Väsinud.
Tunne on kerge. Oleme jälle saanud hooaja võrra kogenenumaks.
Arengut on igatahes toimunud. Eelkõige peaks ütlema, et olen enda suhtes reaalsemaks muutunud. Olen aru saanud, et andekus on minust kauge kaarega mööda lennanud ja tuleb teha tööd. Ja tööd tuleb hakata tegema organiseeritult. Areneda on igast nurgast ja otsast. Selle aasta lõpuks olen vähemalt enda põhiasendi nüüd saanud vähekene normaalsemaks ja tunne rattal on palju lahtisem kui seda oli eestikatel. Siinkohal tuleb tänada neid, kes mu tähelepanu sellele juhtisid. Ja tuleb tänada juurte rada, et seda harjutada olen saanud. Tänu asendi paranemisele, hakkab tekkima mingi arusaam juba hüppamise basikust. Kui võrrelda praegust hooaja algusega, siis enesekindlust on ikka kõvasti juurde tulnud. Ja no nii ta vaikselt läheb. Nagu te teate ehk, siis nädalavahetusel käisin Lätis. Vähemalt üks võistlus lätis ja M16 klassis see aasta. Ega jah, ütlen ausalt et vaadates eelmiste võistluste aegasid arvasin, et poodiumile saada ei tohiks olla väga keeruline. Avalikult eesmärkidest ei räägi, see on ka peale voorekat selgeks saanud. Aga jah läti kohta, mis ma oskan öelda. Füüsiliselt rasked. Eriti esimene rada. Seal vahepeal oleks võinud veel vändata, aga lihtsalt polnud jõudu. Vägisi tahtsid jala sirgeks lasta. Siis oli esimese rajal lõpus veel üks selline maasikas rivergap, mida ma ei lasnud. Puhtalt mõistus. Tegelikult väga hullult püksi sittuma see asi mind ei ajanud. Lihtsalt ei suutnud end valmis mediteerida võistluse alguseks. Eks segas see rahvamass ka, kes koguaeg ees töllerdas. Ülesse minnes, veel mõtlesin, et peaks ikka sõitma hüpet sest möödasõit võtab väga kaua aega. Aga jah, enne roadgapi, ei olnud lihtsalt seda jõudu, et võtta mingi risk ja minna laskma midagi, mida enne ei proovinud. Ja arvestades seda, leidsin ka, et midagi on arenenud võrreldes kütikaga. Kaotus Paulile 15 sekki, ja seekord ei lasnud ma hüpet millega oleks võitnud vähemalt 2-3 sekki arvestades, kuidas mina sealt mööda sõitsin. Asjaolu raskendas see, et ma tropp treeningu ajal ei sõitnud sellest hüppest mööda finishisse. Hardtailidelt pähe saada on ikka jama, aga mis teha kui ise oled aeglane. Aga sitta kah, mis tehtud see tehtud. Teine rada oli füüsiliselt lihtsam, nii palju emaseks väntamist polnud. Ja läbi ime, suutsin ma valida mülkast ka üsna hea liini. Teises sõidus oli vigu vähem. Aga kaotust ikkagi meie klassi võitjale üks jagu.
Aga sitta kah, jällegi omandatud suurepärane kogemus. Üldiselt see hooaeg ongi olnud üks suur kogemus. Muidugi mis mind häirib, on võistluste väheses sel hooajal.
Vooremäe DH,
Kütiorg 10,
EMV Kütiorg
ja Tukums.
Seda on poole vähem kui ma tahtsin. Miks?
1. rahalised ressursid
2. mina jäin hiljaks enda kuskile kaasa sebimisega ja autod olid täis.
3. vabandust väljenduse pärast ja ärge tundke end puudutatuna, aga vahest lihtsalt olid eestlased ühed laisad sittakotid ja ei viitsinud kuskile minna, peale minu.
Eriti kurvastab mind see, et Soome võistlema ma ei jõudnudki. Aga noh, sitta kah nagu öeldakse, mul on veel aega. Ja noh kui minust asja, ei saa, siis teadmiste ja kogemustega saab alati midagi toredat teha:)
Hooaja tipphetke kui sellist minu jaoks olemas ei olnudki väga. Teoreetiliselt on parim EMVel olla 3.s juunior eestlane, poodiumil tuli ikka naeratus näole. 2 koht ei olnud kaugel, ei väsi ma mainimast. Sel hetkel oli martini üsna sama tasemega, mis minal, aga lihtsalt suutis tema oma runni teha puhtamalt kui mina. Praegusel hetkel on ta kindlasti kiirem. See vend laseb kurve juba nagu Lehikas ise! Eks ta ole oma pea vast lahti saanud, ja usun, et hobbis järgmine aasta võib nalja täitsa teha.
Ega siin midagi pole, kahetseda pole midagi. Olen see hooaeg tohutul arenenud ikkagi. Sai leitud endale see õige koht kuidas võistelda. Voorekal sai testitud, et üle keeta end on üsna mõttetu. Peale voorekat olin ma tegelikult ikka päris murtud, arvasin, et olen palju kiirem ja kiresin ka seda avalikult. Võistlusnärvi võib öelda, et olen lõpuks kontrolli alla saanud. Kui eelmine aasta sai võistluspäeval ärgatud juba väriseva jalaga, siis see aasta seda probleemi polnud. Jalg hakkas kergelt värisema alles stardijärjekorras oodates.
Lisaks olen ma endale jalgratta selgeks suutnud teha, siin peab tänama Kristjanit, kelle käe all rattaid kokku panna sai ikka palju targemaks. Praegu suudan enda ratta koguaeg väga vonksus seisus hoida.
Lisaks olen ma endale väga vinge koha leidnud Specialized Concept Stores. Üks minusugune õppiv rattapede, ma usun paremat tööd ei saaks endale kuskilt.
Ega nüüd pole midagi, DH ratas veel nurka ei lenda, sest talv on meil niigi pikk, tuleb ära kasutada seda sügist niikaua kui võimalik. Mega kurvaks teeb mind, et tallinnas meil mingit sise pumptracki pole, sest nagu ma kuulnud olen, see annab ikka meeletu boosti asjadele. Selle aasta talvine treening tuleb vähe vastupidavusele orienteeritum kui eelmine. Jõusaal asendub eelkõige suusatamisega. Tuleb juurde jooksmist ja igast muud kraami, et vastupidavus oleks järgmiseks aastaks ikka hea. Sest lihasmass praegu ei ole nii suureks takistuseks kui vastupidavus ja eks seda lihasmassi tekib ka vastupidavus spordiga. Eks ikka step by step paremaks. Kui saaks enda pea ka veel lahtisemaks oleks väga vonks. Olen õppinud end hindama ja võtma kaotust kui kogemust.
Tahaks tänada kõiki, kes mind see hooaeg on toetanud, oma vanemad, Specialized Concept Storet, rattapood Starti, sõpru, autojuhte ja trennikaaslasi kellega koos on saadud käia, see aasta trenni tegemas ja võistlemas, tänan ka neid, kes on mu blogi aktiivselt lugenud.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar