On olnud emotsioonide rohke nädal. Lõppude lõpuks olen endale saanud korraliku XC pilli.
Siin on minu Specialized Rockhopper Expert. Praegu koos tavaari ja tubelessiks tegemata on kaal tiba üle 13 mis on üsna okei. Siit hakkavad kilod kaduma naks ja naks, ainult ressursi on vaja selleks. Ratta muretsemise kohal tuleb tänada lisaks Spessu poele ja minule ja ka ema ja isa. Tänan teid, ma usun, et te ei pea kahetsema seda asja.
Lisaks rääkides XCest, see jutt, et adrenaliin puudub on ikka päris jama. Sest minul on XCd sitaks õudsam sõita kui DHd. Mingid 20cm laiused puulauad mis viivad üle kraavi, mille põhi on 1,5 meetri kaugusel ja enne lauda on veel mõni juur. Kakumäel täna sõitsin mööda singlit mis läks paekalda äära peale, alla oli 30m ja rada oli 30cm lai. Kui ma sellest läbi sõitsin siis ma mõtlesin, et fuck mida ma just tegin. DHs ei ole mitte kunagi nii suurt riski ma arvan olnud, kui oleks olnud tasakaalu kaotus ja 30m dropi paekivile. Ei ma ei taha sellest mõelda väga. Igatahes praegu asi meeldib, ratas hakkab ka vaikselt käppa saama juba, amordi seade jne. Veel ei kahetse ostu mitte mingil juhul. Jalg tugevneb ja kops laieneb. Seda näitas Läti, et on puudu neist kahest. Ja ega me ümber ei saa ka tehnikast suure ratta seljas.
Eelmine nädal sai tehtud ka 3 DH trenni
Reede selline fun, üksi poolteist tundi intesviine. Rahvas oli metsas palju ja päris palju inimesi vaatas ja küsis, et millega on tegu. Ühed nimetasid hulluks, teised ütlesid, et vägev.
Laupäeval sai ka peale tööd mindud õhtul kallama. Mul oli hea meel näha metsas sellist hulka rahvast. On hea näha, et ka siin nõmme kandis DH areneb. Kõik rajad hoiatakse korras, tehakse kraami juurde. RESPEKT!
Aga siis kauaoodatud pühapäev. Nimelt Prükkel jäi tegemata, kuna mul oli võimalik saada metsa filmima koos 2 operaatoriga (üks neist rohkem helimees tegelikult), ja koos Artur Talviku kaamera ja natuke pisema vägeva aparaadiga. Käes on hooaja lõpp ja on viimane aeg midagi ära teha. Tahaks järgmine hooaeg sõita natuke lõbusamalt. Aga eelkõige tahaks lihtsalt näha end kõrvalt sõitmast, näha vigu, et alustada töötamist nende parandamise nimel. Kõik selleks, et järgmine aasta võiks juba konkurentsis olla! Igatahes materjal on ülesvõetud ja montaaziga on juba algust tehtud. Ma ütlen ausalt, et olen nagu väike laps, kellel on 2 nädala pärast sünnipäev ja sünnipäeva sooviks on uus jalgratas. See on imeline tunne. Tahaks vähemalt seda näha, et oma kodurajal suudan sõitja nagu Sam Hill ise.
Väike pilt ka pühapäevast:
Seniks aga, kuni me tulemust jääme ootama stei bläkk!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar