Ajavoolu reisija

Just niimoodi võiks nimetada seda nädalat, mis on minu viimasest postitusest möödunud.
Mitte midagi erilist pole toimunud. Tegevust on muidugi olnud sitaks, ei saa midagi öelda.
Kool on aega tolmuimejaga imenud. Selle nädala jooksul on kenasti trenni ka saadud teha.
Sai XC liikurile alla pandud korralikud kummud lõpuks, FF taga ja Renegade ees on ratas hoopis teine tera oma veeramise poolest. Siinkohal tuleb tänada Erkit, kelle abiga need said muretsetud. Siis pühapäeval sai DHd käidud tegema üle pika aja tegemas. Minna ma täitsa isegi tahtsin. Metsa jõudes oli täitsa kurb tegelikult, et mingit muutust pole toimunud. Ajus on sama blokk, mis enne, mitte midagi pole muutunud. Aga ma veel ei anna alla. Üldiselt peaksingi võibolla ära rääkima ka mõtetest, mis mu peas hetkel on just rattasõidu asjus.
Tunnen end niimoodi, et kui minust järgmisel hooajal ka asja veel, ei ole, siis on üsna tõenäoline, et DH kaob minu hobide kirjast ära. Kõik räägivad, et funni pärast võiksid edasi sõita, aga siin Tallinnas ma ainult funni pärast sõita, ei näe nagu pointi, arvestades veel neid summasid mis spordi alla lähevad.  DHd, teengi ma sellepärast, et siin on on lisaks adrele ja funile veel võistlusfaktor, ning see faktor on väga olulisel kohal.
Alla ma veel igatahes ei anna. Ehk on veel lootust, et talve jooksul pannakse slow nupp off asendisse.
Selle alternatiivina näengi seda, et kui midagi ei õnnestu, siis tuleb end tõestada parematel jahimaadel, vähemalt sporti olen proovinud, aga näed sellega ei õnnestunud edukaks saada.
Siis tulebki investeerima hakata jalgratta spordi arendusele, et talendikatel oleks rohkem lootust kuskile jõuda kui on seda tänapäeval. Ning lisaks leida ka mingi võimalus, kuidas hakata raha teenima oma lemmik tegevuse pealt. Sporti muidugi ei lõpetaks, DH asemel, sõidaksin arvatavasti dirti ja kui võistlemissoov tekiks, siis XC kalender on meil päris suur. Eks mul on mõtteid ja ideid tohututes kogustes ja ainult aeg näitab mis sellest kõigest saab.
Täna sai algust tehtud siis jooksuhooajaga ja ma pean ütlema, et jooksmine pole veel kunagi nii mõnus olnud, kui ta oli seda täna. 1.50, mets, mõtteid täis pea, hea muusika. Tõusud ja langused. Ja just mind üllataski, kui palju kergem oli mul olla peale mõnda Nõmme treppi või tõusu joostes. Jõulinnakus ka nipet näpet. On näha, et võrreldes kevadega olen astunud suure sammu edasi. Kindlasti hakkab jooksmist nüüd rohkem tulema, sest see pime aeg soosib seda.
Kehka tunnis sai selgeks, et kõht on nõrk ja just alumised kõhulised. Eks ma nüüd võtan selle ka ette ja hakkan vaeva nägema, selle parandamise nimel.
Eriti tahaks veel rääkida oma meeletust söögiisust. Ükspäev sai käidud Hesburgeris, kus läks sisse suur hesburger eine ja pärast veel tavaline  hesburger eine. Pärast seda oleks veel ühe jäätise ka sisse tõmmanud, aga järjekord oli liiga pikk. Ausaltöeldes, see isu valmistab mulle isegi muret, sest enda arust, ei tee ma nii palju trenni, et peaksin niipalju sööma, aga kaalus muutusi pole veel märgata, niiet ei põe. Üldiselt söön ikkagi kvaliteet toitu muidu, vaid väljas söömas käies söön rämpsu, aga välja õnneks väga tihti ei satu.
Siis rääkides koolist, ega seal midagi väga roosilist ei toimu. Üritan hakkama saada. Väga selline piiripealne on. Kõige hullem ongi vast see, et see mida ma õpin, ei tekita minus mingeid emotsioone, sest tean, et tulevikus mul seda vaja ei lähe. Aga paraku seda paberit ikkagi oleks tulevikus vaja, niiet ega siin pole midagi, tuleb kaasa käia.
Ja reisingi ajavoolus, sest mul puudub hetkel kõrgem eesmärk.
Vähemalt tore on kuulda, et keegi nimetab mu kirjutisi andeks.