ratas müügis, miks?

Tere!

Kuna on juba märgata küsimuste vohangut, siis ma parem kirjutan siia. Jah, nii ta on ratas läks müüki. Olen nüüd juba peaaegu kuu aega motivatsiooni kriisis. Süüdlaseks võib pidada maanteeratast ja nõmmet ja minu otsustusvõimetust. Ma kaalusin päris tükk aega, kas panna müüki või mitte. Kuna motivatsioon ei tule tagasi, siis ei jäänud mul muud üle. No mis ma siin siis ikka räägin. Mul on kõrini 20 sekundi laskmisest. See polegi asja juures kõigehullem. Mingi blokk on ajusse tekkinud ja ma ei suuda enam nii kiiresti sõita. Koguaeg on nagu mingi hirm sees. See pole enam naudin, nagu adrelaks, vaid see on häiriv. Üldiselt hakkasin ma mõtlema, miks ma downhilliga tegelen. See ala tõmbas mind tollal, kuna pakkus adrenaliini ja võistlust. Paraku ma ei saaks enam tõe poolest rääkida adrenaliinist, kuna ma nagu ei tunne seda. On vaid hirm ja peale kardetu sooritamist on emotsioon "Noh, tegin ka." Mis mind veel kohutavalt häirib on see, et minu maakoht asub pärnumaal. Koht kus pole ühesti mäe moodi asjast haisugi. Kuna mulle meeldib meri ja tegelikult pole ma väga linna inimene, siis ma ei viitsi eriti linnas passida nädalavahetuseti. Siis on nii, et kui hakkab kool ja tuleb sügis, siis mingi oktoobri keskpaigast rattaselga enam naljalt asja ei ole. Nii pime on peale kooli lihtsalt. Ja kevadel saab sõitma hakata valguse poolest alles märtsi lõpus. Aga aeg on näidanud, et siis on ka lumi maas. Ja saaks ju nädalavahetuseti sõita, aga ma tahan maale minna. Kokkuvõtteks kõige suurem mure ongi, see hirm ja kaifi kadumine, mis motivatsiooni puuduse tekitavad. Väliskeskond (edukad Eesti sõitjad välismaal, WC) peaksid praegu motiveerima, aga ainult nendest ei piisa.
Rääkisid maanteest?
Nii väike uus sõltuvus ta mul ongi. Pika moosimisega paar nädalat tagasi sai Kristjaniga maanteed rühkimas käidud. Mulle meeldis. Kiirus, väga psühhiline teema on tempo hoidmine. Väga füüsiline. Kui ma veel mõtlesin, et sellega ma saan igalpool tegeleda, tõusis testosterooni tase kõrgele. Proovisin maantekaga asfalt laskumisi, siga lahe. Käisin maantekaga harku metsas kruusa ja singleid laskmas. Kruus oli äge, aga singlid mitte nii ägedad.  Sai tehtud siin 60km sõite. Siis ma hakkasin mõtlema, et tegelikult eelkõige downhilli juures tõmbab mind selle sportlik pool ning ma hakkasin mõtlema, et maantee on palju sportlikum. Ja mul oleks samad treeningutingimused, mis enamus inimestel maailmas. Ainus teema ongi see, et ma olen 16. See on viimane piir, kus mingi spordialaga tegelema hakata. Tean seda, et praegu tase on ulme lihtsalt kuttidel. Trennid on ka ulmelised, rasked ja pikad. Aga ma usun, et mulle raske sobibki. Ja, kui nüüd saabki ratta müüdud, siis arvatavasti peab sügist rattakooli ka minema, siin üksiku hundina ilma ei tee. Ma tahan tegelikult enne XC pilliga ka raskeid harku radu lasta, ehk on huvitavam, aga kahtlen. Sadul pee all droppe teha ei tundu väga minu teema olevat:D aga kui ma nüüd hakkangi maantee hundiks, siis blogi ei peatu ja downhilleritele niipalju, et ma kindlasti kavatsen maantee meestele ka rääkida, et Eestis on olemas täitsa DH EMV. Uskuge mind, see, et mul iga paari kuu tagant uue ala vastu huvi tekib, see häirib mind ennast ka väga, aga eks ma üritangi seda õiget ülesse leida ;)

thii ailar