Go big, OR GO HOME!

Nagu kohalik "stei bläkk" kutt ütleb: you are fucking awesome, siis võib seda sama ka selle nädalavahetuse kohta öelda. Kohalejõudmine toimus reede hommikul. Kohale viis meid mugav rong. Sõit sujus tõrgeteta, ükski eluheidik rongi ette ei jooksnud. Kohale jõudes saime aru, et nende kottidega voorele sõitmine jalgrattal, nagu plaanis oli ei toimi. Otsutasime siis Geo mehe juurde sõita Zeppelini. Alati tore ja heatahtlik mees pakkus heldesti meie kottidele transporti. Vabanetud nendest suurtest kottidest, liikusime edasi Vooremäele. Väike peatus Roiu supermarketis, kust said muretsetud hääd ja paremat kraami. Vooremäele jõudis oli otsaesine igatahes märg ja sääseraiped ka enam rahule ei jätnud. Istusime maha, väike puhkus ja siis oli sõitmine. Varsti liitusid meiega K9 tiimerid Paul Raid ja Triinu Laurits. Minu arust Triinu uus velo on ikka fucking awesome, ilus ja flatis toimis väga hästi. Meiega liitusid veel mõned downhillerid õhtupoole, eesotsas mentali ill ja südame rütmihäiretega kabeklubi liige, kes ei teadnud mis on downhill ja lihtsalt sõitis pääris kiiresti. Õhtupoole tulid ka meie kotid Geo mehega. Õhtul lõkke ääres, väike makaron vorstiga ja tuttu ära. Uni oli kuradima häää! Järgmine päev saime siis rajad täpselt teada ja hakkas workout pihta. Treeningpäeval hakkas vaikselt selgeks saama, et ega siin seekord vist poodiumile asja pole. Aga minu motivatsioon ei langenud. Motivatsiooni hakkas langetama hoopis see, et minu pidurid hakkasid surema. Ühel hetkel tagapidur surigi.Oi ma olin kuri ja närvis. Ilma tagapidurita sai ka päris mitu crashi lastud ning kaelas rippuv prilllaud ka ära proovitud, tundub et abi oli küll. Aga minu elu päästis seekord Veiko. Üüber tänud talle, et ta nägi ette, et avidi bleed kitti läheb voorel vaja. Saime minu pidurid ka korda (esimese ka just, raputates kadus ka see ära). Esimesel rajal oli 2 värdjat kohta mis mul laupäevaks veel selged ei olnud e ma ei teadnud kuidas ma neid sõidan.  Õhtul oli rahvast natuke rohkem ja lõkke ümber hängisid inimesed. Mina keerasin varakult tuttu, mõnus. Hommik oli üllatavalt rahulik, närvi väga nagu ei olnudki. Vaatasin veel hoolega enda liine, ja siis hakkasime sõitu tegema. Kusjuures sel hetkel sain ma enda liinid juba peaaegu kõik paika. Igatahes selle hooaja numbriks valisin 216- võtsin vanuse järgi lihtsalt, kuna mul mingit õnnenumbrit pole. Enne kui asusin puhkama, mõlemad rajad viimast korda veel läbi. Hüpetega polnud ma rahul, koguaeg tagaratasse ikka need asjakesed, mõned asjad veel, siis võis nagu peaaegu rahule jääda sõiduga. Esimene rada oli aga natuke keerulisem, eriti see osa mis nüüd uus oli. Kõige halvem pauk seal oli viimane run enne võistlust seal pauku panna. Peale seda hakkasin mõtlema teisele liinile, aga jäin siiski endale kindalks, kuna see tundus mulle kiireim. Igatahes siis algas pihta ootamine. närv, närv, närv.. Viimased korrad, sõitsin mõttes rada läbi ideaalselt. Enne starti tegin suure vea ja pushisin end ülse. Ajasin vere liiga käima. Teises kurvis läks asi juba putsi ja vajusin külili. Siis oli juba mõttes suur tüüra ja kiiresti püsti ja edasi. Metsavahe läbisin päris kiiresti ja tuli uphill. Vänta, vänta, vänta. ja siis sai jälle alla minna. Läksin siis enda liini ja partsti kännu otsa ja külili. Kuradi kurat. Püsti ja viimane kurv, mida ma põdesin sai ka normaalselt läbitud. Vänta ja finisisse. Kuradi pettumus oli ikka. Siis vaatasin sõitu, varsti ronisin ülesse tagasi. Järgmise sõidu alguses olin ikka nats pettunud, aga närv oli ikka sees. Seekord end käima ei ajanud nii hullult ja hakkasin vänta andma. Faking, kui pidin käiku ülesse vahetama, vahetasin mina alla. Aru sain sellest alles tsirka 10 meetrit eemal, kui vänt käis täitsa tühja. Siis kiirelt käik ülesse ja minek. Zajebiss gopro oli essa hüppe peal päris lähedal. Täiega edasi ja metsavahele. Kusjuures ma ole kindel, et mul metsavahel kõik päris kenasti läks. Kurvist läbi oli täiega vänta, bunnyga üle pumbi, siis metsavahelt surumine kurv ja sirge ja jälle vänt. Pidurdamine ja S-i. Esimesest kenasti teise ja siis sain aru, et oi blää mis käik mul sees on. Siis vahetasin käiku alla (mitte piisavalt) ja vänta täielikult finishi poole. Finishis kirusin enda algust ja olin ikka päris kuri. Siis natuke vaatasin teisi ja ronisin ülesse aegasi vaatama. Esimese runi aeg oli ikka päris masendav, aga 2 crashi siiski. Teine run oli mulle päris suur üllatus, arvestades hüppeoskust. 2. runil siis enda ajaga 4.jas arvestades täiesti raisku läinud stardisirget. Väga rahul ei ole. 2 runiga arvestades asjaolusi olin isegi päris rahul. Poolteist sekki oleks ma usun õnnestunud käiguvahetusega kindlasti õnnestunud säästa. Autasustamine, õnnitlused kõikidele poodiumiinimestele, kiired olete! Tagasiminek oli niimoodi, et ratas läks Väintsi ja Kupi peale, suured tänksuud neile pepupoistele kaa..
Ise läksin Andrusega. Parklas ajasime juttu ka Põlva kolhoositiimi rahvaga. Sain neilt kuttidelt kenasti motivatsiooni juurde. GO FUCKING BIG OR GO HOME! Ja nii ongi. Üldiselt on mul natuke parem ülevaade, mida tuleb hakata eriti treenima ja mida üldse tuleks enda nn treeningplaani juurde võtta ja rohkem rõhku panna. Tuleb hakata treenima enda piiril.
See nädal on lootus äkki Nõmmel kaevata ja pildistatud saada. Lisaks lubas Kaarel Põlvast, et  tuleb ja kostitab mind neljapäeval helmetcamiga, et näidata teile mis minul siin Nõmmel teoksil on. Mul, aga tuleb kiireks saada Kütika võistluseks! See kord oli GO HOME!

GO BIG, OR GO HOME!