt saan aga ikkagi. Taha või ära taha, kui ikka huvi pole siis ennast pole mõtet niimoodi sundida. Eks hetkel, ei jäägi muud üle kui loota, et motivatsioon tuleb tagasi. Ma tahaks väga loota, et tuleb sest muidu on peetis. Muidu eksamid on ka edukad olnud, mata tegin ka ära, nüüd on elu ilus.

Kribamiseni!

what the fuck?

See nädalake (tegelikult nädal ja 1 päev juba) on olnud suht hull. Algas kõik nende rõve palavate ilmadega. Ütlen kohe ära, et metsa olen saanud selle aja jooksul vaid 3 korda. Mis on selle põhjuseks? 1. mul hetkel mured motivatsiooniga, ma ei tea miks, aga parim lahendus selle taastamiseks on downhillist mõniaeg puhata. 2. on need rõvedalt palavad ilmad. 3. on sääsed. Ja 4. on lihtsalt vähe aega. 5. nõmme ei kutsu mind hetkel väga, oleks vaja kuskil teises kohas ära käia. Eksamikonsultatsioonid ja täna tegin esimese eksami ära, loodame 4ja. Nädalavahetusega oli nii, et alguses oli tegelikult plaan minna Valgehobuse mäele, kuid kuna Mart ja haigeks siis otsustasin maale minna. Kindel plaan oli ajada kuuri alt välja isa oldscool purjelaud (oldschool tähendab üli stabiilset lauda ja üli-üli suurt purje).Nagu ikka reedel kohale, õhtul oli telekast üks mu lemmikuid filme, Eurotrip (teate küll: Scotty doesnt know, that fiona and me doing it on my van every sunday..)  Igatahes laupäev oli nagu ikka, muruniitmine ja siis tuli purjelaud ka vette ajada. Laupäeval, ütlen ausalt paari tunniga vee peale end ei saanud. Õhtul saunas oli väike teooria tund, et siis järgmisele päevale paremini vastu minna. Maal olemise juures on üks väga suur pluss, et süüa on sitaks. Söömine on üks mu lemmiktegevusi. Pühapäev jätkus muruniitmisega ja siis merele. See kord veetsin seal mingi 3h. Ja üllatus üllatus, sain ka püsti. Päris lahe asi on jah, aga see puri on ikka rõvedalt suur. Eks ma järgmine kord uuesti, sest see on ikka suht kõva füüsiline trenn, nii seljale kätele kui jalgadele. Ainult kalipso päevitub mõnusalt selga. See selleks. Igatahes täna oli siis mul esimene tööpäev, võite trummi julgelt pöörduda enda muredega (Trummi 16b.) ja olen suht häppi sellega, kuna rattale juppe ja Soome tahaks minna küll. Õnnitleks ka kõiki edukaid eestlasi, kes nädalavahetusel võistlesid, ütleks nii, et te ületasite mu ootusi mingil määral, Paul on lihtsalt sick vend, siin pole mõtet kommenteerida isegi...aga mingil määral need kes võistlesid kergitasid minu motivatsiooni küll.

Seniks aga stei bläkk ja eks ma varsti kriban jälle, mis teemad on..