Korralik ebaõnn

Nonii. Pole tükk aega kribanud midagi. Eelmine arginädal lõppes sõitmisega, sai bigairi pool käidud tehnilisemat sõidetud. Sai lastud ka nüüd oma rada laia lenksuga ja peale XC võistlust, see oli täitsa raskeks muutunud. Lisaks sai ehitatud step upi asemel olevast ma ei tea kelle tehtud surma kikkerist mingi suure pump-jumpi moodiasi. Nagu plaanitud, siis laupäeva hommikul tõmbasime Taaviga Soome Calpis bikeparki treenima. Kohalejõudmine mööda kiirteed oli päris äge, sai üsna kiiresti mööda kiirteed sõidetud. Linnas oli muidugi kohutav ummik. Nii kalpsi kohale jõudsime, siis väike söök riided selga ja mäele. Mind üllatas isegi, kui palju inimesi oli mäe peal arvestades, et olid Soome meistrikad Laajavouris. Igatahes kohvikus pidin ma ikka suht ära minestama, kui nägin et friikartulid koos viineritega maksid 6€. Ulme hind. Ostsin 2 päeva pilet kohe rõõmsalt ära ja läksin kallama. Alguses mind täitsa ärritas, kui lihtsa raha nimel see asi seal püsti on pandud. Mitte mingit raja ääre niitmist ega midagi. Kui mööda põldu tuled, siis kurvides oled külge pidi heina sees. Mõned rajad olid vapsee rohtu kasvanud. Ka radu endaid väga ei hooldata, nii treppi pidurdatud, et jube- aga see ongi downhill. Mida ma kohe tuntsin, et ma hoidsin jube kõvasti lenksust kinni, niimoodi, et käed väsisid alla jõudes ära. Tõenäoliselt oli see tingitud nendest aukudest, mis olid väga harjumatud. Radasi oli vähem tegelikult kui ma arvasin. Sõitsin kõik rajad mis mulle, et näidati läbi..üks kohalik kutt oli meile giidiks, tegi asja päris heaks. Siis hakkasin ma aimu saama, kus ma kiire olen ja kus mitte. Metsavahel. kus oli selline tehnilisime kraamtekkis kõige rohkem erroreid. Ühe raja peal Taavi, kes on minuga muidu enamvähem samal tasemel lihtsalt kadus eest ära. Ma lihtsalt ei tajunud biiti ära, milles on probleem. Aga samas põllu peal, kurvidega asjal vajusin ma kohalikule kutil (kes see aasta 5 korda sõitmas käinud kalpsis ja lasi nagu üli hästi selle kohta) temale ma sain ma kurvides täitsa järgi. Aga metsavahel kadus ta mul ka täitsa eest ära. See näitab, et ma juba tean mida tuleb treenida, tehnilist kraami. Järskus polegi nii väga probleemiks, kui on just selline natuke kurvidega puude vahel kivid ja juured. Siis ühe koleda crashi panin ka maha. Nimelt teise tõstuki juurest see rada mis esimese tõstuki juurde viib, kus on vahepeal mingi kivine asi ja peale seda kohe väga järks kurv. Seal alguses on kohe selline pikk sirge. Ja seal vasakus ääres oli valatud mingi kergkruus, asfalt, betoon vms maha. Mine muidugi üritasin enda natukene pushida ja lasin sinna mõnusalt külg ees sisse. Alguses arvasin, et oi blää nüüd on on pool nahka õla pealt läinud, aga õnneks mitte. Vaid mõned marrastused, sitta kah. Lasime edasi. Pürast tahtsin korra taavi amorti proovida, et teada saada, kuidas tema oma on aukudes võrreldes minu omaga. Vahe oli ulme. Minu oma raputas, tema omaga oli sujuvalt tunda. On selge, et Sepp, ma ikkagi tahan amort enne raami saada. Vahe oli lihtsalt jube suurÕhtul käisime pitsat söömas (8€ ja meie mõistes suur pitsa, ei olnudki väga hull..), panime telgi püsti, mõned õlled, tsill. Hommikul ärgates tekkis mul juba tõsisem error. Tundsin, et kurk valus. Kusele minnes pidin peaaegu kokku vajuma. Siis sain aru, et nüüd on mingi suurem error. Lootsin, et asi sitas magamises ja hakkasin end üles ajama. Mida päev edasi seda sitemaks läks. Ka ranne oli sitaks valus, see oli tõesti huvitav kuna laupäeval ma enda arust randmele väga haiget ei teinud, aga ju siis mõne matsuga ikka sai tehtud. Kuna enesetunne oli paras pask, siis hakkasin kohe päris tõsiselt kaaluma kas ma ikka täna sõidan. Söögiisu ka polnud (ja õhtusöök oli väga lahja). Kui kell juba mingi 11.30 sai sain aru, et asi läheb jamaks täna ma ei sõida. Kahju, sellest rahast, mis sinna 2 päeva pileti alla läks. Taavi tahtis laia lenksu proovida, lasin tal selle endale külge kruvida. Mõtlesin, et lähen ostan ühe tee, aga mäeomanikul polnud teed. Mõtlesin, et vaatan veel sõitu, aga jõudu polnud. Kolisin autosse ja tõmbasin kerra. Ja olingi autos päev otsa, sitaks külm oli jalad muutusid kangeks, mul oli seljas kõik riided ja olin magamiskotis. Mitte kellegile ei soovita sellist asja. Ma juba unistasin koju jõudmisest. Kui Taavi sõidu lõpetas, siis suure surmaga pakkisin enda asjad kokku ja ratta lahti ja liikusime tagasi Helsingi poole. Väga raske oli. Helsingisse jõudes ootas meid ulmeline järjekord laevale. Päike paistis peale nii koledasti, et ma ei teagi, kui mitu koledat roppust päikeses suunas lendas. Kui laeva saime oli rahu. Otsustasin kohe ära, et ma jään autosse. Kui sõitma hakkas laev, siis nii rahu enam polnud, kuna autod otsustasid enda signa tööle panna iga paari minuti tagant. See hakkas mu lõhkevale peale veelgi rohkem hullama. Üritasin lebos olla, jõle kõrge palavik oli, ma pakkusin sinna 39 kanti. Autos tulin sellise idee peale, et nagu vanasti märg lapp laubale. Minul oli märja lauba asemel Puhas sokk ja vesi, ajas ka asja ära. Ainult vesi sokis läks väga ruttu soojaks. Kui mingi tund oli sõidetud, siis ma ei suutnud enam ja pidin peldikut minema külastama. Peldikusse minnes voolas ikka ulme kogustes higi, tundsin kuidas lihtsalt higi jookseb. Tahtsin tagasi alla pääseda, aga kurat ei saanud.  Siis mõtlesin, et perse nüüd pean hakkama Taavit otsima. Tänu õnnele, leidsin ma Taavi suht ruttu ülesse, ta oli liitunud Soome meistrikate sportlaste Kadi ja Andrusega. Istusin ka sinna ära, rääkisin mõne sõne juttu, enamus ajast lihtsalt olin. Koju jõudes ei olnud midagi muud kui magama. Kraadiklaas näitas 39.4, niiet päris rets oli. Järgmine hommik sain diagnoosi ka- angiin. Võta nüüd näpust kas konditsioneer või õhtul külmetamine, või laeval külmetamine. Igatahes praegu juba paranen, antibiootikumid on peal. See nädal ei liigu ma kuskile lähen hoopis maale, teen natuke tööd ja äkki saan kalale ka see aasta lõpuks.
Üleeile vaatasin mingit filmi II maailmasõja põgenikest, mis oli üli motiveeriv. Tahan juba sõitma saada.


Tiiser projektist, mis suve lõpuks ehk valmis saab:

Loodan kiiret paranemist, et saaks jätkata treeningutega ja ära teha need viimased poolteist kuud lätikateni. Peale lätikaid võib sõitu nautida natukene aega, lihtsalt tsillida ja funnida ja kui kooli kõrvalt nii pimedaks läheb, et rajale enam asja ei ole, siis tuleb alustada ettevalmistustega järgmiseks hooajaks, et olla kiirem kui kunagi varem :)

Ailar