Jaa, kui ma reede õhtul olin päris kurb ikka veel, et ma Lätti ei saanud, siis asi paranes. Kindel plaan oli, et kui ei saa Lätti tuleb teha korralik trenn. Mõeldud-tehtud. Laupäeval oli plaan minna Taneli ja Martiga ning hunniku Türi ja Paide noortega kaema Valgehobuse mäge. Nagu trippimisele ikka tavaks saanud, tuli ka seekord varakult tõusta. Nii ta algas- rong Aegviitu, ja mööda kruusateid Valgehobuse poole. 45 kruusateid ja jõudsime ülimalt kaunisse mäekeskusse. Avanes vaade päris normaalsele mäele, mõnusale tiigile ja ja väga korralikkule kompleksile. Istusime siis maha ja hakkasime ootama. Kell tiksus, ajasime juttu. Enne 10t ilmus kohale vallavanem, ajasime natuke juttu, rääkisime palju downhillereid on Eestis ja mis asi see downhill üldse on. Jäime ootama Paide gruppi. Jõudis ka see grupp kohale, käru täis tööriistasi, kaugelt oli näha, et trailbuildingu koha pealt pole tegu algajatega. Ega siis midagi, ronisime mäkke ja hakkasime rada vaatama. Päris palju oli sõnelust, igal ühel oma visioon asjast. Siis tuli vallavanemale ette näidata, mis meile mõttesse tuli. Üldiselt peaks mainima, et väga mõistlik mees on, väga vastutulelik oli. Saime loa kätte, ja hakkasime lihtsalt tegema, jupikaupa. Saime siis pool valmis. Pakuti suppi tasuta ja isegi juua. Rada peaks ütlema, et on raske, tehniline ja nõuab korralikult julgust. Hetkel ma pole isegi kindel, et see asi töötab, seda saab teada siis kui keegi roadgapi ära laseb. Igatahes mul on väga hea meel, et Eestimaal on juures koht, kus hakkab tulevikus võistlusi tulema. Selle kohaga tekkis meil Martiga väga palju ideesi ning loodame, et need ka teoks saavad :)
2012 suusahooajaks pidi ka uus lift tulema, loodetavasti saame siis läbi rääkida ka, milline ratturitele suvel kasutamiseks sobiks.
Mäele saamine on väga mugav-rongiga aegviitu ja sealt natukene väntamist. Tallinast on edasi tagasi sõit õpilasele vaid 2€ kokku (Y)
Tagasituleks oli päris naljakas, külastasime baari mis meenutas tõesti 90datest välja karanud vene maffia baar.
Laupäev oli korda läinud. Pühapäeval oli siis minek voorekale. Siinkohal peab tänama Tartmot, kes seda väga mugavalt võimaldas. Voorekal oli jõle kuiv. Alguses oleks suurest hüppest 2 korda crashi suutnud panna. Timps tuletas kohe ka meelde probleemi allika. Selleks oli liiga kõrge rõhuga rehv. Nats õhku välja ja asi läks päris heaks. Need noored lahkusid mäelt ja asemele tuli Geo. Peab ütlema, et see geoga veedetud 2 tundi oli kõige arendavam selle nädalavahetuse juures. Võtsime läbi tehnikateooriat ja praktikat ja sõidsime lõikusi mis voorel mulle kõige rohkem peavalu ja kiirusekadu põhjustasid. Loodetavasti avaldub selle asja kasu ka 3 nädala pärast võistlustel. Suured tänud Geole õpetuse eest igatahes..siis nussisin enda ajusi veel ühe lõigu kallal ja mõtlesin, et sõidaks kogukompotti ka. Mõned korrad ülesse ja alla ja siis hüpperajast (vähemalt sain hüpped lastud korralikult, ilma crashi tundeta) jõudsin sinna järsku kurvi kui tundsin, et esijooks ujub korralikult. Siis kui pidurdama hakkasin, et keerata ei saanud pidama. Alguses ei saanud aru, hakkasin edasi sõitma, siis tundsin nägin, et olin enda sisekummist jagu saanud. No midagi pole teha, seda oli juba 3 korda lapitud. Istusin maha võtsin lonksu vett ja Tarmo tuli ka juba, nad said enda raja maha märgitud. Ega sisi polnudki midagi ratas käekõrvali ja auto poole.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et kogemuste rohke nädalavahetus, mis ma usun ei oleks olnud Lätis nii kõva kui oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar