DH&XC

Wazzaup homied ja kiired ja aeglased ning karvased ja sulelised. Sportlased ja mitte sportlased.

On olnud emotsioonide rohke nädal. Lõppude lõpuks olen endale saanud korraliku XC pilli.
Siin on minu Specialized Rockhopper Expert. Praegu koos tavaari ja tubelessiks tegemata on kaal tiba üle 13 mis on üsna okei. Siit hakkavad kilod kaduma naks ja naks, ainult ressursi on vaja selleks.  Ratta muretsemise kohal tuleb tänada lisaks Spessu poele ja minule ja ka ema ja isa. Tänan teid, ma usun, et te ei pea kahetsema seda asja.

3 korda olen selle relvaga metsa saanud. Mul tegelt väga kahju, et Pühapäeval ei saanud prükkelit sõita, kuna tegin midagi millest hiljem tuleb juttu. Klippdega hakkan ka juba ära harjuma, täna Kakumäel panin mõne üksiku korra ainult külje maha.
Lisaks rääkides XCest, see jutt, et adrenaliin puudub on ikka päris jama. Sest minul on XCd sitaks õudsam sõita kui DHd. Mingid 20cm laiused puulauad mis viivad üle kraavi, mille põhi on 1,5 meetri kaugusel ja enne lauda on veel mõni juur. Kakumäel täna sõitsin mööda singlit mis läks paekalda äära peale, alla oli 30m ja rada oli 30cm lai. Kui ma sellest läbi sõitsin siis ma mõtlesin, et fuck mida ma just tegin.  DHs ei ole mitte kunagi nii suurt riski ma arvan olnud, kui oleks olnud tasakaalu kaotus ja 30m dropi paekivile. Ei ma ei taha sellest mõelda väga. Igatahes praegu asi meeldib, ratas hakkab ka vaikselt käppa saama juba, amordi seade jne. Veel ei kahetse ostu mitte mingil juhul. Jalg tugevneb ja kops laieneb. Seda näitas Läti, et on puudu neist kahest. Ja ega me ümber ei saa ka tehnikast suure ratta seljas.

Eelmine nädal sai tehtud ka 3 DH trenni
Reede selline fun, üksi poolteist tundi intesviine. Rahvas oli metsas palju ja päris palju inimesi vaatas ja küsis, et millega on tegu. Ühed nimetasid hulluks, teised ütlesid, et vägev.
Laupäeval sai ka peale tööd mindud õhtul kallama. Mul oli hea meel näha metsas sellist hulka rahvast. On hea näha, et ka siin nõmme kandis DH areneb. Kõik rajad hoiatakse korras, tehakse kraami juurde. RESPEKT!
Aga siis kauaoodatud pühapäev. Nimelt Prükkel jäi tegemata, kuna mul oli võimalik saada metsa filmima koos 2 operaatoriga (üks neist rohkem helimees tegelikult), ja koos Artur Talviku kaamera ja natuke pisema vägeva aparaadiga.  Käes on hooaja lõpp ja on viimane aeg midagi ära teha. Tahaks järgmine hooaeg sõita natuke lõbusamalt. Aga eelkõige tahaks lihtsalt näha end kõrvalt sõitmast, näha vigu, et alustada töötamist nende parandamise nimel. Kõik selleks, et järgmine aasta võiks juba konkurentsis olla! Igatahes materjal on ülesvõetud ja montaaziga on juba algust tehtud. Ma ütlen ausalt, et olen nagu väike laps, kellel on 2 nädala pärast sünnipäev ja sünnipäeva sooviks on uus jalgratas. See on imeline tunne. Tahaks vähemalt seda näha, et oma kodurajal suudan sõitja nagu Sam Hill ise.
Väike pilt ka pühapäevast:

Seniks aga, kuni me tulemust jääme ootama stei bläkk!

SEASON 2011. Pisarad, valu ja tibake rõõmu

Kodus.
Väsinud.
Tunne on kerge.  Oleme jälle saanud hooaja võrra kogenenumaks.
Arengut on igatahes toimunud. Eelkõige peaks ütlema, et olen enda suhtes reaalsemaks muutunud. Olen aru saanud, et andekus on minust kauge kaarega mööda lennanud ja tuleb teha tööd. Ja tööd tuleb hakata tegema organiseeritult. Areneda on igast nurgast ja otsast. Selle aasta lõpuks olen vähemalt enda põhiasendi nüüd saanud vähekene normaalsemaks ja tunne rattal on palju lahtisem kui seda oli eestikatel. Siinkohal tuleb tänada neid, kes mu tähelepanu sellele juhtisid. Ja tuleb tänada juurte rada, et seda harjutada olen saanud. Tänu asendi paranemisele, hakkab tekkima mingi arusaam juba hüppamise basikust. Kui võrrelda praegust hooaja algusega, siis enesekindlust on ikka kõvasti juurde tulnud. Ja no nii ta vaikselt läheb. Nagu te teate ehk, siis nädalavahetusel käisin Lätis. Vähemalt üks võistlus lätis ja M16 klassis see aasta. Ega jah, ütlen ausalt et vaadates eelmiste võistluste aegasid arvasin, et poodiumile saada ei tohiks olla väga keeruline. Avalikult eesmärkidest ei räägi, see on ka peale voorekat selgeks saanud. Aga jah läti kohta, mis ma oskan öelda. Füüsiliselt rasked. Eriti esimene rada. Seal vahepeal oleks võinud veel vändata, aga lihtsalt polnud jõudu. Vägisi tahtsid jala sirgeks lasta. Siis oli esimese rajal lõpus veel üks selline maasikas rivergap, mida ma ei lasnud. Puhtalt mõistus. Tegelikult väga hullult püksi sittuma see asi mind ei ajanud. Lihtsalt ei suutnud end valmis mediteerida võistluse alguseks. Eks segas see rahvamass ka, kes koguaeg ees töllerdas. Ülesse minnes, veel mõtlesin, et peaks ikka sõitma hüpet sest möödasõit võtab väga kaua aega. Aga jah, enne roadgapi, ei olnud lihtsalt seda jõudu, et võtta mingi risk ja minna laskma midagi, mida enne ei proovinud. Ja arvestades seda, leidsin ka, et midagi on arenenud võrreldes kütikaga. Kaotus Paulile 15 sekki, ja seekord ei lasnud ma hüpet millega oleks võitnud vähemalt 2-3 sekki arvestades, kuidas mina sealt mööda sõitsin. Asjaolu raskendas see, et ma tropp treeningu ajal ei sõitnud sellest hüppest mööda finishisse. Hardtailidelt pähe saada on ikka jama, aga mis teha kui ise oled aeglane. Aga sitta kah, mis tehtud see tehtud. Teine rada oli füüsiliselt lihtsam, nii palju emaseks väntamist polnud. Ja läbi ime, suutsin ma valida mülkast ka üsna hea liini. Teises sõidus oli vigu vähem. Aga kaotust ikkagi meie klassi võitjale üks jagu.
Aga sitta kah, jällegi omandatud suurepärane kogemus. Üldiselt see hooaeg ongi olnud üks suur kogemus. Muidugi mis mind häirib, on võistluste väheses sel hooajal.
Vooremäe DH,
Kütiorg 10,
EMV Kütiorg
ja Tukums.
Seda on poole vähem kui ma tahtsin. Miks?
1. rahalised ressursid
2. mina jäin hiljaks enda kuskile kaasa sebimisega ja autod olid täis.
3. vabandust väljenduse pärast ja ärge tundke end puudutatuna, aga vahest lihtsalt olid eestlased ühed laisad sittakotid ja ei viitsinud kuskile minna, peale minu.
Eriti kurvastab mind see, et Soome võistlema ma ei jõudnudki. Aga noh, sitta kah nagu öeldakse, mul on veel aega. Ja noh kui minust asja, ei saa, siis teadmiste ja kogemustega saab alati midagi toredat teha:)
Hooaja tipphetke kui sellist minu jaoks olemas ei olnudki väga. Teoreetiliselt on parim EMVel olla 3.s juunior eestlane, poodiumil tuli ikka naeratus näole. 2 koht ei olnud kaugel, ei väsi ma mainimast. Sel hetkel oli martini üsna sama tasemega, mis minal, aga lihtsalt suutis tema oma runni teha puhtamalt kui mina. Praegusel hetkel on ta kindlasti kiirem. See vend laseb kurve juba nagu Lehikas ise! Eks ta ole oma pea vast lahti saanud, ja usun, et hobbis järgmine aasta võib nalja täitsa teha.
Ega siin midagi pole, kahetseda pole midagi. Olen see hooaeg tohutul arenenud ikkagi. Sai leitud endale see õige koht kuidas võistelda. Voorekal sai testitud, et üle keeta end on üsna mõttetu. Peale voorekat olin ma tegelikult ikka päris murtud, arvasin, et olen palju kiirem ja kiresin ka seda avalikult. Võistlusnärvi võib öelda, et olen lõpuks kontrolli alla saanud. Kui eelmine aasta sai võistluspäeval ärgatud juba väriseva jalaga, siis see aasta seda probleemi polnud. Jalg hakkas kergelt värisema alles stardijärjekorras oodates.
Lisaks olen ma endale jalgratta selgeks suutnud teha, siin peab tänama Kristjanit, kelle käe all rattaid kokku panna sai ikka palju targemaks. Praegu suudan enda ratta koguaeg väga vonksus seisus hoida.
 Lisaks olen ma endale väga vinge koha leidnud Specialized Concept Stores. Üks minusugune õppiv rattapede, ma usun paremat tööd ei saaks endale kuskilt.
Ega nüüd pole midagi, DH ratas veel nurka ei lenda, sest talv on meil niigi pikk, tuleb ära kasutada seda sügist niikaua kui võimalik. Mega kurvaks teeb mind, et tallinnas meil mingit sise pumptracki pole, sest nagu ma kuulnud olen, see annab ikka meeletu boosti asjadele. Selle aasta talvine treening tuleb vähe vastupidavusele orienteeritum kui eelmine. Jõusaal asendub eelkõige suusatamisega. Tuleb juurde jooksmist ja igast muud kraami, et vastupidavus oleks järgmiseks aastaks ikka hea. Sest lihasmass praegu ei ole nii suureks takistuseks kui vastupidavus ja eks seda lihasmassi tekib ka vastupidavus spordiga. Eks ikka step by step paremaks. Kui saaks enda pea ka veel lahtisemaks oleks väga vonks. Olen õppinud end hindama ja võtma kaotust kui kogemust.
Tahaks tänada kõiki, kes mind see hooaeg on toetanud, oma vanemad, Specialized Concept Storet, rattapood Starti, sõpru, autojuhte ja trennikaaslasi kellega koos on saadud käia, see aasta trenni tegemas ja võistlemas, tänan ka neid, kes on mu blogi aktiivselt lugenud.
Aitäh!

I Will Be Back Stronger Than Ever, I’m In It For The Long Run!

(ja blogi loomulikult jätkub, lihtsalt võistlustest enam see hooaeg vist ei räägita)

Nonii, viimane võistlus see hooaeg!

Aloha!

Asjad on nüüd nii, et igahetk panen teele tartu poole. See nädal on saanud 1x xcd teha ja 1x dhd. Tervis on lihtsalt sitt olnud, sellepärast. Nohu on alles. Palavikku ma õnneks ei olegi jäänud. Eile sai endale klippidega pedaalid muretsetud ja väga vinge. Alguses oli üli äge sõita, bunnyhoppi teha jne. Aga mingi hetk läks asi jamaks ja kokku käisin ma pikali mingi 15 korda. 2 korral saatsin pikali isegi mõne inimese. Vahepeal tuli selline tunne küll, et oli nüüd neid vaja. Aga noh, vändate on nendega ikka palju parem. Aga nüüd siis, nädalavahetusel Lätti, lätikate viimasel DH etapile Tukumsisse. Klassiks siis seekord, minule õige M-16. Tõotab tulla vägev nädalavahetus ja tahaks juba sõita raisk! Arvata võib, et tegemist on paraja mülkasõiduga. Eks näis kui kohale jõuan. Koolis on ka muidu asjad täitsa tibens tobens ja muidu on ka väga lill. Ega rohkem polegi, astun uksest välja. Hoidke siis mulle pöidlad!

Ailar

räige kraam

Tere!

See nädal on läinud üsna raskelt. Viibin hetkel tööl, olen mõne tunni maganud, kurk valutab, nohu lämmatab hingamise ja ka palavik on tõenäoliselt olemas. See nädal sai onu Väinot nähtud, ütles et asjad on veits paremaks läinud. Keha asend jne. Jepikajee! Neljapäeval siis sai esimene NRK trenn tehtud. Selline 1.45 singleid Harku metsas. Üsna naljakas oli sõita 12 aastase kuti taga üsna piirajas üles alla. Pani tundma, et siin on kõvasti mille nimel vaeva näha. Aga trenn mulle täitsa meeldis. väga mõnus vaheldus. Sai ka ühte rabaauku külastatud. Selline kahtlane koht, kõik läksid paremalt, mõtlesin no ma lähen siis vasakul. Peale seda oli esijooks rabas kinni ja ma nägupidi seal sees. Funny. Harku on täitsa äge koht kruisimiseks, üles alla, singlid juured, isegi mingeid hüpped külastasime. Kõige naljakam oli vast, kui mingi väike kutt tuli hea hooga ja pani rappa faceplanti. See oli reaalne slow mo, kutt tuli, esi ratas kadus ja nägu pidi pasa sees. Leppisime treeneriga kokku, et esmaspäeval lähen ka. Tol õhtul magama minnes (neljapäeval) tundsin juba, et homseks on kurguga jama. Hakkas ju palav ja dressikas oli vaja ülevalt lahti teha, et ikka kurgule saaks hea laksu. Ja reede hommikuks oligi käes. Ja sealt nii ta läks, aga õhtust üritust ei tahtnud ma mitte kui mingil juhul vahele jätta. Aga eks nüüd näis koju saades, mis kraadiklaas näitab ja mis seis on.

Cheers,
Ailar

sügistuuled

Tjeere!


It`s been a week. Rattaga sõitnud vahepeal olen (väike mõttepaus) 3 korda vast. Eks ta ole siin selline kiire aeg praegu. Sai kooli mindud jälle. Täiskohaga töö on jälle läbi, midagi on selles positiivset ka ning niikaua kuni me nüüd kella veel ei keera, saab sõita ja trenni teha. Sai tehtud, ka elu esimene XC trenn. Harku singlid, ja 29" Epic. Üldiselt sitaks mõnus vaheldus alla sõitmisele, aga 29" DH ratast tahaks küll proovida. Haigelt hea oli igatahes Harkus küll 29". Aga põhiline uudis on see, et otsustasin liituda Nõmme rattaklubiga. Miks? Treenerid kes jagavad matsu nii ratastest kui ka anatoomiast. Eks mõtlemist, kaalumist oli palju enne kui sai selline otsus tehtud. Füüsiline tase peaks kevadeks ikka kõvasti paranema. Alustuseks on septembris kord nädalas XC sõit, mis ei tee sugugi paha. Muidugi Merida pann, millega ma seda tegema hakkan on ikka tõeline ront. Aga sitta kah, kuna tegemist on trenni eesmärgil kasutatava rattaga, siis pole ju suurt vahet. Eelkõige tuleb hetkel keskenduda võistlusratta arendamisele. Paneks väikese pildi ka, oma uuest lemmikrattast, milleks on Specialized S-WORKS carbon demo. Carbonit oli tegelikult ju oodata, aga et nii ilus ta välja kukkus, seda minu silma ette ei näinud:

Eks ole paljudel firmadel MM jaoks midagi uut, mis on ka väga mõistlik, sest paremat võimalust toodet turundada ei ole, kui selleks on DH MM. Mis on veidi häiriv, et Freecaster tahab raha saada live eest. Ma loodan, et järgmine aasta hakkab Eurosport äkki näitama seda kraami, see oleks suurepärane. Vahepeal olen siin mõnede firmadega rääkinud ja ühe käe peal võib lugeda kokku firmasi, kust nii 20%-40% saaksin alet, kui mingit kraami on vaja. Positiivne, aga mitte päris see mida ma tahan. Loomulikult on see sammuke edasi ja kui ressurssi tekib, siis üks toode, ühelt firmalt on vaja kindlasti lunastada. Võistlustega on see kuu üsna sitt lugu, pean tööl olema tõenäoliselt Soome ja Läti võistluste ajal. Aga noh, kui isegi ei saa nüüd võistelda, siis pole väga hullu, sest ma nagunii juba oma mõtetes olen järgmises hooajas. Usun, et olen motiveeritum kui kunagi varem. Sellel talvel saab suusatamisega ka kõvasti tegelema hakatud ja pitbike, peaks ka varsti Eestisse jõudma. Aga järgmine nädal on esimene NRK trenn, eks näis mis saab..
Aga Erik Purresele, kes MMil Champerys homme võistleb, GO BIG ja ära liialt pidurda pede!

Nautige enda järele jäänud nädalavahetust!