Järjekordne võistlus siis seljatatud. Seekord oli eesmärgiks teha korralik sõit ja jääda ise enda sõiduga rahule. Crashe vältida. Alustame siis laupäevast. Hommikul oli teada, et ega täna vist eriti vihma ei tule, aga ilmateate järgi ma ikka mudakummid ära ostnud kenasti. Alustasin siis trackwalkiga. Mööda senderiga rada ülesse ja siis kasekat alla. Senderi rajas midagi uut ei olnud toimunud. Kaserada, mul polnud aimugi mida see tähendab. Igatahes siis hakkasin mööda kasekat alla jalutama. Kui metsavahele jõudsin vajus suu maani. Drop flätti, mida peale kohe kurv. Peale toda kurvi tuli kurikuulus kasekurv, ja siis nii ta läks. Mõned kurvid veel. Siis sirge. Mõned pumbid. Järgmine drop, kus oli 2 liini valikut. Ülemine liin tundus alguses ikka täielik ulme. Drop tillukeste kändude ja tõsiste aukudega. Lõpp oli selline tehniline metsavahe. Kaserada hirmutas mu tõsiselt ära ja uskusin, et neid 2te hullu metsavahe droppi ma ei lase elusees. Siis polnud midagi alla, riided selga ja kallama! Alustasin siis rajast, millega tuttav olin, ehk senderiga rada. Andsin minna. Enamvähem kenasti. Lasin siis toda rada mõned korrad ja oligi aeg kaseka käes. oi blää kui jube see oli. Kasekurvis sain päris mitu korda pusse ja sinna kõrvale lennatud. Siis too koht, kus 2 liini läks läksin alt. Kuulasin all natukene siis õpetussõnu et too alumisest dropist võib üle sõita. Selge. Ülesse. Ja siis seal metsavahel alumise dropi juures peatus. Lätakad ka tsillid ja ohhetasid seal päris korralikult. Aga vennad järjest läksid ja ei tundunudki nii hull. Proovisin korra kas BB käib vastu äärt, kui 0 hooga minna. Ei käinud. Siis väike ball pickup ja oligi minek. Nii ma siis lasin mõlemad radu. Vahepeal tuli vihma. Ja õhtul sõitsime natukene veel. Ülemine drop metsavahel oli ikka ulme. Päeva lõpetasin üli rahulikult, tunne oli mõnus ja mott oli laes. Ma polnud ma arvan kunagi sellise tundega võistluseelset päeva lõpetanud.
Raceday:
Juba hommikul ärgates oli tunda närvi. Tõeliselt imelik, kuna ma ise olin endale kindlaks võtnud, et eesmärgiks on teha vaid korralikud sõidud, mitte midagi enamat. Kohale jõudsin, siis oli närv natukene veel suurem. Treeningu algus venis päris ullusti. Ma pakun, et mingi mingi 1,5-2 tundi vähemalt. Õnneks saadi asi korda. Ma sain isegi korra mäkke ronitud, kuna lift ei töödanud. Peale ronimist oli selge, et niimoodi asjal väge mõtet ei ole. Siis saadi lift tööle. Hakkasin treenima. Tunne oli päris okei, ainult närv oli. Timo julgustas mind, et võta see metsavahe esimene drop ka ära, see pole üldse nii hull. Sain aru, et mõistlik oleks, sest tunnid kaovad. Igatahes siis rääkisin Timpsiga kokku, et ma lähen vaatama ja ta tuleb ja laseb ära. Polnudki nii hirmus, kui see drop tundus. Jällegi ballsy, here i come. Lasin selle dropi ära. Kurat, tunne läks palju paremaks, siis sain kokku enamvähem runi. Siis hakkasin senderi rada laskma. Seal oli suurim error, et lihtsalt polnud mune piisavalt, et sender lasta teise länderisse. Okei, siis hakkas võistlus. Mina olin üllatuslikult juunioris esimene. Peab mainima, et mulle väga meeldis esimene olla. Saab kaelast ära kohe ja tehtud. Ei teki närvi, kui keegi crashib ja midagi ära murrab. Tõenäoliselt teine kordki. Enne starti arutasid mehed, et Kadi oleks võinud step-upi minna. Mina, kes ma treeningus step up ei lasknud hakkasin ka selle peale mõtlema päris tõsiselt.
Küsin veel Kaareli käest, et lendab ära. Siis saigi otsutatud, et davai võistlussõidus lasen step-upi esimest korda. Pukkis lihtsalt keskendusin. Lipp tõusis ja minek. Pärast mõtlesin, et oleks võinud startida käigu või paar suuremaga. Siis oli lihtsalt vänt. Drop. Siis oli ka vist väike vänt. Step up. Natukene nukki. Siin ongi nüüd mõttepaus. Kiiremini sain kindlasti, aga miks kurat mul kõik hüpped nukki lendasin. Enda arust väntasin palju rohkem, kui teised vennad, kes sealt vabalt üle lendasid. Kas siin asi ongi nüüd, minu kehvas hüppeoskuses (ja tõmbamisoskuses) või väntasin ma nii sitasti? Siis metsavahe koht, sai kenasti läbitud. Sirge, drop. Dropi sain suht kenasti, treeningutes tahtis väga tagaratasse minna üldiselt, suru ja lase raskus ette niipalju kui tahad. Toda kurvi ma eriti ei mäletagi, vist õnnestus. Senderisse läksin nats suurema hooga kui treeningus ja pauhti plaadile. Õnneks midagi hullu polnud. Siis oli väike kurv ja väntamine ülemäge. Eesmärk oli lõpusirgel ülesse lõigata. Üritasin ülesse saada, aga kurat liiga palju pidurit ja natukene vale liin ja vajusingi alla. Vahepeal üritasin tagasi ülesse saada, aga kas mulle tundus või seal ei saanud ma seda pidamist ja kartsin et panen külili äkki. Kurv vasakule sai suht okeilt läbitud. Siis oli veel sirge, sild ja vänta. Käigu märkasin liiga hilja ära vahetada. Ajaks: 00:49,68, mis oli siis jungas 5. aeg. Kaotus võitjale üle 8 sekundi.
Teine sõit:
Närv oli kuidagi suurem. Start anti, siis oli vänt, drop, vänt, hüpe. Üritasin tõmmata ratta kõhu alla aga ikka nukki. Siis oli väntamine, S, drop, kohe kurv. Siis oli kasekurv, mis läks suht napilt. Pelae kasekurvi oli veel 2 kurvi ja tuli sirge. See, et siin on vändata vaja tuli meelde alles poole sirge peal. Siis väntamine, üle essa pumbi. Teine pump oli jälle munade taga, niiet enne seda natuke pidurit ja lihtsalt sõitsin läbi sealt. Siis tuli see väärakas puu drop kohe kurvi. Üle puu ja lõikasin kurvi liiga sisse. Tulemus vajusin sinna külili ja jäin kinni. Treeningusd läksin väljast ja mingit errorit ei tekkinud. Kutid pakkusid, et mingi 3-4 sekundit võis küll sinna kaduda. Siis oli teine metsavahe drop ülesse ja tehniline lõpusektsioon. Kivist alla. Üle silla jha vänta. Käigu sain õigeks kohe ja andsin täiega kuni finishini. Aeg: 01:07,86, mis oli selle sõidu 4. Kaotust võitjale üle 15 sekundi. Aeg kokku 01:57,54 ja 4. koht. Kaotust võitjale natuke alla 24 sekundi. Poodiumilt jäin välja 17 sekiga. Tegelikult on tulemus päris masendav. Võrreldes seda aega teiste klasside ajaga, siis oleks ma olnud ikka seal päris taga otsas ning ise võiks enda sõiduga enamvähem rahule jääda. Esimesel rajal kadus vast mingi sekund umbes sinna, et ma alla vajusin ja teisel mingi 3-4 sekundit sinna külili vajumisega. Kui neid vigu poleks olnud, oleks kaotus ikkagi meeletu olnud. Muidugi, ega ma vist väga palju downhilli trenni ligi viimased 2 kuud vist teinud pole, aga see pole mingi argument. Tuleb teha tööd eelkõige hüppe oskuse ja juurikaste kurvidega rajaks. Ka muna tuleb veel kõvasti treenida.
Aga kindel on see, et sain nüüd ikka aru, et DH on ikka nii kõva ala, et võistlusspordina ma midagi muud küll teha ei sooviks eriti.
Mõni pilt ka, mis Anett Hallap tegi:
Tahaks tänada kõiki enda sponsoreid: pere&sugulased. Mott on üleval, eestikateks vormi!
Mollokile kiiret paranemist!
Aidaa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar