See kõik sai alguse juba umbes 2 nädalat tagasi. Probleem seisneb selles, et mul puudub igasugune motivatsioon minna metsa downhilli sõitma. Kuigi mott peaks olema laes, end hästi näitavad eestlased välisvõistlustel, suures hoos käiv WC, aga võta näpust minul motti pole. Motivatsiooni puudumise süvenemise puhul võib süüdistada minu nööandjat Kristjanit, kes koguaeg pidi mind maanteele kaasa kutsuma. Isegi ratas anti pihkul. No, aga kuna mul siin juba motivatsioonipuudus oli, mõtlesin, et mis see siis ära ei ole natuke maantee sõitu proovida, polnud ju kunagi enne proovinud. Ligi 40km kokku sai sõidetud, täitsa meeldis. Järgmine päev läks kristjan Filter Temposõidukolmapäevale. Kuna mul HEst oli piduriklotse vaja, siis saime jutule, et ma lähen kaasa. Võistlejaid oli sitaks. Endamisi arvutasin, mitu world cupi ma saaks kaasa sõita, kui kõik need rattad maha müüks, mis seal võistlusel olid. Igatahes, kui ma end lõpuks stardiplatsi ajasin, nägin millise tempoga need vennad läksid. U18 kutid lasid nii, et mul lihtsalt vajus suu lahti. Tol õhtul magamaminnes, ei saanud ma enam maantee mõtteid väga peast. Endal hakkas ka imelik, enne pinkbike minekut läksin rattaprofid.ee, tööjuures ka maanteekad käivad uksest sisse ja välja. Täna mõtlesin siis, et võtan natuke pikema trenni ette ja võtab natuke vaimustust maha aga kus sa siis sellega. Ligi 60km sai sõidetud, mõned kilomeetrid harku kruusal ka. Mind ajab kuradi närvi see, et iga paari kuu tagant mingi ülim vaimustus tekib mõne uue rattaala vastu. Ratastest ma küll üle vaevalt saan aga ikkagi. Taha või ära taha, kui ikka huvi pole siis ennast pole mõtet niimoodi sundida. Eks hetkel, ei jäägi muud üle kui loota, et motivatsioon tuleb tagasi. Ma tahaks väga loota, et tuleb sest muidu on peetis. Muidu eksamid on ka edukad olnud, mata tegin ka ära, nüüd on elu ilus.
Kribamiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar