Downhillini jõudmise jätk

Hommik,

jätkame sealt, kus me eile pooleli jäime. Peale seda kui MTB käes oli, hakkasime sõpradega haarangut laiendama, hakkasime sõitma streeti, parki. Üsna peagi hakkasin aru saama, et minu areng ei ole nii kiire, kui teistel kuttidel ja sõiduisu polnud ka nii suur, kui teised viskasid 180 ja korralikke bhope juba. Dirdis olid isegi korralikud airid, aga ükspäev lihtsalt nagu kadusin need ära, ei saanud enam nii kõrgele lihtsalt.

Hooaeg 2010:
Samas oli mul kõrvalt koguaeg olnud huvi DH vastu. Kohe kui hardtaili sain, mõtlesin läheks prooviks HT DHd. Aga mõtteks see vaid jäigi alguses. Eelkõige seepärast, et ei uskunud kunagi, et ma leian selle 30 kilo, et endale korralik fullsusser osta. Talve tulekuga, aga isu kasvas Väints ka rääkis mulle msnis, et hakka sõitma jne. Siis mingi kuu aega kaalumist ja otsus tehtud saigi, esimesed korrad metsas olid ikka hämmastavad, pirita rajad tundusid ikka mega pikkad. Sünnipäeva ajal ostsin pidurid, avid code 5d 203mm ketastega. Üldiselt ma ei tea miks ma ostsin nad nii suurte ketastega, sest rajal tagumine võttis ikka kohe loha. Aga üldiselt alguses oli ikka jube kõva sõita küll. Siis otsustasin, et lõpetan karate ära ja hakkan ainult ratastega tegelema. Mais sain esimest korda voorekale. Jube pikad tundusid need rajad ja hüpped panid ikka jala värisema, kui õigesti mäletan, siis sel päeval jäigi hüpped vallutamata. Nädala või kahe pärast oli vooreka esimene võistlus. Siis sai need hüpped ka hüpatud, adrelaks oli ikka meeletu.

'

Voore kevade võistlus 2010

Üldiselt koht oli mingi 10s, suht aeglane, Pauli vaadates vajus ikka suu lahti.

Ja niimoodi see hooaeg minema hakkas. Kütika võistlusel käisin, EMVl ka, jõudsin ka Leetu, kus suutsin matsu panna, paraku matsu videot enam üleval pole, küll aga tean kus see mats toimus, see peaks Marise helmet olema samal rajal.

  

              1.08 dropis, käisin kenasti üle nipli, esijooks meenutas banaani ja läks mahakandmisele.

Vahepeal jõudsime siis ära käia Soomes Kalpises. Tõeliselt vinged rajad, eriti maasikas on see kiviaed seal. No igatahes märkasin seal rippumas demo raami. suht hea hinnaga, 899€ vist oli. Taavi märkas teisel pool bighiti 349€. Mul hakkas suu vett tilkuma, kohe kui ma seda nägin. Vanematega oli jutt olnud, et panevad mulle iga kuu mingi summa kõrvale, et saaks kevadel äkki voltage fri, aga see summa oli ikka palju odavam. Tagasitulles, tegin kohe vanematega juttu. Sommid olid väga aktiivsed, ja umbes 4 päeva pärast oligi esimene korralik fullsusser mul olemas. Alguses mõtlesin isegi, et panen EMV kokku ja lükkan space ette, aga mõistus tuli koju viimase hetkel. No igatahes natuke aega ta mul seisis, oli amorti ka ju vaja. Amordiga päästis mind välja Taavi, kes müüs mulle vist mingi 600 krooni eest (u. 40€) oma 888RV, mis noh töötab rahuldavalt.

 Balti cupi viimasele etapile läksin ka suure hurraga, seekord fullsusseriga, enne seda sian õhtul ratast korra nõmmel proovida. Aga see mis kütiorus ees ootas, oli jube. Vihma oli sadanud lahinal juba üsna mitu päeva ja karta oli täielikku mudarallit. Treeningu päeval alguses oli veel täitsa okei. Uure raja lõpp ei tulnud üldse välja kohe. Osalt oli asi selles, et mul puudusid mudakad, aga teiselt sõiduoskus ja kolmandaks mudaga kogemusi mul polnud, nõmmel ainult liiv ju. Paralleelselt elavad mu kasuisa vanemad suveti vällaka kõrval mäe otsas, mis on tõeline unistus. Vällakal nüüd mõned korrad kokku käidud, sellest mäest küllalt ei saa. Usun, et minul võtab sealt alla tulek üle minuti. Väikesed dropid flat kurvid, juured, yumm. 

Vooreka viimane hooajalõpujämm oli suht cool. Suht pro oli see, et ma jätsin enda kiivri koju ja üüber suured tänud neile, kes kaasa võtsid ja kes kiivrit laenasid! Sai näha enda arengut. Üldiselt mida ma märkasin hästi oli, et julgust oli palju rohkem kui kevadel. Ajaliselt noh, hüpperada kurvastas mind väga sest suur oli mu üllatus kui sõitsin 4 sekki aeglasemalt kui kevadel. Osalt oli see süüdi mu tagajooksus, mis kohutavalt veereb, tänaval sõites kui mina väntan, siis teised veerevad enamust ajast. Ja noh, kehva on ka tehnika flat kurvides, seda hakkan see hooaeg kõvasti viilima. Aga teine rada rahuldas mind küll, seda lasin 6 sekki kiiremini kui kevadel, et rahuldav areng. Sellega hooaeg oli suht kutu ka, sest nõmmel väga peale kooli enam sõita ei jõudnud väljas oli pime.

Hullud mõtted:

Toas istudes tekivad ikka igasugused ideed, lõi ka mulle pähe miks ma seda downhilli nüüd sõidan, kui kutid kes on sama kaua sõitnud minust niipalju kiiremad on, mu kodurajad on 20 sekki ja sõidukaaslasi on ka väga vähe. Olin otsutanud hakata XCd sõitma, suures osas oli selles süüdi rattapood Start!-i  tiim. Aga mõned nädalad, enne ratta reaalset müüki, tuli mõistus koju. Üldiselt olen ma väga võistleva iseloomuga, kui kuskil on võistlusmoment, siis lebolt ei suuda ma seda kunagi võtta. Arvasin, et XCs on mul suurem reaalsus läbi lüüa. Igatahes tuli mõistus koju, ning otsustasin jääda downhillile:)

Selles otsuses peaksin eelkõige tänama Erik Purrest, kes on tõestanud, et suure töö ning hea tahtmisega võib ka Eestist kuskile jõuda. Ma ei kujuta ette, kui andekas on ta võrreldes Pauliga, aga igatahes on ta väga tubli ja palju edu talle eelseisvaks hooajaks!!

Talendikus:

See on üks jube asi. Üldiselt ütleks ma, et mingi talent ma downhillis küll ei ole, palju aeglasem ikka kui teised. Kui ma mõtlen kaua ma sõitnud olen ja kaua Paul sõitnud on ja võrdlen tasemeid, siis no tasede erinevus on jõhker. Downhilli juures tõmbab mind väga palju adrenaliin. Fun, kiirus, asjade tehniline pool, seltskond jms. Kõige nõrgemateks külgedeks pean ma arvan seda, et hulljulgust on liiga vähe, samuti suured kiirused. Suurte kiiruste kartuse probleem on tõenäoliselt suuresti treeningus, kuna tallinnas suht vähe lõike mille kiirused on lähedased kütioruga. Üldiselt pean tegema rohkem trenni, kasvatama mune, ja parandama sõidutehnikat.