Just eile tuli mulle see idee, et peaks kirjutama endast. Täna õhtul teeme selle teoks.
Paljud inimesed kes minuga koos midagi on teinud, võivad pidada mind hulluks, hüperaktiivseks või mida iganes veel. Tõenäoliselt just nende inimeste pärast leidsin, et selline sissekanne on vajalik. Ning ehk õpetab mulle endalegi midagi. Eile õhtul kuulasin Raadio 2 ja seal oli päris hea jutt selle kohta, et mingi hetk elus saad sa aru, et kõik inimesed keda sa oled pidanud nii headeks, ei olegi nii head tegelikult. Ning siis vaatad sa peeglisse ja saad aru, et ka sul on mõni asi kapis, millest sa rääkida ei soovi. Aga tegelikult, ei olnud mul üldse plaanis sellest täna rääkida. Täna tahaksin ma rääkida endast.
Ma olen üks väga keeruline isik. Ma arvan, et minus on kaks mina. Ma ei nimetaks seda kahepalgelisuseks vaid, pigem mitmekülgsuseks. Olen kuulnud inimeste suust väga vastuolulisi küsimusi. Rohkem kuulen ma vast seda: "Kas sa kunagi vait ka jääd?" ja üsna harva seda: "Kas sa nii vaikne oledki?" Ma arvan, et kui ma mõtlen praegu, et miks ma olen siis vahest nii lärmakas või siis nii vaikne, siis kõige tõenäolisem vastus oleks, et see on seotud sellega, kas antud teema millest ma mõtlen, on mulle huvitav või kas on mul üldse millestki mõelda. Kas tegevus on lahe, või tegevus on igav.
Mulle meeldib tavaliselt kui mul on lõbus. Naeruga suudan peletada tavaliselt kõik kurvad mõtted ja keskenduda ainult hetkele. Ja nendes hetkedes on tihti palju ilusat. Naer on rohi, mis ravib kõik haavad.
Mulle meeldib panna inimesi naerda ja ilmselgelt meeldib ka mulle üsna tihti inimeste tähelepanu. Naeruga on võimalik luua suhteid, on võimalik neid hävitada. Naer on üldse üks asi, millel on päris suur võim.
Kui mind vaevab miski asi, millega ma tahan tegeleda, milles ma pean jõudma selgusele, siis tavaliselt olen ma vait. Keskendun, mind on üsna raske häirida. Olen täielikult oma mõtetes, unistustes. Mulle väga meeldib unistada ja mõtelda. Meeldib kujutada ette asju, mängida läbi oma ajus erinevad võimalused, erinevad teed erinevad valikud. Tihti on isegi halb, et ma nii palju asju suudan oma peas läbi mängida. Lausa valus on vahel.
Tihti töötan läbi oma mured üksi, ei aruta neid kellegiga. Kui ma olen midagi elus õppinud, siis seda, et lõpuni saab usaldada vaid iseennast.
Inimesed kipuvad mind üsna tihti arvustama. Ma olen tuhandeid korda kuulnud õpetajate, kaasõpilaste, ning ka lihtsalt juhututtava käest, et ma ei jõua elus mitte kui kuskile. Neile ei meeldi mina ja mu ego. Neile ei meeldi minu arvamus. Mul on igast asjast oma arvamus ning mina seda tagasi ei kavatse hoida. Ma ütlen seda mida ma mõtlen. Loomulikult on ka erandeid ja juhtumisi, isikuid kellele lihtsalt ei oleks poliitiliselt korrektne öelda, et "Anna andeks, aga sa oled ikka täielik lammas." Inimestele ei meeldi tihti mu arvamus, mu vastus või küsimus. Mulle meeldib kahelda. Inimest on erakordselt huvitav jälgida, kui sa esitad tema argumendile vastu argumendi ja vaatad mida ta nüüd ütleb. Ma jään endale kindlaks tavaliselt. Ehk kui ma kellegagi vaidlen ning tean, et mul on õigus siis 90% juhtudest vähemalt on mul õigus. Isikuid kellega vaidlen on kahte sorti. On tavalised inimesed, kas vannuvad sulle alla ja saavad aru, et nemad on öelnud midagi valesti, ning on täielikud kääbikud, kes ei suuda kunagi tunnistada, et nad eksisid. Eksimine on inimlik, ning edukas inimene eksib. Veel edukam inimene, tunnistab oma eksimust.
Ma näengi maailma kahe värviga. On olemas must ja valge. On olemas hea ja halb. On olemas tark ja loll. On olemas edukas-ja tavaisik. Ka seda on üritatud minuga vaielda ja tõestada vastupidist, aga eks igal ühel oma viis maailma nägemiseks. Minul on kaks värvi, see kas sulle see meeldib, või mitte, mind absoluutselt ei koti.
Olen juhtiv inimene, mulle meeldib tegutseda. Paljudele tundub, mu päevaplaan täis hullus, kui juhtub samal päeval olema kool, töö, trenn. Ning ikka õhtul jätkub mul veel aega möliseda, arutada, mõelda, lugeda või mida iganes. Suhtlemine on ka üks minu lemmiktegevusi, sest tänapäeva inimesed ei oska suhelda. Pean ütlema, et mul on vedanud ja olen oma suhtlemisoskust kõvasti viimase aasta jooksul lihvida saanud. Just suhtlemine on üks edukuse võtmeid elus. Kes palju teeb, see palju jõuab.
Ma arvan, et kõige rohkem on minu elu muutnud raamat "Rikas isa, vaene isa". Peale selle raamatu läbi lugemist, hakkasin nägema maailma hoopis teisest küljest. Hindama hoopis midagi muud. Ma olin ka enne juba natuke sellise suhtumisega ning see raamat kinnitas mu teooriat täielikult.
Ma ei taha elu lõpuni teenida kellegile teisele kõvasti pappi. Ma tahan ise panna inimesed endale pappi tootma. Ma ei taha lihtsalt toota pappi, ma tahan toota pappi selle pealt mis mulle meeldib. Kindlasti mõtlevad mõnest teist praegu, et haha, 10 aasta pärast oled samasugune palgatööline nagu iga teine, aga mõelge nii. Minul on elus oma siht, oma ideed, mida ma kavatsen teostada. Üsna kindel on, et tippsportlast minust enam ei saa, aga mis teha kõigist ei saagi. Kavatsen aidata neid inimesi, kes noorena unistavad samadest, millest mine näiteks eelmine suvi unistasin.
Tänapäeval näengi ühiskonna suure probleemina seda, et noortel ja lastel ei ole tõsiseltvõetavaid eeskujusid kellega suhelda. Paljud noored ei nimeta, enda vanemaid enda suurimateks eeskujudeks. Mul on ka vanemad, usun, et nad on mind aidanud ja toetanud. Õpetanud. Aga siiski, ei nimetaks ma neid enda suurimateks eeskujudeks. Minu maailma pilt ja nägemus elust on üsna midagi muud kui mu vanematel. Ma ei ütleks, et see on halb. Igas inimeses, on midagi head ja midagi halba. Ka minus. Paremaks inimeseks üritan mina saada niimoodi, et üritan inimestelt võtta vaid seda parimat. Õppida nende häid külgi. Sellepärast, ütleksingi, et mul ei ole mingit kindlat eeskuju. Aga ma soovin, et ehk kunagi olen mina mõnele noorele selline eeskuju.
Mulle meeldib asju kogeda, elu näha. Proovida erinevaid asju. Õppida. Tõsi, tänapäevast kooli ei hinda ma üldse eriti. Asi mida meile seal praegu õpetatakse on andke andeks aga täielik pask. Ka see jutt, et see on vajalik meie ajumahu arendamiseks on minu vaatenurgast vaadatuna üks täielik farss. Ma võin olla vastuvoolu ujuja ja ühiskonna kritiliine isik, aga ometi kooli ma pooleli jäta. Liiga raske on hakkama saada ilma vähemalt keskhariduseta, ning kunagi ei tea mis mõte sulle pähe võib turgatada.
Ma ei saa absoluutselt aru inimestest, kes veedavad tunde oma päevas õppides ja pürgivad oma eliitkooli pole, käivad ülikoolis teenivad mitu kraadi, lähevad tööle, näiteks mõnda riigiasutusse tööle. Töötavad terve elu seal asutuses, võtavad pangalaenu ostavad endale põllule maja, töötavad 8-17, kusjuures võivad nad teenida leibkonna peale isegi 4000€ kuus, aga ometigi ei jää neil sellest kuu lõpuks sentigi üle. Käivad kord aastas soojal maal reisil ning vaatavad lihtsalt, et saaks odavalt päikese alla. Pühapäeval mõtlevad, et "Pagan homme on jälle töö päev, üldse ei taha minna." Lõpuks saavad oma pensionit ja elavad oma pappmajakeses, mis juba igalt poolt läbi jookseb. Ka nende lapsed jätkavad seda sama teed. Mina ei taha oma elu niimoodi elada ja juba sellest kirjutamine paneb judinad üle selja jooksma.
Mõni täiskasvanud inimene võib seda lugedes pidada mind naiivseks, nooreks ja lolliks. Võibolla olengi ma loll ja naiivne. Võibolla oled hoopis sina, kes sa mind pead lolliks ja naiivseks, ise loll ja naiivne. Üldse on lollus ja naiivsus suhteline. Kõik on suhteline. Väga raske on mõõta midagi, mis pole matemaatiline ühik. Hinnata midagi, mis pole füüsikaline suurus.
Elagem, unistagem, ning tehkem oma unistused teoks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar