Kes ma olen? Mõtteid, arvamusi, vaatenurki.

Just eile tuli mulle see idee, et peaks kirjutama endast. Täna õhtul teeme selle teoks.
Paljud inimesed kes minuga koos midagi on teinud, võivad pidada mind hulluks, hüperaktiivseks või mida iganes veel. Tõenäoliselt just nende inimeste pärast leidsin, et selline sissekanne on vajalik. Ning ehk õpetab mulle endalegi midagi. Eile õhtul kuulasin Raadio 2 ja seal oli päris hea jutt selle kohta, et mingi hetk elus saad sa aru, et kõik inimesed keda sa oled pidanud nii headeks, ei olegi nii head tegelikult. Ning siis vaatad sa peeglisse ja saad aru, et ka sul on mõni asi kapis, millest sa rääkida ei soovi. Aga tegelikult, ei olnud mul üldse plaanis sellest täna rääkida. Täna tahaksin ma rääkida endast.
Ma olen üks väga keeruline isik. Ma arvan, et minus on kaks mina. Ma ei nimetaks seda kahepalgelisuseks vaid, pigem mitmekülgsuseks. Olen kuulnud inimeste suust väga vastuolulisi küsimusi. Rohkem kuulen ma vast seda: "Kas sa kunagi vait ka jääd?" ja üsna harva seda: "Kas sa nii vaikne oledki?" Ma arvan, et kui ma mõtlen praegu, et miks ma olen siis vahest nii lärmakas või siis nii vaikne, siis kõige tõenäolisem vastus oleks, et see on seotud sellega, kas antud teema millest ma mõtlen, on mulle huvitav või kas on mul üldse millestki mõelda. Kas tegevus on lahe, või tegevus on igav.
Mulle meeldib tavaliselt kui mul on lõbus. Naeruga suudan peletada tavaliselt kõik kurvad mõtted ja keskenduda ainult hetkele. Ja nendes hetkedes on tihti palju ilusat. Naer on rohi, mis ravib kõik haavad.
Mulle meeldib panna inimesi naerda ja ilmselgelt meeldib ka mulle üsna tihti inimeste tähelepanu. Naeruga on võimalik luua suhteid, on võimalik neid hävitada. Naer on üldse üks asi, millel on päris suur võim.
Kui mind vaevab miski asi, millega ma tahan tegeleda, milles ma pean jõudma selgusele, siis tavaliselt olen ma vait. Keskendun, mind on üsna raske häirida. Olen täielikult oma mõtetes, unistustes. Mulle väga meeldib unistada ja mõtelda. Meeldib kujutada ette asju, mängida läbi oma ajus erinevad võimalused, erinevad teed erinevad valikud. Tihti on isegi halb, et ma nii palju asju suudan oma peas läbi mängida. Lausa valus on vahel.
Tihti töötan läbi oma mured üksi, ei aruta neid kellegiga. Kui ma olen midagi elus õppinud, siis seda, et lõpuni saab usaldada vaid iseennast.
Inimesed kipuvad mind üsna tihti arvustama. Ma olen tuhandeid korda kuulnud õpetajate, kaasõpilaste, ning ka lihtsalt juhututtava käest, et ma ei jõua elus mitte kui kuskile. Neile ei meeldi mina ja mu ego. Neile ei meeldi minu arvamus. Mul on igast asjast oma arvamus ning mina seda tagasi ei kavatse hoida. Ma ütlen seda mida ma mõtlen. Loomulikult on ka erandeid ja juhtumisi, isikuid kellele lihtsalt ei oleks poliitiliselt korrektne öelda, et "Anna andeks, aga sa oled ikka täielik lammas." Inimestele ei meeldi tihti mu arvamus, mu vastus või küsimus. Mulle meeldib kahelda. Inimest on erakordselt huvitav jälgida, kui sa esitad tema argumendile vastu argumendi ja vaatad mida ta nüüd ütleb. Ma jään endale kindlaks tavaliselt. Ehk kui ma kellegagi vaidlen ning tean, et mul on õigus siis 90% juhtudest vähemalt on mul õigus. Isikuid kellega vaidlen on kahte sorti. On tavalised inimesed, kas vannuvad sulle alla ja saavad aru, et nemad on öelnud midagi valesti, ning on täielikud kääbikud, kes ei suuda kunagi tunnistada, et nad eksisid. Eksimine on inimlik, ning edukas inimene eksib. Veel edukam inimene, tunnistab oma eksimust.
Ma näengi maailma kahe värviga. On  olemas must ja valge. On olemas hea ja halb. On olemas tark ja loll. On olemas edukas-ja tavaisik. Ka seda on üritatud minuga vaielda ja tõestada vastupidist, aga eks igal ühel oma viis maailma nägemiseks. Minul on kaks värvi, see kas sulle see meeldib, või mitte, mind absoluutselt ei koti.
Olen juhtiv inimene, mulle meeldib tegutseda. Paljudele tundub, mu päevaplaan täis hullus, kui juhtub samal päeval olema kool, töö, trenn.  Ning ikka õhtul jätkub mul veel aega möliseda, arutada, mõelda, lugeda või mida iganes. Suhtlemine on ka üks minu lemmiktegevusi, sest tänapäeva inimesed ei oska suhelda. Pean ütlema, et mul on vedanud ja olen oma suhtlemisoskust kõvasti viimase aasta jooksul lihvida saanud. Just suhtlemine on üks edukuse võtmeid elus. Kes palju teeb, see palju jõuab.
 Ma arvan, et kõige rohkem on minu elu muutnud raamat "Rikas isa, vaene isa". Peale selle raamatu läbi lugemist, hakkasin nägema maailma hoopis teisest küljest. Hindama hoopis midagi muud. Ma olin ka enne juba natuke sellise suhtumisega ning see raamat kinnitas mu teooriat täielikult.
Ma ei taha elu lõpuni teenida kellegile teisele kõvasti pappi. Ma tahan ise panna inimesed endale pappi tootma. Ma ei taha lihtsalt toota pappi, ma tahan toota pappi selle pealt mis mulle meeldib. Kindlasti mõtlevad mõnest teist praegu, et haha, 10 aasta pärast oled samasugune palgatööline nagu iga teine, aga mõelge nii. Minul on elus oma siht, oma ideed, mida ma kavatsen teostada. Üsna kindel on, et tippsportlast minust enam ei saa, aga mis teha kõigist ei saagi. Kavatsen aidata neid inimesi, kes noorena unistavad samadest, millest mine näiteks eelmine suvi unistasin.
Tänapäeval näengi ühiskonna suure probleemina seda, et noortel ja lastel ei ole tõsiseltvõetavaid eeskujusid kellega suhelda. Paljud noored ei nimeta, enda vanemaid enda suurimateks eeskujudeks. Mul on ka vanemad, usun, et nad on mind aidanud ja toetanud. Õpetanud. Aga siiski, ei nimetaks ma neid enda suurimateks eeskujudeks. Minu maailma pilt ja nägemus elust on üsna midagi muud kui mu vanematel. Ma ei ütleks, et see on halb. Igas inimeses, on midagi head ja midagi halba. Ka minus. Paremaks inimeseks üritan mina saada niimoodi, et üritan inimestelt võtta vaid seda parimat. Õppida nende häid külgi. Sellepärast, ütleksingi, et mul ei ole mingit kindlat eeskuju. Aga ma soovin, et ehk kunagi olen mina mõnele noorele selline eeskuju.
Mulle meeldib asju kogeda, elu näha. Proovida erinevaid asju. Õppida. Tõsi, tänapäevast kooli ei hinda ma üldse eriti. Asi mida meile seal praegu õpetatakse on andke andeks aga täielik pask. Ka see jutt, et see on vajalik meie ajumahu arendamiseks on minu vaatenurgast vaadatuna üks täielik farss. Ma võin olla vastuvoolu ujuja ja ühiskonna kritiliine isik, aga ometi kooli ma pooleli jäta. Liiga raske on hakkama saada ilma vähemalt keskhariduseta, ning kunagi ei tea mis mõte sulle pähe võib turgatada.
Ma ei saa absoluutselt aru inimestest, kes veedavad tunde oma päevas õppides ja pürgivad oma eliitkooli pole, käivad ülikoolis teenivad mitu kraadi, lähevad tööle, näiteks mõnda riigiasutusse tööle. Töötavad terve elu seal asutuses, võtavad pangalaenu ostavad endale põllule maja, töötavad 8-17, kusjuures võivad nad teenida leibkonna peale isegi 4000€ kuus, aga ometigi ei jää neil sellest kuu lõpuks sentigi üle. Käivad kord aastas soojal maal reisil ning vaatavad lihtsalt, et saaks odavalt päikese alla. Pühapäeval mõtlevad, et "Pagan homme on jälle töö päev, üldse ei taha minna." Lõpuks saavad oma pensionit ja elavad oma pappmajakeses, mis juba igalt poolt läbi jookseb. Ka nende lapsed jätkavad seda sama teed. Mina ei taha oma elu niimoodi elada ja juba sellest kirjutamine paneb judinad üle selja jooksma.
Mõni täiskasvanud inimene võib seda lugedes pidada mind naiivseks, nooreks ja lolliks. Võibolla olengi ma loll ja naiivne. Võibolla oled hoopis sina, kes sa mind pead lolliks ja naiivseks, ise loll ja naiivne. Üldse on lollus ja naiivsus suhteline. Kõik on suhteline. Väga raske on mõõta midagi, mis pole matemaatiline ühik. Hinnata midagi, mis pole füüsikaline suurus.

Elagem, unistagem, ning tehkem oma unistused teoks.

Omakooli nädal ja rattasõit ja jooksmine.

Fuck yeah!

Just niimoodi nimetaks ma seda isegi võibolla, et fantastilist nädalat.  Koolis ei ole küll kõik nii suurepäraselt läinud, aga muidu on väga lahe. Aga kui nüüd siis rääkida koolivälisest tegevusest, siis alustama peaks esmaspäevast.
Koolist vabanesin 14.00. Oli selge, et tahan sõitma saada DH rattaga. OI kui häää oli, ratas tundus esimest korda juba mõnus, kui jäikus välja arvestada. Geomeetria tundus mugav. Metsas oli algus täitsa tore (arvestades, et DH ratast ei olnud ma näppinud ca. 2-3 nädalat), kiirust ka eriti nagu polnud, aga see juba tuli mõne korraga. Esmaspäeval oli selline mõnus värdjas tuul, mis võttis droppidest paar korda, ikka üsna lappama ära, aga sain hakkama, kodurajad siiski.
Kindel tunne oli see, et tahaks midagi uut sõita kui neid sütti silmad kinni sõidetavad rajad. Tuleb ehitama hakata, siit ka üleskutse, pühapäeval 11-12 teeks nõmmel sõitu ja ehitust. Mul mõned ideed ikka on.
 Siis teisipäev. oli üsna äge, koolis on meil omakooli nädal, ning sel teisipäeval tulid meie kooli meie kooli vilistlased. Meil oli siis tund planeeritud Ülo Mattheusiga. Ütleme nii, et ma olin kerge eelarvamusega, et järjekordne eluaegne riigitöötaja, aga kuna tegu on kirjanikuga, siis mingil määral ka põnevil, et tegu on kirjanikuga. Väga huvitas mind see, kuna ma ju ise ka natukene kirjutan. Ja päris lahe oli kui vastus küsimusele, "Millal te kirjutama hakkasite?" kõlas niimoodi: "Keskkooli ajal hakkasin tüdrukutele luuletusi kirjutama, neile väga meeldis." Äge! Lisaks oli üsna vinge kuulata, kuidas riigikogu pressinõunik räägib, kuidas omal ajal sai kehka tunnis õlut joodud. Näitab jällegi seda, et hinnetega ei jõua mitte kui kuskile, on palju tähtsamat. Ning eriti äge oli kuulata, kuidas omal ajal koos Härra President Ilvesega koos sai pidu pandud. Just igapäev ei saa esitada küsimusi inimeselt, on kõike eelnevat teinud. See oli lahe.
Järgmine tund, mis pidi olema, meil inglise keel, oli samuti vilistlasega. Kahju (isegi häbi) on tunnistada, et tema nimi mulle meelde hetkel ei tule, aga eesnimi oli vist Kristjan. Igatahes ka selline lahe inimene. Viisakalt riides, väga hea inglise keelega, 4-ja õiguskraadiga. 10 aastat käinud ülikoolis. Töötab Tele2s. Mulle meeldis, kui ta ütles, et "Olen 10 aastat käinud ülikoolis ja õppinud õigust, aga hetkel ma ei ole kindel kas see oli 10 aasta raiskamine või mitte." Ja ta ta ütles seda sellisel toonil, et see tundus täitsa lahe, et inimene ei kahetse üldse, et peale 10 aastat ülikoolis käimist ja selle õigsuses kahtlemist ta seda tegi. Inglise keel oli tal igatahes üsna hea, muidugi oli ta ka Inglismaal ülikoolis käinud ja alles laupäeval sai ta sealt kätte oma kraadi. Küsisin mina siis, et:"Kas te pole mõelnud oma äri avamisest, et kas teid ei häiri 8-17ni töö mingi rikka välismaalase jaoks, kellele tema tööb toob miljoneid kasu?" Vastus oli lihtne, ta ütles: "Olen ikka, paljudel ta sõpradel on oma advokaadi büroo, aga mu töö on praegu nii hea, kell 11 joon viskit. Kunagi tahaks olla kohtunik, aga eks näis mis tulevik toob." Lahe kui teda see ei häiri ja ta on oma tööga rahul. Kogu jutt käis Silveti tunnile vastavalt ikkagi inglise keeles ja oli ikka end tiba raske väljendada, aga oli tunda, et eneseväljendus oskus ja ka hääldus on ikka paranenud. Siis ta küsitles meid ka, mis me mõtleme peale keskkooli teha jne. Eks ma ka rääkisin oma ideest, et oma äriga, mis oleks seotud ratastega, sooviks alustada tõenäoliselt mitte Eestis, sest meie turg on nii väike. Selle peale rääkis ta kohe, et tal on Itaalias ka eestlasest sõber, kes ka hiljuti avas just oma rattapoe. Kõik on võimalik, vaid tahtmist peab olema.
Kõik need inimesed, nende lood, olid nii motiveerivad. Tundub, nagu oleks ma juba edukaks määratud.
Sel samal õhtul tegin ma ühe kakumäe ringi jooksu. (kodu-töö-vabaõhumuuseum-flint-kodu). Ca. 1.45 asfaldil. Väga paha oli pärast jalgadel, asfaldil ilma spetsiaalse tossuta. Seega siit soovitus- kui õige jalats puudub, jääge metsa.
Eile siis oli Hendrikul ja Tanelil DH video sündinud. Ma vaatasin seda korra, vaatasin 2 korda, vaatasin kolm. Deem, parim rattavideo, mis Eestis tehtud. Stiili on, edit oli ka lihtsalt suurepärane ning laul on mu uus lemmik.

Kes pole veel näinud siis vaadake:

Homme on ka õhtul plaanis väike jooks, ning nädalavahetus DH lainel :)
Kribamisteni!

minutid läevad, tunnid ja päevad

hai all senjoors ja senioriitas.

Minu päevad lähevad üks ja kaks. Ei ole trenni tegemisest loobunud. Siinkohal jooksmisest on saanud parim kaaslane. DH ratta selga pole ikka veel saanud. Oleks see nädal saanud, aga tekkis võimalus neljapäeval maale sõita, siis kasutasin seda võimalust. Ratas on ikka muutusteta, ei ole viitsinud seda Sepa juurde viia. Aga igatahes nüüd ma väga loodan, et äkki õnnestub homme DH rattaga metsa saada. Isu on täitsa olemas. Eelmine nädal oli ka üsna trenni vaene, ka vist 2 või kolm korda ainult, lihtsalt ei viitsinud minna nädalavahetusel jooksma. Kui rääkida lõppevast nädalast, siis on see olnud ikka jõle mõttetu. trenni ainult kaks korda tehtud, imesin kuskilt mingi viiruse. Esmaspäeval käisime jooksmas Jakoga, siis oli väga okei kõik. Teisipäeval suutsin endale mingi kurguvalu sebida. Isegi mingi nohualge oli olemas, siis oli selge et trenni paar päeva nüüd ei ole. Õnneks nohust viilisin ära ja kurk sai ka juba okei seisu. Neljapäeval oli maale minek
Reedel oli mul kindel rattaplaan, aga pandi puid lõikama. No ma mõtlesin, et sitta kah, pärast sõidan. Siis kui selle paplijuraka tükkideks oli lasnud, siis ikka olin kindel, et pärast lähen sõidan. Aga siis hakkas selle papli väljavedu. Ladvast allapoole liikudes, läksid jupid ikka järjest jämedamaks ja jämedamaks. Lõpuks oli see, et kui ma selle asjaga ükskord ühelepoole sain, olin läbi nagu euro ning jõudsin järeldusele, et see oligi täna trenni eest. Laupäeval oli kindel ratta plaan, ning mõeldud tehtud. Tegin siukse paraja ringi, täitsa tegus oli. Parajalt sitaseks sai ka, ei saa jätta mainimata. Tänane päev on ka selline lebo, mul fingers crossed, et homme saaks DHd sõita. Ma väga loodan, et lumi veel kohe maha ei tule, võiks tibake aega veel minna.
Jõle igav jutt on viimasel ajal ikka, see ka ei erine üldse, mulle ei meeldi igatahes, aga ehk saame hakkama.

Teie Ailar

Sügiseselt mõtlik ja MOTIVEERITUD

Tere poisid ja tüdrukud!


Jooksuaeg täielikult alanud. Ja mulle meeldib raisk! Tund 1.45 joosta, pole midagi ulmet, hakkan harjuma. Mõnusalt vaheldust on ka, tiba asfalti, metsa, mäkke üles ja mäest alla. Tunnen kuidas mootor läheb võimsamaks. Pühapäeval sai siuke pull tehtud, et Purresega trenni mindud tegema XCd piritale. Me arutasime seda juba eelmine nädal. Enne seda, tegin 1.50 ja 1.45 jooksu päevad ka. Tunne oli hommikul päris hea, kõht oli täis leiba sai tiba aega luusse lastud. Egas siis midagi, 11.20 pidin olema surfi juures, riietusin ilmale vastavalt, et siis oleksin surfi juures 11.20. Nii kui Purrese kätte sain, ja ta tempot hakkas tegema, oli näha, et poiss on trenni teinud, sest minu pulss tõusis peaaegu kohe 160 peale. Oli selge, et trenn tuleb raske. Aga mõtlesin, et hea saabki raske trenni ka teha, sisi on näha mis mootor teeb. Egas midagi, põrutasime Pirita poole. Piritaks oli juba paras vunk sees ja tiba lasime singleid. Peale ringi tegime pausi, paar minti ajasime juttu. Järgmisele ringile, ma ei olegi enam kindel, kas Purres palus minul ees sõita, või veel mitte aga igatahes, mingi ring palus ta mul ees sõita. Võtsin ja andsin minna. Jumala lambist krusisin seal pirital ringi. Pirital on XC rattaga muidu väga äge, mulle väga meeldis, seal väga mõnusad rajad. Siis kui ma olin end juba parajalt koomasse sõitnud nägime Seppa. Lahe vaatepilt, fiveten, munakoor, teksapüksid ja twentyniner. Sepp lendas ikka laskumiste peal tõeliselt järgi talle ei saanud. Tal on jalga ka ikka päris korralikult. Igatahes, enne kui ma koomaäärel sõitma hakkasin, ütles Purres, et jalga on :)
Hea on kuulda, et vähemalt mingit osa jalgrattaspordist on mulle antud. Aga Sepp vedas meid kõige tehnilistema asjade peale XC rattal. Sain hakkama küll. Hea meel täitsa selle üle, et XC rattal sellised asju suutsin ära sõita. Kui mootorile saaks ka turbo peale, siis võiks ju järgmine aasta Tallinna GPed või XCO EMVed täitsa sõita. Eks näis.
Igatahes siis kui me juba metsas lõppu tegema, olin mina täitsa koomas. Pärast koju veeredes surin ka, kui Purresega veeresime ja ta ütles, et tal juba üsna puhkeseis, siis minul oli ikka 120+ .
 Eks oli selge, et need kaks jooksupäeva olid mu üsna ära tapnud. Kui koju jõudsin olin täiesti kutu, süüa polnud siis läks 6 võiga leiba alla ja hulga juua ja keerasin magama.
Kes ei tea, kes on Erik Purres, siis eestlane, kes üritab välismaal läbi lüüa DH-ga. Paljud vihkavad teda, naeravad tema üle. Aga mehel endal on savi ja ta ajab oma asja ning eriti ei huvita teda teist arvamus. Austan teda, ega tema ka vist eriline talent pole, temalt on õppida nii mõndagi.  Julgustavad tema sõnad küll, kui ta ütleb, et välismaal on hoopis teismoodi asjad kui Eestis. Sellepärast olengi täitsa motiveeritud oma DH asja ajama edasi. Lähme ja vaatame mis saab. Kui ei saa asja, siis ei saa, keegi vähemalt ei saa öelda, et andis alla. Võtame asja tiba funnimalt, sõidan dirti ja Purrese rangel soovitusel teen uuusi radasi ja hakkan järsemaid asju sõitma, see pidavat kõige rohkem arendama. Ja ausaltöeldes järskudest asjadest olen eemale hoidnud juba üsna pikalt. Tulebki ratas pehmeks ära saada, amort Sepa juurde ja vividele taha uus vedru sebida.
Raisk mul on huvi DHd sõita ja kiireks saada. Ja talvega see isu ei vähene!
 Talvest rääkides, siis plaanis on suusatada, võibolla teeme mingi aeg tiba jõusaali/ujumist ka, aga hetkel ei kinnitaks seda veel. Praegu on aga jooks ja siis jooksuga koos jõulinnakutes möllamine. Tiba XCd ning tahaks dirti ja DHd ka veel tiba sõita, enne kui lumi maha tuleb.
Lõppu üks laul, mis tõmbab alati moti ülesse!
GO OUT THERE AND RIDE WITH YOUR FUCKING BIKE!

Ajavoolu reisija

Just niimoodi võiks nimetada seda nädalat, mis on minu viimasest postitusest möödunud.
Mitte midagi erilist pole toimunud. Tegevust on muidugi olnud sitaks, ei saa midagi öelda.
Kool on aega tolmuimejaga imenud. Selle nädala jooksul on kenasti trenni ka saadud teha.
Sai XC liikurile alla pandud korralikud kummud lõpuks, FF taga ja Renegade ees on ratas hoopis teine tera oma veeramise poolest. Siinkohal tuleb tänada Erkit, kelle abiga need said muretsetud. Siis pühapäeval sai DHd käidud tegema üle pika aja tegemas. Minna ma täitsa isegi tahtsin. Metsa jõudes oli täitsa kurb tegelikult, et mingit muutust pole toimunud. Ajus on sama blokk, mis enne, mitte midagi pole muutunud. Aga ma veel ei anna alla. Üldiselt peaksingi võibolla ära rääkima ka mõtetest, mis mu peas hetkel on just rattasõidu asjus.
Tunnen end niimoodi, et kui minust järgmisel hooajal ka asja veel, ei ole, siis on üsna tõenäoline, et DH kaob minu hobide kirjast ära. Kõik räägivad, et funni pärast võiksid edasi sõita, aga siin Tallinnas ma ainult funni pärast sõita, ei näe nagu pointi, arvestades veel neid summasid mis spordi alla lähevad.  DHd, teengi ma sellepärast, et siin on on lisaks adrele ja funile veel võistlusfaktor, ning see faktor on väga olulisel kohal.
Alla ma veel igatahes ei anna. Ehk on veel lootust, et talve jooksul pannakse slow nupp off asendisse.
Selle alternatiivina näengi seda, et kui midagi ei õnnestu, siis tuleb end tõestada parematel jahimaadel, vähemalt sporti olen proovinud, aga näed sellega ei õnnestunud edukaks saada.
Siis tulebki investeerima hakata jalgratta spordi arendusele, et talendikatel oleks rohkem lootust kuskile jõuda kui on seda tänapäeval. Ning lisaks leida ka mingi võimalus, kuidas hakata raha teenima oma lemmik tegevuse pealt. Sporti muidugi ei lõpetaks, DH asemel, sõidaksin arvatavasti dirti ja kui võistlemissoov tekiks, siis XC kalender on meil päris suur. Eks mul on mõtteid ja ideid tohututes kogustes ja ainult aeg näitab mis sellest kõigest saab.
Täna sai algust tehtud siis jooksuhooajaga ja ma pean ütlema, et jooksmine pole veel kunagi nii mõnus olnud, kui ta oli seda täna. 1.50, mets, mõtteid täis pea, hea muusika. Tõusud ja langused. Ja just mind üllataski, kui palju kergem oli mul olla peale mõnda Nõmme treppi või tõusu joostes. Jõulinnakus ka nipet näpet. On näha, et võrreldes kevadega olen astunud suure sammu edasi. Kindlasti hakkab jooksmist nüüd rohkem tulema, sest see pime aeg soosib seda.
Kehka tunnis sai selgeks, et kõht on nõrk ja just alumised kõhulised. Eks ma nüüd võtan selle ka ette ja hakkan vaeva nägema, selle parandamise nimel.
Eriti tahaks veel rääkida oma meeletust söögiisust. Ükspäev sai käidud Hesburgeris, kus läks sisse suur hesburger eine ja pärast veel tavaline  hesburger eine. Pärast seda oleks veel ühe jäätise ka sisse tõmmanud, aga järjekord oli liiga pikk. Ausaltöeldes, see isu valmistab mulle isegi muret, sest enda arust, ei tee ma nii palju trenni, et peaksin niipalju sööma, aga kaalus muutusi pole veel märgata, niiet ei põe. Üldiselt söön ikkagi kvaliteet toitu muidu, vaid väljas söömas käies söön rämpsu, aga välja õnneks väga tihti ei satu.
Siis rääkides koolist, ega seal midagi väga roosilist ei toimu. Üritan hakkama saada. Väga selline piiripealne on. Kõige hullem ongi vast see, et see mida ma õpin, ei tekita minus mingeid emotsioone, sest tean, et tulevikus mul seda vaja ei lähe. Aga paraku seda paberit ikkagi oleks tulevikus vaja, niiet ega siin pole midagi, tuleb kaasa käia.
Ja reisingi ajavoolus, sest mul puudub hetkel kõrgem eesmärk.
Vähemalt tore on kuulda, et keegi nimetab mu kirjutisi andeks.







 

Ketta nädal ja tibake muud kraami

See nädal on minu elus olnud üks täielik hunnik paska.
Algus oli paljutõotav ja tavaline esmaspäevane kooli ja tööpäev. Teisipäeval lootsin peale kooli väikse dirti naudingu teha, aga kui rene ratta sõidukorda sain, siis oli selge et midagi ei saa teha. See kuradi kella keeramine, kõik on selle süü. Ilma selle talve ajata, oleks minu elu palju lõbusam. Üldiselt see kell 16.45 kott pime on ikka täiesti masendav. Seda osa ma Eesti juures vihkan, neid kohutavalt pimedaid aegu.
 Siis kolmapäeval oli kella 16ni koolis. Tegelikult oleks pidanud jooksma minema, aga ei viitsinud lihtsalt. Jube jube jube. Neljapäeval oli jälle töö päev. Täna lootsin ma mõnusa trennipäeva teha. Koolis juba läks kõik sinna perse poole, sest füüsika KT tõenäoliselt 2, vene keele jutustamine x, siis veel mingi füüsika x ujus välja. Ning siis lootsin, et saab nüüd midagi toredat teha. Trippisin siis Astangule, ja peaaegu dirdis avastasin, et kuidagi pehme on tagumine osa. Sõitsin veel edasi ja tundsin maad tagarattaga. Vaatasin alla ning kumm oli katki. Siis tuli üks suur hunnik roppusi. Mõtlesin mis ma teen, otsustasin Joonasele helistada. Moosisin Piiritsa ära ja lubas mulle siseka tuua. Trippisin talle vastu ja võtsin jooksu valmis. Siis mingi 45 minuti pärast jõudis kohale Piirits. Kui pumpame hakkasime, saime aru, et pump on katki. No siis ilmus ka Priit kohale, ning otsustasime Priiduga, et hängime dirtis, äkki saame pumba tööle. Aga see kumm ja pump olid mõlemad perses. Siis ma sain priidu rattaga ka oma tosin hüpet teha.
Ütleme nii, et rattal ja rattal on ikka vahe. Jossi rattaga länderi saada oli ikka palju lihtsam kui Priidu pilliga.
Ja siuke mõnus dirti HT saab olema minu järgmine ratas. Alu raamil kindlasti, muidugi 100mm väike slopeks, mida saaks SSina kasutada oleks elu perfekto. Aga pagana kallis ka. Sellise kokkupanek läheks üle 1500€, mida on ikka tiba palju. Kuigi Dartmoor Shine, on ikka üks paganama seksikas pill.
Aga siis räägiks sellisest teemast nagu horoskoopid. Ühed ütlevad, tegu on sitaga, teised ütlevad, et tegu on õige kraamiga, mis tõesti aitab paremini elada.Üldiselt, kui ma vaatan seda horoskoopi, mis ma Postimehe tagaküljelt võin näha, siis tehu on täieliku bullshitiga. Aga olen enda jaoks avastanud ka horoskoobi, mille abil võid end paremini tõepoolest tundma õppida. http://www.horoskoop.net/natal.php minu puhul 90% on täitsa õige jutt, mis ta mulle rääkis. Soovitan teilgi proovida, saate ehk midagi enda kohta teada. Siuke värk tundub üldse kõik väga huvitav, siin maailmas on palju asju mida tahaks teada saada. Küsimusi on niipalju, aga vastuseid nii vähe. Mind mingisuguse Kirby müüja jutuga midagi uskuma ei pane. Et midagi uskuda, peab seda ise nägema ja veenduma. Kõik on igatahes võimalik. Aga valgub jälle jutt laiali.
Võtaks veel majanduse teemaks.  Tundub, et euroga on nüüd ikka päris perses. Lugedes E24 pealkirju kasvõi, võib aimu saada, et siin pole tegemist enam mingi naljaga. Kui juba majandusnobelipreemia laureaat ütleb, et eurotsoon võib kokku kukkuda, siis on tõesti asjad halvad. Kreeklased on ise ka ikka parajad idikad. Peaminister teeb mõnusat tsirkust. Üldse tundub mulle, et asjad on ikka väga perses. Suleviga arutasime ükspäev, et see jama võib siin täitsa sõjani viia. Aga loodame parimat, et asi paraneb. Iseenest on päris huvitav, sest nii mõnegi aktsia ostmiseks on praegu õige õeg, ja poole aasta pärast võib päris kenakese summa teenida oma investeeringu pealt. Jälgime ja vaatame, elu on huvitav.

Alustame asjakest siis rääkides ka tibakesest ilma muredest.

Nii,

kuna ratta mula jääb vähemaks ikka, siis otsustasin, et prooviks nüüd niimoodi teha, et räägiks ratastele muud juttu ka vahele. Ratastega on praegu üldse nii, et ma ei oskagi kohe mida öelda. Ilmselgelt on mul väikest pausi vaja, sest tundub nagu, et vahet pole mis rattaga ma sõidan, sõita ma ikka ei oska. Dirt on hetkel ainus asi, mida sõita tahaks ja viitsiks. Aga selle kuradi kella keeramise pärast ei saa ma seda peale kooli eriti teha. Üldiselt tahaks kiruda ja vanduda seda Eesti riiki, aga kuradi jama on ikka kodu riiki vanduda ja kiruda maailma koledamadesse avarustesse on ka valus. Kahju, et mulle siin nii palju meeldib. Midagi on aja jooksul külge hakanud. Vahepeal sai käidud dirtis, mulle väga meeldis. Täna sai käidud üksinda streeti tegemas, aga üldse ei meeldinud. Roka kausis tegin seal ca 160 kraadi ära vist. B hop on muidugi kõvasti paremaks läinud aga trikke võiks ka tulla. DH ratast pole üldse väga näppinud. Hooaja lõpp on ka, ma parem puhkan, sest hetkel on ratastest üsna kõrini. Mis ei tähenda, et ma trenni ei teeks. Aga aitab ratastest.
Täna vaatasime multimeedia tunnis USA doki USA naiste õigustest, naistest poliitikas, et naistele pannakse meeletult palju rõhku ja nii edasi. Niisiis, ka mina vaatasin seda filmi, jälgisin ja mõtlesin. Jõudsin järeldusele, et tegu on ikka täieliku saastaga.  Räägime naistele pandavast rõhust, välimusest. Võrdluseks tooks kohe loomariigi. Loomariigis on alati niimoodi, et üks sugupool, on teisest suurema konkurentsiga. On siis kas isane ilusam ja emased kõik üritavad isast ära oma välimuse ja häälitsuste või millega iganes ära võrgutada. Mul tekib küsimus, eks miks peaksid inimesed olema teistsugused? Ja ei saa öelda, et vaid naised konkureerivad. Ka meil, meestel käib ju väga tõsine konkurents. Naised käivad trenni, et välja näha ilusamad, aga mehed teevad seda sama. Inimesed on ju täpselt samasugused loomad nagu teisedki, meil on olemas oma instinktid ning eesmärk sugu jätkata. Seal oli veel ka, et 20% on olnud vahekorrras enne 13dat eluaastat. Juba aegade algusest on kõik liigid sugu jätkanud siis, kui nad on saavutanud suguküpsuse. Lisaks räägiti siin, et ilge jama, kuna naistest tippjuhte on vähem.  Ma usun, et see ongi reaalne, sest naistel ja meestel on erinevad eesmärgid elus. Erinev ülesanne on neil juba looduslikul tasandil. Ei saa väita, et ühiskond rõhub lollide ja ilusate naiste peale, et selline ongi ideaal. Ideaal on tegelikult ju midagi muud. Ideaaliks peatakse tänapäeval just iseseisvat ilusat naist, kes saab ise kõigega hakkama. See, et naised ei ole tippjuhid või tipp poliitikud on juba paljuski tingitud tänu nende hormoonidele. Ja kui rääkida enesekindlusest, mis pidavat ka filmi järgi olema suur probleem, siis tuleb õppida oma lapsi kasvatama ja süstima neisse enesekindlust.
Kokkuvõtteks siis ma ei ütle, et on hea, et naisi pole kuskil eriti palju tippjuhtidee ja poliitiktena, kindlasti on vaja tasakaalustamiseks ka edukaid naisi neil aladel, et asja tasakaalustada, aga ma leian, et oleme oma sisult nii erinevate eesmärkidega loodud ning see nagu praegu on, ongi normaalne. See, et naised saavad täpselt samal ametil vähem palka, kui mehed, see on puhtalt tegu kehva kasvatuse ning halva eneseusu ja enesekehtestamise oskusega.

Varsti kindlasti mingi uus teema, millel arutlen ;)

Seis on 0, tuju on 0, tunne on 0

Tere!

Kindlasti mõtlete, et pikk aeg on möödast viimasest postitusest. Ongi pikk aeg. Otsustasin enne mitte postitada, kui mul on ajad teada. Ma juba tundsin mäel, et kiirust pole. EC-D seljas ratsutada oli väga võõras veel siis, laupäeval olin teist korda mäel EC-Dga. Kuna me ei saanud sepaga õhku ka tööle, oli tegemist üsna jäiga asjaga.
Ratas oli tõesti jäik ja harjumatu. Aga see pole mingi vabandus olla 18. Just nimelt 18. See number on nutma ajavalt suur. Tunne on väga sitt tegelikult, sest tundub, et vahet pole,  kas teed trenni või ei tee, ikka tulevad pühapäeva sõitjad ja sõidavad sinust kiiremini ning päris mitme hunniku sekundite võrra. On ilmselge, et igasugune anne mul puudub, kuna 2 hooaega sõitnud DHd ja olla fulleriga 18.nes. Ma ei teagi mida ette võtta. Tegu on täieliku 0 puntkiga. Tunne on selline, nagu oleks tagasi alguses. Nagu eile oleks sõitma hakanud. Kõige hullem ongi see, et mulle endale tundub, et vigu pole nagu väga hullult palju. Või noh, neid on palju, aga mitte niipalju, et nii aeglane olla. Lihtsalt kiirust pole. Täitsa siuke tunne on, et viska või püss põõsasse. Aga noh, ega ma tegelikult veel alla ei anna. Kui järgmine aasta ka asi paremaks ei lähe, siis tuleb hakata küll mõtlema mis edasi saab. Kas on mõtet raisata nii palju aega ja raha, tulemuste peale, mis ei olegi tulemused. Eks näis, mis tulevik toob.
Ratta koha pealt niipalju, et praegu, kus taga on 400 vedru ja ees on vedru, ei ole ma sellega üldse rahul. Varsti tuleks upgrateda taha 300 vedru ja ette vast õhk, siis oleks näha, kas on hea või mitte. Muidu ratas mulle isegi meeldib, aga ma ei tea, kas asi on amortide jäikuses või milles, aga hüpata ma selle rattaga küll ei suuda absoluutselt.
Siis kes veel ei tea, siis sai vahepeal valmis minu cideo. Aega läks aga asja sai. Tulemus on rahuldav, kõik asjaosalised õppisid sellest palju ja see oli meile kõigile esimene korralik video. Tahaks tänada Jakot ja Markust, selle video valmimise eest!

Muidu peab ütlema, et kõik on sujunud tavaliselt. DH, XC, töö, kool. Eks see rattahooaeg on otsakorral. Ma ei ole ikka veel kindel mis talvel saama hakkab, aga suusatamine on üks kindel asi, mida ma teha tahan. Mu treeningu asjus on ka mõtteid, aga nendest veel ei räägiks
Sponsori otsingud ka käivad, aga kes mind pidurit ikka sponsoreerida tahab.

Järgmise aastal lähen peale nüüd väheke teistmoodi. Kuulan Molloki soovitusi ning ega midagi kaotada pole. Trenni teen ajaviiteks, võistlen for fun, aga alati 110% endast annan ära. Tsillin rohkem, tegelen flow-ga, õpin hüppama, whippi tegema jne.
Sõitmise koha pealt on enesekindlus ja eneseusk hetkel täiesti null. Isegi 2012 hooaja eesmärki pole ma suutnud enda jaoks paika panna. Ehk peakski tegema ilma eesmärgita. Lihtsalt minna ja võistelda ja anda enda maximum. Ma arvan, et nii ma teengi.

Eks ma mingi aeg jälle kirjutan.

Rutiin

Ola!



Viimasel ajal on mul olnud väga rutiinne elu. Trenn nii suure ratta kui väikse ratta seljas, kool, töö. Mitte midagi huvitavat. Üritan leida siin kuidagi midagi, eks saaks paremini sõitma hakata. Vooreka jämmi kuupäev on ka välja öeldud. 15-16 nädalavahetus on ilge jama, kuna mul on järgmine nädal rets ja siis võib arvata, et nvel tuleb mingi suurem pidu. Aga sportlasena pean ikkagi kerge kibestamusega ütlema, et see võistlus on mulle tähtsam kui pidu, aga no mis teha. Saaks veel siin viimast korda asjad paika panna ja minna talvele üle. Ei tahaks veel väga rääkida, aga järgmine nädal ehk tulen metsa teise suure pilliga. Loodame, et saame selle tehtud, siis on 2012 hooajaks veidi vägevam masin.
Täna käisin jako juures esimest korda ka oma promo materjali vaatamas ja seda osa mis valmis on. Väga khuuul ikka. Ma ei jõua ära oodata, selle asja reaalset valmimist ja teile näitamist. Ma olen nii stoked lihtsalt praegu selle pärast.
Aga täna põrutan üle pika aja maale ning kuna mu vend sai sünnipäevaks piti, siis on lõpuks jõudnud kätte see aeg, et saab selle proovile panna ja enda oskused ka loomulikult.
Rohkem mul midagi praegu öelda polegi. 

DH&XC

Wazzaup homied ja kiired ja aeglased ning karvased ja sulelised. Sportlased ja mitte sportlased.

On olnud emotsioonide rohke nädal. Lõppude lõpuks olen endale saanud korraliku XC pilli.
Siin on minu Specialized Rockhopper Expert. Praegu koos tavaari ja tubelessiks tegemata on kaal tiba üle 13 mis on üsna okei. Siit hakkavad kilod kaduma naks ja naks, ainult ressursi on vaja selleks.  Ratta muretsemise kohal tuleb tänada lisaks Spessu poele ja minule ja ka ema ja isa. Tänan teid, ma usun, et te ei pea kahetsema seda asja.

3 korda olen selle relvaga metsa saanud. Mul tegelt väga kahju, et Pühapäeval ei saanud prükkelit sõita, kuna tegin midagi millest hiljem tuleb juttu. Klippdega hakkan ka juba ära harjuma, täna Kakumäel panin mõne üksiku korra ainult külje maha.
Lisaks rääkides XCest, see jutt, et adrenaliin puudub on ikka päris jama. Sest minul on XCd sitaks õudsam sõita kui DHd. Mingid 20cm laiused puulauad mis viivad üle kraavi, mille põhi on 1,5 meetri kaugusel ja enne lauda on veel mõni juur. Kakumäel täna sõitsin mööda singlit mis läks paekalda äära peale, alla oli 30m ja rada oli 30cm lai. Kui ma sellest läbi sõitsin siis ma mõtlesin, et fuck mida ma just tegin.  DHs ei ole mitte kunagi nii suurt riski ma arvan olnud, kui oleks olnud tasakaalu kaotus ja 30m dropi paekivile. Ei ma ei taha sellest mõelda väga. Igatahes praegu asi meeldib, ratas hakkab ka vaikselt käppa saama juba, amordi seade jne. Veel ei kahetse ostu mitte mingil juhul. Jalg tugevneb ja kops laieneb. Seda näitas Läti, et on puudu neist kahest. Ja ega me ümber ei saa ka tehnikast suure ratta seljas.

Eelmine nädal sai tehtud ka 3 DH trenni
Reede selline fun, üksi poolteist tundi intesviine. Rahvas oli metsas palju ja päris palju inimesi vaatas ja küsis, et millega on tegu. Ühed nimetasid hulluks, teised ütlesid, et vägev.
Laupäeval sai ka peale tööd mindud õhtul kallama. Mul oli hea meel näha metsas sellist hulka rahvast. On hea näha, et ka siin nõmme kandis DH areneb. Kõik rajad hoiatakse korras, tehakse kraami juurde. RESPEKT!
Aga siis kauaoodatud pühapäev. Nimelt Prükkel jäi tegemata, kuna mul oli võimalik saada metsa filmima koos 2 operaatoriga (üks neist rohkem helimees tegelikult), ja koos Artur Talviku kaamera ja natuke pisema vägeva aparaadiga.  Käes on hooaja lõpp ja on viimane aeg midagi ära teha. Tahaks järgmine hooaeg sõita natuke lõbusamalt. Aga eelkõige tahaks lihtsalt näha end kõrvalt sõitmast, näha vigu, et alustada töötamist nende parandamise nimel. Kõik selleks, et järgmine aasta võiks juba konkurentsis olla! Igatahes materjal on ülesvõetud ja montaaziga on juba algust tehtud. Ma ütlen ausalt, et olen nagu väike laps, kellel on 2 nädala pärast sünnipäev ja sünnipäeva sooviks on uus jalgratas. See on imeline tunne. Tahaks vähemalt seda näha, et oma kodurajal suudan sõitja nagu Sam Hill ise.
Väike pilt ka pühapäevast:

Seniks aga, kuni me tulemust jääme ootama stei bläkk!

SEASON 2011. Pisarad, valu ja tibake rõõmu

Kodus.
Väsinud.
Tunne on kerge.  Oleme jälle saanud hooaja võrra kogenenumaks.
Arengut on igatahes toimunud. Eelkõige peaks ütlema, et olen enda suhtes reaalsemaks muutunud. Olen aru saanud, et andekus on minust kauge kaarega mööda lennanud ja tuleb teha tööd. Ja tööd tuleb hakata tegema organiseeritult. Areneda on igast nurgast ja otsast. Selle aasta lõpuks olen vähemalt enda põhiasendi nüüd saanud vähekene normaalsemaks ja tunne rattal on palju lahtisem kui seda oli eestikatel. Siinkohal tuleb tänada neid, kes mu tähelepanu sellele juhtisid. Ja tuleb tänada juurte rada, et seda harjutada olen saanud. Tänu asendi paranemisele, hakkab tekkima mingi arusaam juba hüppamise basikust. Kui võrrelda praegust hooaja algusega, siis enesekindlust on ikka kõvasti juurde tulnud. Ja no nii ta vaikselt läheb. Nagu te teate ehk, siis nädalavahetusel käisin Lätis. Vähemalt üks võistlus lätis ja M16 klassis see aasta. Ega jah, ütlen ausalt et vaadates eelmiste võistluste aegasid arvasin, et poodiumile saada ei tohiks olla väga keeruline. Avalikult eesmärkidest ei räägi, see on ka peale voorekat selgeks saanud. Aga jah läti kohta, mis ma oskan öelda. Füüsiliselt rasked. Eriti esimene rada. Seal vahepeal oleks võinud veel vändata, aga lihtsalt polnud jõudu. Vägisi tahtsid jala sirgeks lasta. Siis oli esimese rajal lõpus veel üks selline maasikas rivergap, mida ma ei lasnud. Puhtalt mõistus. Tegelikult väga hullult püksi sittuma see asi mind ei ajanud. Lihtsalt ei suutnud end valmis mediteerida võistluse alguseks. Eks segas see rahvamass ka, kes koguaeg ees töllerdas. Ülesse minnes, veel mõtlesin, et peaks ikka sõitma hüpet sest möödasõit võtab väga kaua aega. Aga jah, enne roadgapi, ei olnud lihtsalt seda jõudu, et võtta mingi risk ja minna laskma midagi, mida enne ei proovinud. Ja arvestades seda, leidsin ka, et midagi on arenenud võrreldes kütikaga. Kaotus Paulile 15 sekki, ja seekord ei lasnud ma hüpet millega oleks võitnud vähemalt 2-3 sekki arvestades, kuidas mina sealt mööda sõitsin. Asjaolu raskendas see, et ma tropp treeningu ajal ei sõitnud sellest hüppest mööda finishisse. Hardtailidelt pähe saada on ikka jama, aga mis teha kui ise oled aeglane. Aga sitta kah, mis tehtud see tehtud. Teine rada oli füüsiliselt lihtsam, nii palju emaseks väntamist polnud. Ja läbi ime, suutsin ma valida mülkast ka üsna hea liini. Teises sõidus oli vigu vähem. Aga kaotust ikkagi meie klassi võitjale üks jagu.
Aga sitta kah, jällegi omandatud suurepärane kogemus. Üldiselt see hooaeg ongi olnud üks suur kogemus. Muidugi mis mind häirib, on võistluste väheses sel hooajal.
Vooremäe DH,
Kütiorg 10,
EMV Kütiorg
ja Tukums.
Seda on poole vähem kui ma tahtsin. Miks?
1. rahalised ressursid
2. mina jäin hiljaks enda kuskile kaasa sebimisega ja autod olid täis.
3. vabandust väljenduse pärast ja ärge tundke end puudutatuna, aga vahest lihtsalt olid eestlased ühed laisad sittakotid ja ei viitsinud kuskile minna, peale minu.
Eriti kurvastab mind see, et Soome võistlema ma ei jõudnudki. Aga noh, sitta kah nagu öeldakse, mul on veel aega. Ja noh kui minust asja, ei saa, siis teadmiste ja kogemustega saab alati midagi toredat teha:)
Hooaja tipphetke kui sellist minu jaoks olemas ei olnudki väga. Teoreetiliselt on parim EMVel olla 3.s juunior eestlane, poodiumil tuli ikka naeratus näole. 2 koht ei olnud kaugel, ei väsi ma mainimast. Sel hetkel oli martini üsna sama tasemega, mis minal, aga lihtsalt suutis tema oma runni teha puhtamalt kui mina. Praegusel hetkel on ta kindlasti kiirem. See vend laseb kurve juba nagu Lehikas ise! Eks ta ole oma pea vast lahti saanud, ja usun, et hobbis järgmine aasta võib nalja täitsa teha.
Ega siin midagi pole, kahetseda pole midagi. Olen see hooaeg tohutul arenenud ikkagi. Sai leitud endale see õige koht kuidas võistelda. Voorekal sai testitud, et üle keeta end on üsna mõttetu. Peale voorekat olin ma tegelikult ikka päris murtud, arvasin, et olen palju kiirem ja kiresin ka seda avalikult. Võistlusnärvi võib öelda, et olen lõpuks kontrolli alla saanud. Kui eelmine aasta sai võistluspäeval ärgatud juba väriseva jalaga, siis see aasta seda probleemi polnud. Jalg hakkas kergelt värisema alles stardijärjekorras oodates.
Lisaks olen ma endale jalgratta selgeks suutnud teha, siin peab tänama Kristjanit, kelle käe all rattaid kokku panna sai ikka palju targemaks. Praegu suudan enda ratta koguaeg väga vonksus seisus hoida.
 Lisaks olen ma endale väga vinge koha leidnud Specialized Concept Stores. Üks minusugune õppiv rattapede, ma usun paremat tööd ei saaks endale kuskilt.
Ega nüüd pole midagi, DH ratas veel nurka ei lenda, sest talv on meil niigi pikk, tuleb ära kasutada seda sügist niikaua kui võimalik. Mega kurvaks teeb mind, et tallinnas meil mingit sise pumptracki pole, sest nagu ma kuulnud olen, see annab ikka meeletu boosti asjadele. Selle aasta talvine treening tuleb vähe vastupidavusele orienteeritum kui eelmine. Jõusaal asendub eelkõige suusatamisega. Tuleb juurde jooksmist ja igast muud kraami, et vastupidavus oleks järgmiseks aastaks ikka hea. Sest lihasmass praegu ei ole nii suureks takistuseks kui vastupidavus ja eks seda lihasmassi tekib ka vastupidavus spordiga. Eks ikka step by step paremaks. Kui saaks enda pea ka veel lahtisemaks oleks väga vonks. Olen õppinud end hindama ja võtma kaotust kui kogemust.
Tahaks tänada kõiki, kes mind see hooaeg on toetanud, oma vanemad, Specialized Concept Storet, rattapood Starti, sõpru, autojuhte ja trennikaaslasi kellega koos on saadud käia, see aasta trenni tegemas ja võistlemas, tänan ka neid, kes on mu blogi aktiivselt lugenud.
Aitäh!

I Will Be Back Stronger Than Ever, I’m In It For The Long Run!

(ja blogi loomulikult jätkub, lihtsalt võistlustest enam see hooaeg vist ei räägita)

Nonii, viimane võistlus see hooaeg!

Aloha!

Asjad on nüüd nii, et igahetk panen teele tartu poole. See nädal on saanud 1x xcd teha ja 1x dhd. Tervis on lihtsalt sitt olnud, sellepärast. Nohu on alles. Palavikku ma õnneks ei olegi jäänud. Eile sai endale klippidega pedaalid muretsetud ja väga vinge. Alguses oli üli äge sõita, bunnyhoppi teha jne. Aga mingi hetk läks asi jamaks ja kokku käisin ma pikali mingi 15 korda. 2 korral saatsin pikali isegi mõne inimese. Vahepeal tuli selline tunne küll, et oli nüüd neid vaja. Aga noh, vändate on nendega ikka palju parem. Aga nüüd siis, nädalavahetusel Lätti, lätikate viimasel DH etapile Tukumsisse. Klassiks siis seekord, minule õige M-16. Tõotab tulla vägev nädalavahetus ja tahaks juba sõita raisk! Arvata võib, et tegemist on paraja mülkasõiduga. Eks näis kui kohale jõuan. Koolis on ka muidu asjad täitsa tibens tobens ja muidu on ka väga lill. Ega rohkem polegi, astun uksest välja. Hoidke siis mulle pöidlad!

Ailar

räige kraam

Tere!

See nädal on läinud üsna raskelt. Viibin hetkel tööl, olen mõne tunni maganud, kurk valutab, nohu lämmatab hingamise ja ka palavik on tõenäoliselt olemas. See nädal sai onu Väinot nähtud, ütles et asjad on veits paremaks läinud. Keha asend jne. Jepikajee! Neljapäeval siis sai esimene NRK trenn tehtud. Selline 1.45 singleid Harku metsas. Üsna naljakas oli sõita 12 aastase kuti taga üsna piirajas üles alla. Pani tundma, et siin on kõvasti mille nimel vaeva näha. Aga trenn mulle täitsa meeldis. väga mõnus vaheldus. Sai ka ühte rabaauku külastatud. Selline kahtlane koht, kõik läksid paremalt, mõtlesin no ma lähen siis vasakul. Peale seda oli esijooks rabas kinni ja ma nägupidi seal sees. Funny. Harku on täitsa äge koht kruisimiseks, üles alla, singlid juured, isegi mingeid hüpped külastasime. Kõige naljakam oli vast, kui mingi väike kutt tuli hea hooga ja pani rappa faceplanti. See oli reaalne slow mo, kutt tuli, esi ratas kadus ja nägu pidi pasa sees. Leppisime treeneriga kokku, et esmaspäeval lähen ka. Tol õhtul magama minnes (neljapäeval) tundsin juba, et homseks on kurguga jama. Hakkas ju palav ja dressikas oli vaja ülevalt lahti teha, et ikka kurgule saaks hea laksu. Ja reede hommikuks oligi käes. Ja sealt nii ta läks, aga õhtust üritust ei tahtnud ma mitte kui mingil juhul vahele jätta. Aga eks nüüd näis koju saades, mis kraadiklaas näitab ja mis seis on.

Cheers,
Ailar

sügistuuled

Tjeere!


It`s been a week. Rattaga sõitnud vahepeal olen (väike mõttepaus) 3 korda vast. Eks ta ole siin selline kiire aeg praegu. Sai kooli mindud jälle. Täiskohaga töö on jälle läbi, midagi on selles positiivset ka ning niikaua kuni me nüüd kella veel ei keera, saab sõita ja trenni teha. Sai tehtud, ka elu esimene XC trenn. Harku singlid, ja 29" Epic. Üldiselt sitaks mõnus vaheldus alla sõitmisele, aga 29" DH ratast tahaks küll proovida. Haigelt hea oli igatahes Harkus küll 29". Aga põhiline uudis on see, et otsustasin liituda Nõmme rattaklubiga. Miks? Treenerid kes jagavad matsu nii ratastest kui ka anatoomiast. Eks mõtlemist, kaalumist oli palju enne kui sai selline otsus tehtud. Füüsiline tase peaks kevadeks ikka kõvasti paranema. Alustuseks on septembris kord nädalas XC sõit, mis ei tee sugugi paha. Muidugi Merida pann, millega ma seda tegema hakkan on ikka tõeline ront. Aga sitta kah, kuna tegemist on trenni eesmärgil kasutatava rattaga, siis pole ju suurt vahet. Eelkõige tuleb hetkel keskenduda võistlusratta arendamisele. Paneks väikese pildi ka, oma uuest lemmikrattast, milleks on Specialized S-WORKS carbon demo. Carbonit oli tegelikult ju oodata, aga et nii ilus ta välja kukkus, seda minu silma ette ei näinud:

Eks ole paljudel firmadel MM jaoks midagi uut, mis on ka väga mõistlik, sest paremat võimalust toodet turundada ei ole, kui selleks on DH MM. Mis on veidi häiriv, et Freecaster tahab raha saada live eest. Ma loodan, et järgmine aasta hakkab Eurosport äkki näitama seda kraami, see oleks suurepärane. Vahepeal olen siin mõnede firmadega rääkinud ja ühe käe peal võib lugeda kokku firmasi, kust nii 20%-40% saaksin alet, kui mingit kraami on vaja. Positiivne, aga mitte päris see mida ma tahan. Loomulikult on see sammuke edasi ja kui ressurssi tekib, siis üks toode, ühelt firmalt on vaja kindlasti lunastada. Võistlustega on see kuu üsna sitt lugu, pean tööl olema tõenäoliselt Soome ja Läti võistluste ajal. Aga noh, kui isegi ei saa nüüd võistelda, siis pole väga hullu, sest ma nagunii juba oma mõtetes olen järgmises hooajas. Usun, et olen motiveeritum kui kunagi varem. Sellel talvel saab suusatamisega ka kõvasti tegelema hakatud ja pitbike, peaks ka varsti Eestisse jõudma. Aga järgmine nädal on esimene NRK trenn, eks näis mis saab..
Aga Erik Purresele, kes MMil Champerys homme võistleb, GO BIG ja ära liialt pidurda pede!

Nautige enda järele jäänud nädalavahetust!

niisama istumine

Käes on laupäev ja mina olen tööl.
Tegu on olnud sõitmise mõttes, täiesti mõttetu nädalaga. Ainult korra käisin Pirital. Tol päeval oli pirital ilge mass ja sõitmisest eriti juttu polnud, tund aega umbes sai teha sellist reaalset sõitmist. Minu jaoks ilmselgelt vähe, aga naha sai vähemalt märjaks. Sai natuke sõiduisu ka tekitatud. Täna on kindlalt plaanis minna nõmmele kallama. Võtan tehnilisime poole nõmmest ette ja kallan natuke. Alguses oli mõte minna ka homme Voorele, või Tähtverre sõitma, kui kuskil HT oleks sebinud, aga eile hakkasin mõtlema, et pole pointi, pigem hoian raha kokku et saaks septembris kõvasti võistelda. Ja lisaks saan ma natukene teist trenni ka teha nüüd vahel. Tiiser on siin:

Et teada saada, enda sportliku vormi seisu, siis mõtlesin, et septembri keskel lähen ja võistlen lambist ühel MTB kolmapäevakul. Eks näis mis saab. Eile õhtul oli meil Mollokiga üsna pikk diskusioon Eesti downhillist, selle seisust hetkel jne. Ka enda talvise treeningu uurimustega hakkan juba kuskile jõudma. Eks näis mis sellest mõttest saab, mis hetkel käsil on, hetkel veel ei avalda. Igatahes üks mõnus asi on küll, et vend sai sünnaks piti endale 14" 17" ja nädalavahetused talvel on see kindlasti osa minu fun treeningust.
Aga tuju on umme hää, eks ma kriba jälle millalgi.

Fucks all the way down

See nädal on olnud suhteliselt igav. Rutiinne töö, veska burks, ja DH. Nõmme, ainult nõmme. Ausaltöeldes olen siiamaani väga pissed off, et ma Lätti ei saanud. Tsiteerides legendi "Iga päevaga tundubaina rohkem, et siin banaanivabariigis pole enam midagi teha." Ja kisub sinna poole. Ainult 2 tublit inimest, kes oleks soovinud lätti minna, aga üks neist on kipsis ja teisel on auto katki. Siis kui aru sain, et nüüd on putsis ja lätti ei saa, mõtlesin, et keegi Soome ikka tahab minna, aga huiatki. Üsna masendav. Elu on üks kuradi jama. Eriti mis puudutab sõitmist ja trippimist on tavaliselt kaks varianti: kas pole raha, või ei ole kedagi minemas. Sellepärast pean ütlema, et Pupius brothersid on sündinud õnnesärgis, et nende papsil on aega neid käia ja vedada mööda võistlusi. Kindlasti on siit palju tulevikuks meelde jätta. Täna ma ei sõida, puhkan ja tsillin ja söön. Kopp on ees sellest jamast natuke tahaks auru välja lasta. Ja jätkates teemat, kui Soome ei saanud, mõtlesin, et siis saan maale, sest pole seal juba teab mis ajast käinud. Aga paps jääb maale ja mina pean olema järgmine nädal tööl, seega ei liigu ma kuskile. Mingil määral tahaks jube kooli minna, siis saaks läbi see jooksmine.
Aga trennist niipalju, et hetkel tegelen talvise treeningu võimaluste uurimisega, igasuguseid mõtteid on olnud ja kirju on palju laiali saadetud, eks näis mis saab.Homme on Val Di Sole WC, rada on sitaks vinge, kivid ja juured, ärge maha magage. Ennustused on  sisse antud, ootame tulemust! Nüüd aga ma jätkan enda söömistuuridega.

Seeya

EMV 2011, ehk kes saab kiiremini mäest alla?

No tere jälle!

Käes on esmaspäev, olen saanud natukene mõelda ja seedida asja ning on paras aeg kirja panna muljed. Alustuseks räägiks üldse võistlusele eelnevast ajast. Reedel töölt koju jõudes, oli mu üllatus VÄGA suur kui mu auhind lõpuks kohale oli jõudnud. Kiirelt asja selga peegli ette imetlema. Kiiver oli ikka väga seksikas ja mugav. Särk ja püksid väga hea õhutusega. Aga kindad olid väga väikesed. Tahtsin L, aga nad saatsid M-id. Kui M üritasin kätte tõmmata ja ei õnnestunud, saatsin foxile kirja, et saatsite vale suuruse aga saatke L asemel XL. Foxi toredad poisid lubasid juba sama päeva õhtul teele panna, tunne nagu tõesti sponsored by Fox..:)
Aga siis seadsime sammud Haanja poole, Mustikmäele. Kell oli nii kena, et tahtsin Vällamäele sõitma ka veel jõuda. Tiba enne 8sat jõudsingi Vällamäele, oma tuliuues Foxi kostüümis. Vihma mõnusalt kallas ja lootus vihmavabalt EMV sõita ei olnud just suurim. Igatahes Vällakal see aasta esimest korda (jah, mul endal ka häbi) väga fun. Ja siis eelviimane allasõit, kõige parempoolsem rada ülevalt oli seal kuskil keskel mingi teega risti mõnus juurikas. Mida ma õigel ajal ei näinud ja vopsti esiratas alt ja kõhuli. Foxid olid mustad, aga lohutasin end sellega, et homme on nad mustemad. 9 ajal oli juba üsna pime, võsa vahel ei näinud muhvigi. Siis tõmbasin Mustikmäele ära sööma ja magama.
Laupäeva hommikul oli tuju hea, ainult tagapidur vajas veel õhutamist. Sellest kujunes vast nädalavahetuse suurim katsumus, sest poole õhutamise ajal avastasin, et üks polt mis käib süstla asemele normaaltingimustes on kadunud. Siis magnet ja muru sisse kammima, sest ma ju nii osav, et muru sees tegin seda. Kammisin pool tundi seda rohtu ja juba käisid peast läbi igasugused mõtted, et äkki ma ei jõuagi starti. Aga õnneks kasuisa aitas hädast välja ja leidis poldi ülesse. Igatahes tulemus oli okei. Pidur hakkas täitsa hästi tööle. Edasi polnudki midagi, kütiorgu. Tunne oli mõnus, meel oli rõõmus. Kenasti veeres päev õhtusse, mõned matsud, sain oma liinid paika, mis oli väga oluline. Ja tekkis lootus, et vihma ei tule, alguses oli natuke libe, aga asi paranes.
Siis pühapäev. Rahvast oli veel rohkem kui laupäeval. Esimest korda elus polnud mul võistluse hommikul mingit närvi. Tunne oli väga hea. Treeningutel ka kõik enamvähem sujus. Ei muretsenud üldse konkurentide pärast. Võiks öelda, et viimaks ometi sai selgeks, kuidas tuleb võistelda. Kui ma ma mäkke ronisin, siis tundsin kuidas närvike hakkas tekkima. Minu kurvastuseks olin ma pandud viimasena startima, eirates mu soovi esimesena startida. Aga siis start. Väntamine. Drop. Vänt. Stepup. Seekord sain stepupi selgeks, väge lihtne. Siis langus ja kurv. See kurv läks natuke mädasti, kallutasin vähe ja vajusin natike välja. Juurtes läks midagi väga perse, liiga palju pidureid vast. Alumine osa oli ka okei, negatiiv tuli hästi, Samliku väike õpetus oli väga kasulik, tänud. Siis alla jõudes vajus suu maani. Olin alles 4jas eestlane.Kaotus küll imetillukene, aga ikkagi. Siis polnud enam midagi, seedisin asja ja mõtlesin, et teine sõit kas kõik või mitte midagi. Närv oli väiksem, teadsin mida on vaja teha. Stardiplatele ja vänta. Kõik sujus okeilt, aga esimeses hüppes täiega tagaratasse ja üks jalg pedaalilt maha. Viga mida treeningus ei juhtunud kordagi. Ülejäänud rada oli okei, enne dropi S kurvis vajusin ka natuke välja. Aega- 0,5 sekki kaotust Martinile, ja ma tean täpselt kuhu see kadus. Aga noh hea oli näha, et asi arenes, kaotust võtjale 15 sekki, võrreldes 24 sekiga kütiorg 10e ajal.
Petrik ulme vend, õnnitlen eliidi võidu puhul. Chumba power! Mulle pandi pinge peale, öeldes mikrisse, et minu blogist saab muljeid lugeda. Aga ma usun, et tean nüüd mida mul on vaja, et juunioride eliidi kanna peale astuda. Lihtsalt siin Tallinnas kallamisest on vähe. Ma tean, et töötan õige asja nimel!
Mõni pilt ka:

 See nädalavahetus ootab mind ees Korde ja M16 klass. Väike Pupius on hull laps.
Näeme!

This is it, go big or go home!

Noniii.

Neljapäeva õhtu on käes. Tulin just Nõmmelt sõitmast, väga mõnsa oli. Üksi, loojuv päike, väga vähe inimesi metsas. Annab tunda, et sügis on kohe käes. Seee nädal sõitma jõudsin 2 korda. Eile oli filmimine pirital, saime päris korralikku vihma. Vahepeal tiksusin tagasi ka algasendisse:)
Algasendiks võib kutsuda, mul on oskused, vaja vaid mõistus paika saada. I can do it. Plaan EMV on minna, sõita nautida, ja HAVE SOME FUN! Pühapäeval võistlussõitudes anda endast parim ja näha mis saab. Olen ikka väga maha rahunenud võrreldes pühapäevaga, ei põe hetkel üldse. Vahepeal tegin sellise hulluse, et emotsiooni ajendil müüsin maha enda lizardi põlvesäärekad 30€-ga ja ostsin Bluegrass d3o põlvekad (molekul tehnoloogia) hind 76.50€. Karm, kas pole? Täna ma ikka mõtlesin, et blää oli see ikka õige asi. Aga sitta kah, mis tehtud see tehtud. Igatahes tallinnas nendega pelada oli päris hea. Täna oli üldse raisk, päris hea sõita, täiega kaiff, annad täiega vänta ülevalt, üle juurte, kurvi. Seda on väga hea kuidagi kirjeldada.
 Filmine pirital ajas mind kohtai päris närvi. Kurat väntad emaseks ennast ja ikka ei ole kurv kiire. Pirital tehke need kurvid allapoole kuskile et kiirus oleks suurem, vms. Aga jah.

Minu üüber smeksikas pill ka läikima löödud EMVeks (vähemalt päeval oli selline):

See jääb nüü viimaskes postiks enne võistlusi, niiet hoidke siis pöidlad mulle ikka onju!!

EMV treening @Kütiorg

Nonii.

Olen edukalt maandunud koju, midagi pooleks ei ole. Tunne ausaltöeldes ei ole kõige parem, kuna jäid ikkagi kohad kust ma ei saanud soovitud liinile liigagi tihti. Samas eesmärk mis oli upper root line, sai täidetud. Aga ka siis kui ta oli täidetud oli ta liiga aeglane. Sealt panin ka väga haleda mäsa, mille geo linti sai. Koht kus oli tegemist puhta mental blokiga. Mul on siin nõmmel poole suuremad juured ja neid on poole rohkem, aga kurat nad pole sellise negatiivi peal. Ja see negatiiv valmistab mu kerge puudega ajule palju probleeme. Lisaks oli veel üks negatiiv kus mul täna olid väga suured raskused õigel liinil püsimisega ning suutsin seda liini saada ja hoida mõne üksiku korra. Kurvidest pole mõtet rääkidagi, sest neid ma ei valda absoluutselt nagu praktika näitas. Negatiivil sõitmist õppisin ma alles eile, aga vähemalt õppisin. Aga aitab nüüd sellest hädaldamisest ja elame edasi. Sai täna mara Spessuga alla sõidetud. Gambler oma kilode ja 3 aasta vana geomeetriaga on kadunud mu silmist ja tekkinud on uus silmarõõm. Igatahes ma ei tea, kas madalam BB mõjutab asja, või on Maral kummid mis on valmistatud hästiveerevast liimist, igatahes sellist pidamist negatiivil ma lihtsalt ei suuda kirjeldada. See oli ulmeline. Lihtsalt veeresid nagu mööda asfalti. Kui minu parsa tõmbles seal nagu mingi ajupuudega konn, siis Demo oli lihtsalt maa külge liimitud. Seega ikkagi vist uus raam. Triinu K9 otsa sai ka istutud ja see Kowa tundus lihtsalt üüber smooth. Täitsa tahaks sõita selle amordiga demo all, minu meele järgi seades. Aga p*rse nüüd need ilusad ja head rattad ja asjad mida ma sõita ei oska! Nädal aega on EMVni aega. Tuleb minna kohale, ja endast 200%. Ratas tuleb ette valmistada, ennast tuleb ette valmistada. Puhata. Ja mõistus saada järgmisele tasemele. Eks ma hoian teid kursis.

Lõpetuseks väike pildike tagasihoidlikust relvast:

Sammud edukama elu, edukama sportlase poole

Tere!

Vahepeal on selle 4ja päevaga juhtunud väga palju. On sõidetud mõnusat downhilli. On sõber pandud downhilli sõitma. Ja noh suursündmus väärib pikemat tähelepanu. Nimelt eile hommikul, Facebooki avades kirjutas mulle Sulev, et kas ma  neile tööle ei tahaks minna. Usu või mitte, aga nii ilusaid hommikuid minul just väga tihti ette ei tule. Mõne tunni pärast leppisime kokku, läksin kohale. Ma polnudki enne veel Specializedi Tallinna esinduses käinud, olin vaid sisse piilunud. Sisse piilumine ütles nii mõndagi selle poe kohta. Oli selge, et tegu pole tavalise rattapoega. Aga pood oli vinge, kui mõni Demo ka lae all ripuks siis oleks ikka tõeliselt ulme töö. Leppisime kokku meie tingimused, tutvusin Erkiga. Üli vinge. Täna siis on seljataha jäänud esimene tööpäev. Minusugusele õpilasest rattasõltlasele suurepärane koht. Bränd on ka DH maailmas tegija ja pakub head toodet. Eks kindlasti hoian kursis, mis meil toimub seal. Aga homme sukeldun lõunamaale, Kütiorgu EMV jaoks trenni tegema. Pühapäeval pidime vällakale minema, eks selgub. Igatahes hetkel on tõeline unelmate elu, kahju, et see suvi varsti lõppeb.

Olge ägedad!

Tegutseb

Johnny, la gente esta muy loca. What the fuck?
Estoy tratando de volver loco.

Kes hispaania keelt mõistab, võis 2st lausest isegi midagi aru saada. Aga niimoodi ta on. Ma olen tegenud viimasel ajal nüüd sellega, et saaks enda ajud paika ja sõidaks kõik pooleks. Siiamaani tundub, et asi paraneb. Kubu lausest, et "kõige hullem mis juhtuda saab on surma saada ja siis ei tunne midagi" mõjus mulle hästi. See on nii hea lause. Seega ma nüüd üritan end rohkem pushida ja lasta seda mis on hirmus. Sõitnud olen. Nädalavahetusel oli puhkus, käisini kalal. Eile tegin ka sellise rahuliku XC tripi mööda luiteid, täitsa mõnus oli. Single track üles ja alla. Fun. Täna oli hea session Paul Raidiga, pagana hea on sellise vennaga koos sõita, kui sõidab ees annad endast kõik, et järgi saada ja kui ise oled ees, annad kõik, et vahet hoida.
Tunnen, et kui nii jätkub siis suudan eestikateks end täitsa kenast häälestada ja eesmärgiks mägi pooleks sõita ja võtta üks hea aeg. Rene poiss tuli linna ja laenab mulle enda hardtaili, eks ma lähen spekkin mis toimub minu alustamise kohal veskal ja lihtsalt hängin mingeid striit spotte. 
 All this shit for the win!!

Korralik ebaõnn

Nonii. Pole tükk aega kribanud midagi. Eelmine arginädal lõppes sõitmisega, sai bigairi pool käidud tehnilisemat sõidetud. Sai lastud ka nüüd oma rada laia lenksuga ja peale XC võistlust, see oli täitsa raskeks muutunud. Lisaks sai ehitatud step upi asemel olevast ma ei tea kelle tehtud surma kikkerist mingi suure pump-jumpi moodiasi. Nagu plaanitud, siis laupäeva hommikul tõmbasime Taaviga Soome Calpis bikeparki treenima. Kohalejõudmine mööda kiirteed oli päris äge, sai üsna kiiresti mööda kiirteed sõidetud. Linnas oli muidugi kohutav ummik. Nii kalpsi kohale jõudsime, siis väike söök riided selga ja mäele. Mind üllatas isegi, kui palju inimesi oli mäe peal arvestades, et olid Soome meistrikad Laajavouris. Igatahes kohvikus pidin ma ikka suht ära minestama, kui nägin et friikartulid koos viineritega maksid 6€. Ulme hind. Ostsin 2 päeva pilet kohe rõõmsalt ära ja läksin kallama. Alguses mind täitsa ärritas, kui lihtsa raha nimel see asi seal püsti on pandud. Mitte mingit raja ääre niitmist ega midagi. Kui mööda põldu tuled, siis kurvides oled külge pidi heina sees. Mõned rajad olid vapsee rohtu kasvanud. Ka radu endaid väga ei hooldata, nii treppi pidurdatud, et jube- aga see ongi downhill. Mida ma kohe tuntsin, et ma hoidsin jube kõvasti lenksust kinni, niimoodi, et käed väsisid alla jõudes ära. Tõenäoliselt oli see tingitud nendest aukudest, mis olid väga harjumatud. Radasi oli vähem tegelikult kui ma arvasin. Sõitsin kõik rajad mis mulle, et näidati läbi..üks kohalik kutt oli meile giidiks, tegi asja päris heaks. Siis hakkasin ma aimu saama, kus ma kiire olen ja kus mitte. Metsavahel. kus oli selline tehnilisime kraamtekkis kõige rohkem erroreid. Ühe raja peal Taavi, kes on minuga muidu enamvähem samal tasemel lihtsalt kadus eest ära. Ma lihtsalt ei tajunud biiti ära, milles on probleem. Aga samas põllu peal, kurvidega asjal vajusin ma kohalikule kutil (kes see aasta 5 korda sõitmas käinud kalpsis ja lasi nagu üli hästi selle kohta) temale ma sain ma kurvides täitsa järgi. Aga metsavahel kadus ta mul ka täitsa eest ära. See näitab, et ma juba tean mida tuleb treenida, tehnilist kraami. Järskus polegi nii väga probleemiks, kui on just selline natuke kurvidega puude vahel kivid ja juured. Siis ühe koleda crashi panin ka maha. Nimelt teise tõstuki juurest see rada mis esimese tõstuki juurde viib, kus on vahepeal mingi kivine asi ja peale seda kohe väga järks kurv. Seal alguses on kohe selline pikk sirge. Ja seal vasakus ääres oli valatud mingi kergkruus, asfalt, betoon vms maha. Mine muidugi üritasin enda natukene pushida ja lasin sinna mõnusalt külg ees sisse. Alguses arvasin, et oi blää nüüd on on pool nahka õla pealt läinud, aga õnneks mitte. Vaid mõned marrastused, sitta kah. Lasime edasi. Pürast tahtsin korra taavi amorti proovida, et teada saada, kuidas tema oma on aukudes võrreldes minu omaga. Vahe oli ulme. Minu oma raputas, tema omaga oli sujuvalt tunda. On selge, et Sepp, ma ikkagi tahan amort enne raami saada. Vahe oli lihtsalt jube suurÕhtul käisime pitsat söömas (8€ ja meie mõistes suur pitsa, ei olnudki väga hull..), panime telgi püsti, mõned õlled, tsill. Hommikul ärgates tekkis mul juba tõsisem error. Tundsin, et kurk valus. Kusele minnes pidin peaaegu kokku vajuma. Siis sain aru, et nüüd on mingi suurem error. Lootsin, et asi sitas magamises ja hakkasin end üles ajama. Mida päev edasi seda sitemaks läks. Ka ranne oli sitaks valus, see oli tõesti huvitav kuna laupäeval ma enda arust randmele väga haiget ei teinud, aga ju siis mõne matsuga ikka sai tehtud. Kuna enesetunne oli paras pask, siis hakkasin kohe päris tõsiselt kaaluma kas ma ikka täna sõidan. Söögiisu ka polnud (ja õhtusöök oli väga lahja). Kui kell juba mingi 11.30 sai sain aru, et asi läheb jamaks täna ma ei sõida. Kahju, sellest rahast, mis sinna 2 päeva pileti alla läks. Taavi tahtis laia lenksu proovida, lasin tal selle endale külge kruvida. Mõtlesin, et lähen ostan ühe tee, aga mäeomanikul polnud teed. Mõtlesin, et vaatan veel sõitu, aga jõudu polnud. Kolisin autosse ja tõmbasin kerra. Ja olingi autos päev otsa, sitaks külm oli jalad muutusid kangeks, mul oli seljas kõik riided ja olin magamiskotis. Mitte kellegile ei soovita sellist asja. Ma juba unistasin koju jõudmisest. Kui Taavi sõidu lõpetas, siis suure surmaga pakkisin enda asjad kokku ja ratta lahti ja liikusime tagasi Helsingi poole. Väga raske oli. Helsingisse jõudes ootas meid ulmeline järjekord laevale. Päike paistis peale nii koledasti, et ma ei teagi, kui mitu koledat roppust päikeses suunas lendas. Kui laeva saime oli rahu. Otsustasin kohe ära, et ma jään autosse. Kui sõitma hakkas laev, siis nii rahu enam polnud, kuna autod otsustasid enda signa tööle panna iga paari minuti tagant. See hakkas mu lõhkevale peale veelgi rohkem hullama. Üritasin lebos olla, jõle kõrge palavik oli, ma pakkusin sinna 39 kanti. Autos tulin sellise idee peale, et nagu vanasti märg lapp laubale. Minul oli märja lauba asemel Puhas sokk ja vesi, ajas ka asja ära. Ainult vesi sokis läks väga ruttu soojaks. Kui mingi tund oli sõidetud, siis ma ei suutnud enam ja pidin peldikut minema külastama. Peldikusse minnes voolas ikka ulme kogustes higi, tundsin kuidas lihtsalt higi jookseb. Tahtsin tagasi alla pääseda, aga kurat ei saanud.  Siis mõtlesin, et perse nüüd pean hakkama Taavit otsima. Tänu õnnele, leidsin ma Taavi suht ruttu ülesse, ta oli liitunud Soome meistrikate sportlaste Kadi ja Andrusega. Istusin ka sinna ära, rääkisin mõne sõne juttu, enamus ajast lihtsalt olin. Koju jõudes ei olnud midagi muud kui magama. Kraadiklaas näitas 39.4, niiet päris rets oli. Järgmine hommik sain diagnoosi ka- angiin. Võta nüüd näpust kas konditsioneer või õhtul külmetamine, või laeval külmetamine. Igatahes praegu juba paranen, antibiootikumid on peal. See nädal ei liigu ma kuskile lähen hoopis maale, teen natuke tööd ja äkki saan kalale ka see aasta lõpuks.
Üleeile vaatasin mingit filmi II maailmasõja põgenikest, mis oli üli motiveeriv. Tahan juba sõitma saada.


Tiiser projektist, mis suve lõpuks ehk valmis saab:

Loodan kiiret paranemist, et saaks jätkata treeningutega ja ära teha need viimased poolteist kuud lätikateni. Peale lätikaid võib sõitu nautida natukene aega, lihtsalt tsillida ja funnida ja kui kooli kõrvalt nii pimedaks läheb, et rajale enam asja ei ole, siis tuleb alustada ettevalmistustega järgmiseks hooajaks, et olla kiirem kui kunagi varem :)

Ailar

Wazzaup.

Tsau,

vahepeal on siin ikka ulme olnud. Olen nüüd sõitmas käinud pirital, kus mulle näidati mõnda päris ägedat kohta. Pirita on ikka suht fun, koos enda megakoguste radadega ja väntamisega. Tunnike sinna väntamist on kindlasti seda sõitu väärt ja Pirital hakkan ma nüüd palju tihemini käima. Eile sai siis algust tehtud minu esimese promo videoga. Ligi 4 tundi kogusime materjali, päris raske oli. Koguaeg üles alla, nagu duracelli jänku. Iseenest materjali saime nüüd küll, 3 sellist päeva tulevad veel. Kaameraga sõitmine on kõige raskem üldse. Ma olen suht juba väga ootusärevust täis, et projekt valmis saaks. Motivatsioon on ülikõrge, valmistun Eestikateks (ja ka Lätikateks). Nädalavahetusel on tõsine plaan minna Soome Kalpisesse treeninglaagrisse, ei suuda ära oodata jube, et kogu seda vinget värki fulleriga lasta saaks. Siis selline nali ka veel, et pühapäeval oli meil Windhami WC ja Vitalmtb ennustusmängus, suutsin mina ennustada kõige lähemale võitjate aega. Ja selle eest sponsoreeritakse mind Foxi kiivri, pükste, jersey ja kinnastage. Ma üli häppi, tõusin püsti ja karjusin, kui emaili nägin! Muidugi, oleks tahtnud ma seda Boxxer WCd saada, mida sai Fort Williami ennustuse auhinnaks, aga sitta kah, ma pole kunagi midagi asjalikku võitnud ja see on hea algus. Uue kiivri järgi oligi kõva puudus. Eks ma hakkan nüüd väga tõsiselt selle WC ennustamisega tegelema, siin on vaja loogikat, asjaga kursis olemist, quali aegu ja õnne. Täna on ilm suht kusine, seega mõtlesin, et läheks jooksma.

The Ailar

Afterparty

Nonii!

Kuna tuju on nii hää, siis pidi täna sissekanne lihtsalt tulema. Esmaspäev oli selline peale võistlusi puhkus. Sai natuke analüüsitud ja läbi mõeldud enda võistlustel toimunut. Lisaks sai MSA wc ära vaadatud. Faking hull lihtsalt, kuidas tüübid panevad. Mott tõusis lihtsalt. See Troy Brosnan, see on on lihtsalt kreisilt andekas tüüp. Ma ei tea, kas ta on nüüdseks saanud 18 aga 6 aeg vist sõita eliidis välja. ULME!
Igatahes, eile oli selline jahedam ilm ja mõtlesime, et Astangule võiks ehitama ja sõitma minna. Jõudsime kohale, hakkasin labidat otsima. Huiatki. Labidas läinud. Helistasin siis isikutele, kes neid viimasena kasutasid. Isikud aga kahjuks jätsid labida  ka kõige avalikuma koha peale seal karupees. No fuck that, siis polnud midagi tuli sõita. See on tegelikult mulle suht asjalik rada, kuna hüppama on vaja õppida. Peaks seal tihemini käima, aga sinna sellise päikesega nagu täna näiteks väga ronida ei viitsi. After that tahtis Priit1 minna kohalikku secret dirti (jah, meil on kaks Priitu). Mul ei olnud ka midagi vastu. Lootsin Priit2 käest ratast ka laenata (tal SS HT), et ise ka mõned hüpped lasta. Jõudsime kohale ja mõlemad Priidud lasid ise. Ma ei viitsinud oodata ja hakkasin enda fulleriga ka seda step up paugutama. See kikker oli nagunii juba suht räämas. Siis Priit2 väsis ära varsti ja ma sain ta htega paugutada. Kahjuks ta mind seti peale ei lasnud, kartis et paugutan nukki. Isu tuli küll peale, dirt on ikka kõva asi. Sellepärast ongi järgmine kevad vaja endale HT kokku panna (eelarveks tõenäoliselt u. 200€). Selline lihtne pill, ei mingeid käike, tagapiduriga, horisontaalse dropoudiga. Selline millega hea lasta dirti, streeti, parki, pumptracki, 4x. Mida iganes mis HT jaoks mõeldud on. Palju tehnilist ja ülakeha füüsilist saab HTega selliseid stiile lastes teha.
Täna siis mõtlesin, et lohistaks end Piritale. Nimelt olen ma nii perses vend, et ma polnudki veel see aasta Pirital käinud. Mõeldud tehtud. Teel külastasin ka Hr: Seppa, kes ütles, et uue amordi asemel osta uus raam. Tal on võibolla isegi õigus. Pärast räägin, miks. Väntamine polnudki nii hull, kui arvasin (v.a Pirita tee vastutuulega). Rajad olid meega smuutid. Hoopis erinev kui nõmmel. Üldiselt aeglasemad, aga tehnilisemad. Palju on sellist metsavahel "nussimist". Siis raamist rääkides. Istusin ühe kuti Gambleri peale ja lasin pumpe. Erinevus ulme. See Gambler (mis on juba 3a vana tehnoloogia) oli nii palju stabiilsem, et mul hakkas lausa kurb. Aga jah, ma ei taha väga uuest raamist mõelda, kuna tööd ka pole peab lotoga võitma vist. Kes tööd kuskil rattapoes või kus iganes pakkuda tahab, siis olen avatud kõigile pakkumistele. Aga lemmik rada oli täna see roadgapiga. Hüppamine on mul nüüd eesmärgiks seatud, tuleb hüppama õppima, siis paranevad muud asjad ka. Aga jah, ma olen sõitmist rohkem nautima hakkanud viimasel ajal. FUN FUN FUN! Kubsik kunagi ütles, et võta asja funniga. Praegu võtangi suht ja loodan, et kiirus ka paraneb. Siis Seppa "privatil" sai ka käidud ja üle nipli lastud. Seda rada oskaks sõita nii nagu Sepp, oleks kõva. Aga ma arvan, et Pirita võiks nüüd vähemalt kord nädalas küll kohustuslikuks saada.
 Nüüd ma 3 päeva tegelen XC võistlustega, teenin natuke raha ja saan rada ka ehitada:)
Eks näis palju ma ma DHd lasta saan selle vahe sees, aga loodame, et natuke ikka. Tahan valgehobusele ja rummu kallama saada ilgelt.

Vot tak, seeya my crazy fans

Kütiorg 10 ehk re-gain your motivation

Ello!



Järjekordne võistlus siis seljatatud. Seekord oli eesmärgiks teha korralik sõit ja jääda ise enda sõiduga rahule. Crashe vältida. Alustame siis laupäevast. Hommikul oli teada, et ega täna vist eriti vihma ei tule, aga ilmateate järgi ma ikka mudakummid ära ostnud kenasti.  Alustasin siis trackwalkiga. Mööda senderiga rada ülesse ja siis kasekat alla. Senderi rajas midagi uut ei olnud toimunud. Kaserada, mul polnud aimugi mida see tähendab. Igatahes siis hakkasin mööda kasekat alla jalutama. Kui metsavahele jõudsin vajus suu maani. Drop flätti, mida peale kohe kurv. Peale toda kurvi tuli kurikuulus kasekurv, ja siis nii ta läks. Mõned kurvid veel. Siis sirge. Mõned pumbid. Järgmine drop, kus oli 2 liini valikut. Ülemine liin tundus alguses ikka täielik ulme. Drop tillukeste kändude ja tõsiste aukudega. Lõpp oli selline tehniline metsavahe. Kaserada hirmutas mu tõsiselt ära ja uskusin, et neid 2te hullu metsavahe droppi ma ei lase elusees. Siis polnud midagi alla, riided selga ja kallama! Alustasin siis rajast, millega tuttav olin, ehk senderiga rada. Andsin minna. Enamvähem kenasti. Lasin siis toda rada mõned korrad ja oligi aeg kaseka käes. oi blää kui jube see oli. Kasekurvis sain päris mitu korda pusse ja sinna kõrvale lennatud. Siis too koht, kus 2 liini läks läksin alt. Kuulasin all natukene siis õpetussõnu et too alumisest dropist võib üle sõita. Selge. Ülesse. Ja siis seal metsavahel alumise dropi juures peatus. Lätakad ka tsillid ja ohhetasid seal päris korralikult. Aga vennad järjest läksid ja ei tundunudki nii hull. Proovisin korra kas BB käib vastu äärt, kui 0 hooga minna. Ei käinud. Siis väike ball pickup ja oligi minek. Nii ma siis lasin mõlemad radu. Vahepeal tuli vihma. Ja õhtul sõitsime natukene veel. Ülemine drop metsavahel oli ikka ulme. Päeva lõpetasin üli rahulikult, tunne oli mõnus ja mott oli laes. Ma polnud ma arvan kunagi sellise tundega võistluseelset  päeva lõpetanud.


Raceday:

Juba hommikul ärgates oli tunda närvi. Tõeliselt imelik, kuna ma ise olin endale kindlaks võtnud, et eesmärgiks on teha vaid korralikud sõidud, mitte midagi enamat. Kohale jõudsin, siis oli närv natukene veel suurem. Treeningu algus venis päris ullusti. Ma pakun, et mingi mingi 1,5-2 tundi vähemalt. Õnneks saadi asi korda. Ma sain isegi korra mäkke ronitud, kuna lift ei töödanud. Peale ronimist oli selge, et niimoodi asjal väge mõtet ei ole. Siis saadi lift tööle. Hakkasin treenima. Tunne oli päris okei, ainult närv oli. Timo julgustas mind, et võta see metsavahe esimene drop ka ära, see pole üldse nii hull. Sain aru, et mõistlik oleks, sest tunnid kaovad. Igatahes siis rääkisin Timpsiga kokku, et ma lähen vaatama ja ta tuleb ja laseb ära. Polnudki nii hirmus, kui see drop tundus. Jällegi ballsy, here i come. Lasin selle dropi ära. Kurat, tunne läks palju paremaks, siis sain kokku enamvähem runi. Siis hakkasin senderi rada laskma. Seal oli suurim error, et lihtsalt polnud mune piisavalt, et sender lasta teise länderisse. Okei, siis hakkas võistlus. Mina olin üllatuslikult juunioris esimene. Peab mainima, et mulle väga meeldis esimene olla. Saab kaelast ära kohe ja tehtud. Ei teki närvi, kui keegi crashib ja midagi ära murrab. Tõenäoliselt teine kordki. Enne starti arutasid mehed, et Kadi oleks võinud step-upi minna. Mina, kes ma treeningus step up ei lasknud hakkasin ka selle peale mõtlema päris tõsiselt.
Küsin veel Kaareli käest, et lendab ära. Siis saigi otsutatud, et davai võistlussõidus lasen step-upi esimest korda. Pukkis lihtsalt keskendusin. Lipp tõusis ja minek. Pärast mõtlesin, et oleks võinud startida käigu või paar suuremaga. Siis oli lihtsalt vänt. Drop. Siis oli ka vist väike vänt. Step up. Natukene nukki. Siin ongi nüüd mõttepaus. Kiiremini sain kindlasti, aga miks kurat mul kõik hüpped nukki lendasin. Enda arust väntasin palju rohkem, kui teised vennad, kes sealt vabalt üle lendasid. Kas siin asi ongi nüüd, minu kehvas hüppeoskuses (ja tõmbamisoskuses) või väntasin ma nii sitasti? Siis metsavahe koht, sai kenasti läbitud. Sirge, drop. Dropi sain suht kenasti, treeningutes tahtis väga tagaratasse minna üldiselt, suru ja lase raskus ette niipalju kui tahad. Toda kurvi ma eriti ei mäletagi, vist õnnestus. Senderisse läksin nats suurema hooga kui treeningus ja pauhti plaadile. Õnneks midagi hullu polnud. Siis oli väike kurv ja väntamine ülemäge. Eesmärk oli lõpusirgel ülesse lõigata. Üritasin ülesse saada, aga kurat liiga palju pidurit ja natukene vale liin ja vajusingi alla. Vahepeal üritasin tagasi ülesse saada, aga kas mulle tundus või seal ei saanud ma seda pidamist ja kartsin et panen külili äkki. Kurv vasakule sai suht okeilt läbitud. Siis oli veel sirge, sild ja vänta. Käigu märkasin liiga hilja ära vahetada. Ajaks: 00:49,68, mis oli siis jungas 5. aeg. Kaotus võitjale üle 8 sekundi.

Teine sõit:

Närv oli kuidagi suurem. Start anti, siis oli vänt, drop, vänt, hüpe. Üritasin tõmmata ratta kõhu alla aga ikka nukki. Siis oli väntamine, S, drop, kohe kurv. Siis oli kasekurv, mis läks suht napilt. Pelae kasekurvi oli veel 2 kurvi ja tuli sirge. See, et siin on vändata vaja tuli meelde alles poole sirge peal. Siis väntamine, üle essa pumbi. Teine pump oli jälle munade taga, niiet enne seda natuke pidurit ja lihtsalt sõitsin läbi sealt. Siis tuli see väärakas puu drop kohe kurvi. Üle puu ja lõikasin kurvi liiga sisse. Tulemus vajusin sinna külili ja jäin kinni. Treeningusd läksin väljast ja mingit errorit ei tekkinud. Kutid pakkusid, et mingi 3-4 sekundit võis küll sinna kaduda. Siis oli teine metsavahe drop ülesse ja tehniline lõpusektsioon. Kivist alla. Üle silla jha vänta. Käigu sain õigeks kohe ja andsin täiega kuni finishini. Aeg: 01:07,86, mis oli selle sõidu 4. Kaotust võitjale üle 15 sekundi. Aeg kokku 01:57,54 ja 4. koht. Kaotust võitjale natuke alla 24 sekundi. Poodiumilt jäin välja 17 sekiga. Tegelikult on tulemus päris masendav. Võrreldes seda aega teiste klasside ajaga, siis oleks ma olnud ikka seal päris taga otsas ning ise võiks enda sõiduga enamvähem rahule jääda. Esimesel rajal kadus vast mingi sekund umbes sinna, et ma alla vajusin ja teisel mingi 3-4 sekundit sinna külili vajumisega. Kui neid vigu poleks olnud, oleks kaotus ikkagi meeletu olnud. Muidugi, ega ma vist väga palju downhilli trenni ligi viimased 2 kuud vist teinud pole, aga see pole mingi argument. Tuleb teha tööd eelkõige hüppe oskuse ja juurikaste kurvidega rajaks. Ka muna tuleb veel kõvasti treenida.
Aga kindel on see, et sain nüüd ikka aru, et DH on ikka nii kõva ala, et võistlusspordina ma midagi muud küll teha ei sooviks eriti. 
Mõni pilt ka, mis Anett Hallap tegi:

PS! Kui keegi oskab võrrelda, kas nukki lendamisel oli asi kiiruses, või kehvas hüppeoskuses, siis andke teada!
Tahaks tänada kõiki enda sponsoreid: pere&sugulased. Mott on üleval, eestikateks vormi!

Mollokile kiiret paranemist!

Aidaa!

MA LENDAN!!

JÕU!

Peaks ütlema, et tänane DH oli ülikõva.  Alguses nats radasi. Siis lennukit. Lennuks võttis täna jala ikka suhteliselt nõrgaks. Isegi pidurit näppisin enne kikkerit. Siis tegime pulli ja võtsime aega ja panime rada.2 runi igal ühel. Mina 3/3 stopperi järgi. Hakkasin tõsiselt mõtlema selle peale, et kui äge oleks ajavõtuga trenni teha. Paneb ikka natuke rohkem pingutama. Anyways kõva. Siis kutid räigelt pushisid ja endal tuli ka tuju juba kõrgemale ehk oli vaja "sütiste bigair" ära lasta. Alguses ma räigelt põdesin ikka, kuna ma 2 korda seda hüpet lasnud, kui kikker veel teine oli ja siis oli 2 äärmust, kas situli või nõusi. Alguses siis natukene väiksem hoog ja hakkas pihta. Ullult vägev hüpekas. Kikker on mulle nii nummi lihtsalt. Igatahes siis tuli tunne peale ja ikka kaugemale ja kaugemale. Lõpuks tuli vist mingi cirka 7,5-8m lendu ära Martini mõõtmistehnika järgi. Üüber hästi hakkas tulema, aga lõpuks ikka külili maha. Kena mustriga verevalum on mul jalal. Nüüd valmistuma kütitkas. Rattal tekkis käiguvahetuse error, homme uurin mis probleem on. Ja kui ma siia veel postitanud pole siis tänu Kaarelile väike viidik ka valminud:

HOIDKE MOTT ÜLEVAL!
GO BIG OR GO HOME!

Sõitnud ja möllanud

Nonii. 9 päeva möödas viimasest postist. Facebooki süstiti motikirju. Eks tegelikult mulle mott tuligi tagasi, mingiks 2ks või 3ks sõiduks. Eks kaasa aitas ka ilmade natukene jahenemine. Igatahes vahepeal on ma sellise hulluse teinud, et 155km maanteel. Vastutuulega ja üksi. Oli vaja jaanideks maale saada. Maanteeratturid olid jumala kindlad, et ma ei tee seda ära ja vedasid isegi kihla. Aga näed, tuli mees metsast, ja sõitis veel 5kmh suurema keskmisega kui vennad ennustasid. Ja siis öeldi, et kui selle ära teed siis taastud sellest alles sügiseks. Paraku nad kõik eksisid. Kutt tõmbas täna 105km xc sõitjatega maanteed ka veel. Peaks ütlema, et pole üldse hull. Jalg on täitsa mõnus. Hakkab see grupitrenni hirm ka ära kaduma ja juba julgen tuules ka sõitma hakata. Ainus koht kus täna väga raske oli, oli tõus enne türisalu panka. Seal ikka tüübid kadusid eest ära ja vahe oli lõpuks paarsada meetrit. Enne tabasalu tõusu ma ei saanud proovida, kuna kett lendas maha, ja see tõus oligi tuksis. Ei mulle täitsa meeldis. Jaanipäev oli selline rahulik, piirdus õllega, mälu oli ka suurepärane. Pulsomeetri muretsesin ka endale, vahet pole mis trenni ma teen, talvel kulub ikka ära. Nädalavahetusel on kütiorg 10. Mott on enamvähem 0. Aga isegi, kui motti pole ja ma transa saan, siis olen kohal. Äkki saab motivatsiooni ülesse kerida, see kuluks väga ära praegu. Ja kevadel oli mul siin suur XC plaan. Siis ma tahan ka kindlasti XC0 käia metsas ära proovimas, kuna ma seda tegelikult veel teinud ei ole. Äkki on huvitam, kui maantee.Aga vot selline seis ongi hetkel. Ma lähen nüüd magama tagasi. Täna pool päeva maganud.

ratas müügis, miks?

Tere!

Kuna on juba märgata küsimuste vohangut, siis ma parem kirjutan siia. Jah, nii ta on ratas läks müüki. Olen nüüd juba peaaegu kuu aega motivatsiooni kriisis. Süüdlaseks võib pidada maanteeratast ja nõmmet ja minu otsustusvõimetust. Ma kaalusin päris tükk aega, kas panna müüki või mitte. Kuna motivatsioon ei tule tagasi, siis ei jäänud mul muud üle. No mis ma siin siis ikka räägin. Mul on kõrini 20 sekundi laskmisest. See polegi asja juures kõigehullem. Mingi blokk on ajusse tekkinud ja ma ei suuda enam nii kiiresti sõita. Koguaeg on nagu mingi hirm sees. See pole enam naudin, nagu adrelaks, vaid see on häiriv. Üldiselt hakkasin ma mõtlema, miks ma downhilliga tegelen. See ala tõmbas mind tollal, kuna pakkus adrenaliini ja võistlust. Paraku ma ei saaks enam tõe poolest rääkida adrenaliinist, kuna ma nagu ei tunne seda. On vaid hirm ja peale kardetu sooritamist on emotsioon "Noh, tegin ka." Mis mind veel kohutavalt häirib on see, et minu maakoht asub pärnumaal. Koht kus pole ühesti mäe moodi asjast haisugi. Kuna mulle meeldib meri ja tegelikult pole ma väga linna inimene, siis ma ei viitsi eriti linnas passida nädalavahetuseti. Siis on nii, et kui hakkab kool ja tuleb sügis, siis mingi oktoobri keskpaigast rattaselga enam naljalt asja ei ole. Nii pime on peale kooli lihtsalt. Ja kevadel saab sõitma hakata valguse poolest alles märtsi lõpus. Aga aeg on näidanud, et siis on ka lumi maas. Ja saaks ju nädalavahetuseti sõita, aga ma tahan maale minna. Kokkuvõtteks kõige suurem mure ongi, see hirm ja kaifi kadumine, mis motivatsiooni puuduse tekitavad. Väliskeskond (edukad Eesti sõitjad välismaal, WC) peaksid praegu motiveerima, aga ainult nendest ei piisa.
Rääkisid maanteest?
Nii väike uus sõltuvus ta mul ongi. Pika moosimisega paar nädalat tagasi sai Kristjaniga maanteed rühkimas käidud. Mulle meeldis. Kiirus, väga psühhiline teema on tempo hoidmine. Väga füüsiline. Kui ma veel mõtlesin, et sellega ma saan igalpool tegeleda, tõusis testosterooni tase kõrgele. Proovisin maantekaga asfalt laskumisi, siga lahe. Käisin maantekaga harku metsas kruusa ja singleid laskmas. Kruus oli äge, aga singlid mitte nii ägedad.  Sai tehtud siin 60km sõite. Siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult eelkõige downhilli juures tõmbab mind selle sportlik pool ning ma hakkasin mõtlema, et maantee on palju sportlikum. Ja mul oleks samad treeningutingimused, mis enamus inimestel maailmas. Ainus teema ongi see, et ma olen 16. See on viimane piir, kus mingi spordialaga tegelema hakata. Tean seda, et praegu tase on ulme lihtsalt kuttidel. Trennid on ka ulmelised, rasked ja pikad. Aga ma usun, et mulle raske sobibki. Ja, kui nüüd saabki ratta müüdud, siis arvatavasti peab sügist rattakooli ka minema, siin üksiku hundina ilma ei tee. Ma tahan tegelikult enne XC pilliga ka raskeid harku radu lasta, ehk on huvitavam, aga kahtlen. Sadul pee all droppe teha ei tundu väga minu teema olevat:D aga kui ma nüüd hakkangi maantee hundiks, siis blogi ei peatu ja downhilleritele niipalju, et ma kindlasti kavatsen maantee meestele ka rääkida, et Eestis on olemas täitsa DH EMV. Uskuge mind, see, et mul iga paari kuu tagant uue ala vastu huvi tekib, see häirib mind ennast ka väga, aga eks ma üritangi seda õiget ülesse leida ;)

thii ailar

ajudega on probleeme

See kõik sai alguse juba umbes 2 nädalat tagasi. Probleem seisneb selles, et mul puudub igasugune motivatsioon minna metsa downhilli sõitma. Kuigi mott peaks olema laes, end hästi näitavad eestlased välisvõistlustel, suures hoos käiv WC, aga võta näpust minul motti pole. Motivatsiooni puudumise süvenemise puhul võib süüdistada minu nööandjat Kristjanit, kes koguaeg pidi mind maanteele kaasa kutsuma. Isegi ratas anti pihkul. No, aga kuna mul siin juba motivatsioonipuudus oli, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole natuke maantee sõitu proovida, polnud ju kunagi enne proovinud. Ligi 40km kokku sai sõidetud, täitsa meeldis. Järgmine päev läks kristjan Filter Temposõidukolmapäevale. Kuna mul HEst oli piduriklotse vaja, siis saime jutule, et ma lähen kaasa. Võistlejaid oli sitaks. Endamisi arvutasin, mitu world cupi ma saaks kaasa sõita, kui kõik need rattad maha müüks, mis seal võistlusel olid. Igatahes, kui ma end lõpuks stardiplatsi ajasin, nägin millise tempoga need vennad läksid. U18 kutid lasid nii, et mul lihtsalt vajus suu lahti. Tol õhtul magamaminnes, ei saanud ma enam maantee mõtteid väga peast. Endal hakkas ka imelik, enne pinkbike minekut läksin rattaprofid.ee, tööjuures ka maanteekad käivad uksest sisse ja välja. Täna mõtlesin siis, et võtan natuke pikema trenni ette ja võtab natuke vaimustust maha aga kus sa siis sellega. Ligi 60km sai sõidetud, mõned kilomeetrid harku kruusal ka. Mind ajab kuradi närvi see, et iga paari kuu tagant mingi ülim vaimustus tekib mõne uue rattaala vastu. Ratastest ma küll üle vaevalt saan aga ikkagi. Taha või ära taha, kui ikka huvi pole siis ennast pole mõtet niimoodi sundida. Eks hetkel, ei jäägi muud üle kui loota, et motivatsioon tuleb tagasi. Ma tahaks väga loota, et tuleb sest muidu on peetis. Muidu eksamid on ka edukad olnud, mata tegin ka ära, nüüd on elu ilus.

Kribamiseni!

what the fuck?

See nädalake (tegelikult nädal ja 1 päev juba) on olnud suht hull. Algas kõik nende rõve palavate ilmadega. Ütlen kohe ära, et metsa olen saanud selle aja jooksul vaid 3 korda. Mis on selle põhjuseks? 1. mul hetkel mured motivatsiooniga, ma ei tea miks, aga parim lahendus selle taastamiseks on downhillist mõniaeg puhata. 2. on need rõvedalt palavad ilmad. 3. on sääsed. Ja 4. on lihtsalt vähe aega. 5. nõmme ei kutsu mind hetkel väga, oleks vaja kuskil teises kohas ära käia. Eksamikonsultatsioonid ja täna tegin esimese eksami ära, loodame 4ja. Nädalavahetusega oli nii, et alguses oli tegelikult plaan minna Valgehobuse mäele, kuid kuna Mart ja haigeks siis otsustasin maale minna. Kindel plaan oli ajada kuuri alt välja isa oldscool purjelaud (oldschool tähendab üli stabiilset lauda ja üli-üli suurt purje).Nagu ikka reedel kohale, õhtul oli telekast üks mu lemmikuid filme, Eurotrip (teate küll: Scotty doesnt know, that fiona and me doing it on my van every sunday..)  Igatahes laupäev oli nagu ikka, muruniitmine ja siis tuli purjelaud ka vette ajada. Laupäeval, ütlen ausalt paari tunniga vee peale end ei saanud. Õhtul saunas oli väike teooria tund, et siis järgmisele päevale paremini vastu minna. Maal olemise juures on üks väga suur pluss, et süüa on sitaks. Söömine on üks mu lemmiktegevusi. Pühapäev jätkus muruniitmisega ja siis merele. See kord veetsin seal mingi 3h. Ja üllatus üllatus, sain ka püsti. Päris lahe asi on jah, aga see puri on ikka rõvedalt suur. Eks ma järgmine kord uuesti, sest see on ikka suht kõva füüsiline trenn, nii seljale kätele kui jalgadele. Ainult kalipso päevitub mõnusalt selga. See selleks. Igatahes täna oli siis mul esimene tööpäev, võite trummi julgelt pöörduda enda muredega (Trummi 16b.) ja olen suht häppi sellega, kuna rattale juppe ja Soome tahaks minna küll. Õnnitleks ka kõiki edukaid eestlasi, kes nädalavahetusel võistlesid, ütleks nii, et te ületasite mu ootusi mingil määral, Paul on lihtsalt sick vend, siin pole mõtet kommenteerida isegi...aga mingil määral need kes võistlesid kergitasid minu motivatsiooni küll.

Seniks aga stei bläkk ja eks ma varsti kriban jälle, mis teemad on..

highway to hell

See nädal on olnud sõna otses mõttes karm. Esmaspäev, väike puhkus. Teisipäev fotoshuut@trailbuilding. Kolmapäev treening&trailbuilding. Neljapäev oli see uhke päev kui mnid esimest korda filmiti. Lähinädalate jooksul saab siis ehk aimu, mida mu suvised treeningpäevad endast kujutavad. Mis eriti kõva oli selle päeva juures, et ühe pääris korralikku hüppe paugutasin länderisse!! Sellega oli ja minu nädala nael tehtud. Reede oli koolipäev ja nädalavahetuseks maale. Maale koos minuga tuli ka minu venna BMX. Õhtul vaatasin filmi. Laupäev oli nagu oodata, tõeline tööpäev. Hommikul ülesse, korralik breakfest, natukene aega leiba lusse ja tunke selga ja trimmerdama. Ega jah siin on igasugu põõsaid ja kive piisavalt, niiet väga ei pea kurvastama töö vähesuse üle. Mingi 2 tunniga sai naadiraiped ribadeks lastud. Tegin põllul puhtaks ka väikese lapikese enda jaoks. Siis väike janukustutus ja natukene puhkust ja murutraktori otsa. Sellega sai pool aeda korda tehtud, kuni tuli lõunasöök. Oi blää. kui täis ma end pugisin. Supp, kissell, pannkoogid- Yummi! Jällegi mõnda aega leiba luusse ja siis murutraktorile tagasi. Siis sai l
lõpuks kogu selle rohelise jama ära niidetud ja algust tehtud pikka aega oodatud backyard pumptrackiga. Plats on vast mingi 20m korda 5 meetrit, hetkel eriti midasgi sõita ei kannata, sest ilgelt konarlik on see maa seal. Valmis sai tehtud ühe kurvi alge. See peab kõvasti kõrgemaks minema. Idee on väga kõva, töötunde kulub sinna alla kõvasti. Siis on ka põhjust maale ronida, kui siin saab ka tehnika trenni teha. Täna olen ma suhteliselt niisama vedelenud, loen natukene treeningu kohta ja üritan nii DH psühholoogilise poole, kui ka füüsilise poole paika saada. Varsti tahaks teiega jagada teisipäevast pildimaterjali, niiet seniks:

stay cool!